Teet Kallas - Janu

Ma seisin esikus peegli ees ja tegin grimasse.

Oli juulikuu, reede – oli õhtupoolik. Kellaaeg võis olla umbes seitse, aga viimati ka rohkem, nii äratuskell kui ka käekell olid millegipärast seisma jäänud, mu ajataju pole eriti tugev, kipun krooniliselt ülehindama mulle eraldatud minutite, tundide, nädalate, aastate kestust ning võimalusi ja jään seetõttu alalõpmata piinlikku olukorda, ikka olen ma millegagi hiljaks jäänud, ikka olen kuhugi hilinenud, mul on sel tasandil tekkinud isegi mõned pisikesed, ent küllalt alandavad kompleksid, kõigele lisaks olen ma – seda iseäranis varasemas nooruses – saanud selle puudujäägi (vea? veidruse?) tõttu küllalt tihti endast kõrgemal seisvate inimeste poolt (vanemad, pedagoogid, paar tüdrukut, õppejõud, bussijuhid, tänavamiilitsad, abikaasa) üsna jämedalt võtta, mis parata; niisiis, kell võis olla seitsme ringis.

Mu kahetoalises korteris oli väga vaikne, vaiksem kui kunagi varem selles elatud kolme aasta jooksul, see oli ebamugav ja vist ka halemeelne vaikus. Aga äkki koguni pahaendeline? Vaikus valvas toanurkades, vaikus seisis kardinate varjus, vaikus puudutas mind oma jahedate sõrmedega pimedas vannitoas, ainult köögis ja tualettruumis polnud ta suutnud ennast päris lõplikult sisse seada, ühes suristas aeg-ajalt külmkapp, teises kahises ja turtsus torustik, aga needki helid tundusid mu kõrvadele tavalisest tasemad, need helid, need mürad olid ebavõrdses võitluses võimuka ja sentimentaalse vaikusega alla andmas, jah, eriti torustiku korinas näis kuulduvat midagi kapituleeruvat.

Nii oli kestnud nädalapäevad, nii pidi kestma veel üle kahe nädala, aga võib-olla enamgi, kõik sõltus asjaoludest. Mu naine oli järgusportlane kabes, talle oli ootamatult avanenud võimalus sõita ühele ametkondlikule turniirile Musta mere äärde (keegi Gerda Domingo, mu naise ühingukaaslane sel vaiksel umbsel alal, samuti järgusportlane, ainult märksa staažikam, oli oma kauges kodulinnas ootamatult auto alla jäänud, midagi murdnud või põrutanud ja lamas nüüd kabeturniiri asemel haiglas – loomulikult olnuks mu naisest rumal sõitmata jätta). Kui nii võtta, oli see tema jaoks suur asi, suur tunnustus – mängida kabet väljaspool meie linna ja pealegi veel nii kaugel. Meie tütar oli aga siit enam kui saja kilomeetri kaugusel pioneerilaagris. Ma olin korteris üksi, tegin esikus peegli ees grimasse ja kuulatasin hämarat vaikust.

Seintest ja põrandast imbusid minuni harvad ja katkendlikud avaldused teistest eludest, teistest olemistest, teistest võimalustest. Kusagilt altpoolt, kas viiendalt või neljandalt korruslet (elan ise viimasel, kuuendal korrusel) kostis kumedaid helikatkeid, mille kõrgemad lõigud sumbusid raudbetooni, minuni jõudsid vaid punktiirsed kõmavad tõuked – sedapuhku olid need tšellohelid. Arvatavasti oli tegu teleriga, seejuures mingi võimsama aparaadiga, mille heli kostab peaaegu stereofooniliselt. Loomulikult ei saanud ma oma oletust millegagi tõestada, aga ma olin selles üpris kindel, ma võisin lausa kihla vedada, et antud juhul pole tegu mõne muu mehhaanilist müra tekitava instrumendiga. Tahad, veame kihla, ütlesingi endale. Muidugi, sul on õigus, sul on kogemusi ja vilumust, vastasin ma endale. Jah – selles korteris elades olin õppinud kuulatama ja mõistatama, nii mõnigi kauge ja salapärane eluavaldus oli saanud tõlgenduse. Võrdlesin seda oma üksildast videvikuharrastust astronoomi tegevusega, kes mingi kauge tähe vilkumist uurides võib ükskord ütelda, kas sellel taevakehal on elu või mitte, kas seal valitseb kuum põrgu või jääaeg, kõmiseb kõu või püsib tolmune igivaikus. Võisin juba lahendada mõnegi helimärgi, mis oli minuni tulnud majanaabrite, tänavaliikluse, stiihia poolt. Muidugi, suurhulk helisid, hääli, kajasid, ohkeid, mürinaid, oigeid, raginaid, pauke, kuminaid, kiljatusi, sahinaid, koputlemisi nõudsid veel tõttamatuid mõtisklusi, need võisid anda nii mõnegi üllatava resultaadi, teabe, aga mis siis ikka – iga asi selgub omal ajal, pealegi pole see kõik ju mu esmane ülesanne siin ajalikus elus, kaugeltki mitte.

Kaugeltki mitte.

Ausalt öeldes oli veel paar-kolm heli, mis oma täielikus seletamatuses mind intrigeerisid, näiteks polnud ma senimaani suutnud aru saada, mida peaksid tähendama raudrasked aeglased sammud, mis kord või kaks kuu jooksul üle mu lagede suundusid – nagu kõnniks seal mõni täies sõjavarustuses raudrüütel või suurte saabastega hiigelahv. Või siis Saatus ise. Olin paaril korral isegi üles liftiputkasse vaatama jooksnud, aga loomulikult polnud kedagi katusel näinud.

Esikus oli hämar; pilvise suveõhtu rabedast valgusest, mis immitses siia läbi köögiukse klaasi ja sitskardina, polnud olulist tulu, esikupirn oli aga hommikul paukudes läbi põlenud ja ma olin päeval unustanud uue ostmata. Mu grimassid vaheldusid peeglis nagu portreed vanaaegses fotoalbumis, need olid ebateravad, ebaisikulised, tuhmid näod. Peale sihiliku karikatuursuse märkasin ma kõigis neis mingit nukruse ja väsimuse pitserit. See oli midagi uut. Mõtlesin järele ja leidsin, et küllap tuleb see nüanss teatavast hüljatusetundest. Mis seal salata, võib-olla oleksin ka mina tahtnud Musta mere ääres olla, ma polnud veel kordagi nii kaugele saanud… Ülepea, ma polnud viimastel aastatel kuigi olulisel määral perest eemal viibinud… või perekond minust. Mõned kasinad komandeeringud pealinna, see oli viimasel ajal kõik.

Ja mis päris kindel – mees talub hotellitoa üksindust palju meelekindlamalt kui iseenda tühja korterit. Pagan võtaks, isegi kaebama polnud mul kellegi juurde minna. Nii ma seisingi esikus peegli ees, olin kolmkümmend üks aastat vana, mu grimassid ja maskid vaheldusid peeglis otsekui katkutud portreede galerii.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma ikka mõnikord peegli ees seisnud ja nägusid teinud. Tõsi, kunagi polnud see tõusnud mingiks suureks või haiglaseks salakireks, ja arvatavasti poleks mu leigevõitu eluloos midagi muutunud, kui oleksin sellest lollist kombest ühel heal päeval loobunud. Ma võtsin selle süütu ajaviite ette ainult siis, kui olin kindel oma isiku kaitstuses, selles, et keegi ei saa mulle ootamatult peale sattuda ning oma ennatlikke järeldusi tegema hakata. (Sest tõesti – mida peaks näiteks üks kaheksa-aastane tütarlaps mõtlema oma isast, kes näitab peeglile keelt?) Lapseeas, poisikesena, siis küll, siis oli asjal veidi teine tähendus ja otstarve, lapsena jäljendasin ma mitmeid tugevaid, isegi julmi isiksusi, mis oli kidura kasvuga, rühiveaga ja kergelt kogeleva jõnglase puhul küllalt loomulik. Mäletan, et mu elus oli isegi säärane vastutustundetu periood, mil püüdsin innukalt tabada Mussolini võimukaid ja sugestiivseid ilmeid, tema žeste. See juhtus pärast mingi dokumentaalfilmi vaatamist. Tegelikult andsin ma endale ju aru, et Mussolinit on vääritu matkida, teadsin sedagi, millega see mees lõpetas, aga mis parata, tema nägu, tema lõug ja alahuul huvitasid mind nagu asi iseeneses. Jah, muidugi, ka Napoleoni poose ja ilmeid sai poisikesena peegli ees proovitud. Üldse olid mul mingil perioodil peamisteks imiteerimisobjektideks mitmed sõjamehed ja väejuhid: Julius Caesar, Žukov, Pärn. Kõik viimseni tugeva lõuaga mehed. Mis vahelejäämistesse puutub, siis juhtus see viimast korda kahekümne aasta eest. Mind tabas isa. Ta ei karistanud mind kuidagi, ei teinud isegi märkust – ta osatas mind. See käis niimoodi, et täiesti ootamatult mu selja taha suurde peeglisse astunud isa sooritas mingi väga solvava ja täpse näomoonutuse. Ma mäletan tänini rohekat helki isa silmanurgas, mis tema tavatut tegu ilmestas. See helk kumas otsekui varjatud külgprožektor veel pikki aastaid üle ühe mu elu võtmestseeni, mis sellest, et tumma ja näiliselt kõrvalise. Just sellest hetkest sain ma liigagi täpselt aimu, milline ma tegelikult olen, tollis lõua ja suurte sõõrmetega poisinolk, kui vähe ma isa silmis maksan ja et ka eelseisvalt elult ei tasu mul midagi erilist loota.