Teet Kallas - Janu

Aga pärast seda polnud ma enam vahele jäänud. Ning grimassitasin viimase ajani. Aina harvemini, seda küll. Muide, instituudipäevil käisin ühes rahvateatris taidlemas, ma kehastasin enamasti koomilisi pisiosi, kas tobusid või hädavareseid, siis oli mul võimalus oma kalduvusi, oma salajasi oskusi legaalselt rakendada. Aga erilist rõõmu ma sellest ei saanud, kuigi mulle vähemalt kahel korral kutselise karakternäitleja karjääri ennustati. Paljugi, mis sulle elu jooksul räägitakse, mida sulle ennustatakse, mida sinust oodatakse…

Nüüd, aastate tagant sellele vahejuhtumile mõteldes, mil isa mu peegli eest tabas, olen jõudnud arvamusele, et küllap on temalgi säärane salaharjumus peegli ees nägusid teha, et ennast aeg-ajalt kellegi teisena tunda, kas siis endast tähtsamana või, vastupidi, palju lollimana. Kust ma seda tean?

Oletan. Aiman. Toetun geneetikale. Täpselt samuti, nagu astronoom oletab olukordi mõnel kaugel tähel. Meie perekonnas polnud kombeks kerglasi ja kahtlase väärtusega vestlusi üles võtta, nii nagu polnud seal ka kombeks ilma põhjuseta naerda või raadiost estraadimuusikat kuulata. Need teod polnud mitte ainult sobimatud, need käisid elustiili ja maailmavaate vastu. Lõunalauas räägiti hariduspoliitikast ja kirjandusklassikast, raadiost kuulati orelikontserte ja akadeemilisi kuuldemänge. Kõik see oli väga ammu, kõik see oli ühes teises linnas. Mu isa oli seal keskkoolidirektor, ema samas õppeasutuses keeleõpetaja. Mina, nende ainuke poeg, käisin pedagoogilistel kaalutlustel teises koolis. Ma õppisin hästi. Mul ei jäänud muud üle. Nüüd on isa pensionil, kogub rariteetseid aiandusraamatuid kuues keeles ja aretab mustsõstrasorte, mida käivad maitsemas hästikasvatatud lapsed tema endisest koolist. Isa loodab oma katsetustega kaugele jõuda. Ja mine tea, ehk teeb ta mõnikord, kui ema ligiduses pole, esikupeegli ees mõne kiire ja häbeliku grimassi? Ehk tahtis temagi kunagi sõjameheks saada? Või riigipeaks? Või ooperitenoriks? Teeb oma grimassi, meenutamaks meeletut noorust. Aga kõike seda ma ainult oletan. Mine tea, ehk tuleb meil isaga kunagi sel teemal isegi juttu. Kõik võib olla! Tema surivoodi juures näiteks… aga ei, ma ei taha küüniliseks muutuda. Küüniliseks või härdameelseks.

Üht isa salapattu tean ma siiski. See täiskarsklane joob ennast aeg-ajalt silmini täis. See toimub ta koduses kabinetis kahekordselt lukku keeratud ukse taga ja täielikus vaikuses – või mine tea, äkki sosistab ta siiski seejuures mingeid kõnesid? Aga ükskord unustas ta ukse lukustamata, see oli siis, kui mina olin värskelt jõudnud neurootilisse noorukiikka, otsisin aadet ja ihkasin naist. Mul oli kombeks enne magamaheitmist tema uksest möödudes linki puudutada – mida ta teeb, range koolidirektor, kohalik vaimuhiiglane, kas kirjutab aruannet ministeeriumile või luuletab salaja sonette? Sel korral polnud uks lukus. Laibana liikumatut ja viina järele haisevat magajat diivanile tirides elasin üle tõsise hingelise vapustuse. Ja kui ma siis veel leidsin raamatukapist entsüklopeediate varjust täispudelite patarei, pidin hulluks minema. Öö läbi lõristasin patja närides nutta. Järgmisel hommikul oli mu isa värske ja raseeritud. Tõsi küll, natuke kahvatu. Ma peitsin veel mitu päeva ta ees pilku. Kas ta aimas midagi? Vaevalt… Ja hiljem mõtlesin enda jaoks välja isegi mingi õigustava motiivi. Küllap see oli üksnes mu hilispuberteetlik luul. Kas ema teab sellest kõigest? Küllap. Muidu oleks asi veel jubedam. Mul hakkab nüüdki kõhe, kui püüan ette kujutada, mis toimub selle üsna eaka mehega tema lukustatud kabinetis, millised võikad košmaarid, millised sisemonoloogid seal aset võivad leida. Või eksin ma tänini, olles ikka veel täis võltsi aadet ja püha lihtsameelsust? Ehk on need hoopis kõige täisverelisemad, kõige säravamad tunnid isa elus üldse, mille kõrval hommikune pohmelus ei tähenda midagi? Äkki on ta neil oma salatundidel tõesti sõjamees, riigipea, maadeavastaja, ooperitenor – aga ma ju ei tea, kelleks mu isa väikese poisina igatses saada, ega ometi tõesti koolidirektoriks? Kardan, et nendest asjadest ei räägi me temaga küll mitte kunagi.

Aga mis grimassidesse puutub, siis mõne aja eest märkasin paaril korral, kuidas mu tütrenääps, vaikne ja kahvatu laps, väga tõsiselt ja ka natuke süüdlaslikult peegli ees seisatas. Seisatas ja jäi ennast huviga vaatama. Need polnud minu meelest tavalised uinuva naiselikkuse esmapuhangud, liiga iseäralik oli mu tütre näoilme neil kordadel olnud. Ootan huviga, millal ta teadlikult grimasse tegema hakkab ja kuidas ta ükskord vahele jääb. Kuigi jah – tüdrukute puhul on sel teol tüki maad teisemad ja loomulikumad varjundid kui poistel.

Minul endal tuleb viimasel ajal eriti hästi välja ühe populaarse akadeemiku vasakusse suunurka koondatud elutark sarkasm. Või vähemalt näib mulle, et see hästi välja tuleb. Nali naljaks, aga veel mõne aja eest püüdsin ma küllalt suure huviga asja vastu ette manada teaduste kandidaadi (cand. oec.) Udo Hugo p. Munaku nüansirohkeid näoilmeid. (U. Munak õnnitlusi vastu võtmas; U. Munak kolleegidega vestlemas; U. Munak kui tõeline teadusedemokraat; U. Munak andeka kolleegi ideed kuulamas, ilma et ta näos kübetki kadedust oleks – U. Munaku teadlasehing on puhas ja pilvitu; U. Munak rahvusvahelisel sümpoosionil ingliskeelset kõnet pidamas; tagasihoidlik, ent oma hinda tundev spetsialist U. Munak ajalehte lugemas; U. Munak Nobeli preemiat vastu võimas.) Ha-ha-haa! Eks ma tee neid ilmeid vahetevahel nüüdki, ainult et need on muutunud kuidagi väga satiirilisteks. Või parodeerivateks. Sest arvata võib, et kandidaadikraad jäält minust selles elus küll üritamata. Ja mis sellest muutukski? Süütuid näoilmeid proovida, parodeerida, vigurdada, seda küll. Siin linnas, siin maal. Aga üldse, ega neil näomoonutustel pole juba ammu enam erilist tähendust ega pretensiooni. Olen väsima hakanud. Aeg on ümber. Argipäev on võtnud oma.

Nii palju siis grimassidest.

Nagu öeldud, võis kell olla seitsme ringis. Seisin peegli ees, mässisin juuksetutti ümber sõrme ja pidasin muu hulgas endaga aru täiesti konkreetse asja ümber: mida ette võtta ülejäänud päevaosaga? Kas pesta puhtaks mitme päeva jooksul kraanikaussi kogunenud toidunõud (igav), hakata midagi lugema (võiks ju ka), või minna hoopis välja, kinno näiteks (aga miks ka mitte?)? Meie linnas oli neli kinoteatrit, midagi sobivat oleksin endale ikka leidnud.

Siis helises uksekell.

Uksekell helises korteris niivõrd harva, et kippusin selle olemasolu lihtsalt unustama. Mu naisel oli oma võti; võti oli ka tütrel, kes kandis seda paelaga kaelas nagu enamik temaealisi linnalapsi. Seega polnud meil kellelgi vajadust uksekella tarvitamiseks. Võti oli muide ka ämmal, kes käis varem aeg-ajalt meil abiks, aga hiljuti oli ta pensionile jäänud ning suure hasardiga aiapidamisele pühendunud. Tema kooperatiivaed asus mõnikümmend kilomeetrit linnast väljas, ja juba paar kuud polnud ta meie poole sattunud. Või oli ta meist lihtsalt natuke tüdinud? Iga kord, kui ta tuli, et rääkida uudistest, vahetada muljeid, leidis Taimi talle kibekähku mitmesugust nõelatööd, peamiselt laskis oma vanu kleite ümber kohendada.

Pärast seda, kui olime siia uude idapoolsesse linnajakku kolinud, käis meil väga vähe külalisi. Inimesed ei suutnud selle üleöö ja nagu kuidagi ebaloomulikul kombel tekkinud suure linnaosaga harjuda, seda omaks võtta. Kõik, kes meid külastasid, rääkisid, et meie linnaosa tundub neile ängistav ja pahaendeline: kõik majad täpselt ühesugused (see polnud tõsi, tegelikult varieerus meie linnajaos vähemalt neli tüüpprojekti, siin kõrgus isegi mitu kümnekorruselist tornelamut), nad kurtsid, et siin on võimatu orienteeruda – ja nii edasi. Mingil määral vastas see kõik tõele, uued linnaosad rikkusid oma ühetaoliste valevate hiigelkarpidega hiljutise madala, vaikse, rohelusse mattunud sisemaalinna rütme, sisendasid tõepoolest ka kõledust ja ohutunnet. Kõigest sellest tulenes koguni umbusku ja konfliktsituatsioone erinevate linnaosade elanike vahel. Kuna olin selles linnas juba tükk aega elanud, söandasin seda omaks pidada, tema muredele kaasa tunda.