Teet Kallas - Janu

Ringutasin veel kord, süütasin uue sigareti, lähenesin lauale ja kontrollisin seda seirates oma enesetunnet. Kas tasus veel kord töölainele lülituda? Silmitsesin kõhklevalt oma pabereid, võtsin märkmiku kätte, kontrollisin paari lihtsat arvutust, aga ei, asjal polnud minekut, polnud mõtet üle pakkuda.

Pealegi oli reede õhtu.

Panin paberid korralikult kokku, torkasin kiirköitjasse, pistsin selle lauasahtlisse ja tahtsin juba telerit lahti keerata, kui helises uksekell.

Loomulikult sattusin jälle paanikasse. Loomulikult jõudsin taas oletada oma mitut asja (sünged uudised, traagiline telegramm, kohtukutse), siis aga tuli pähe, et ukse taga võiks olla Ivi Schmidt 21. korterist. Võib-olla oli ta midagi maha unustanud. Võib-olla tahtis ta mulle midagi ütelda. Võib-olla olid tal sigaretid juba otsa saanud.

Tõttasin läbi toa ja hämara esiku, jõudsin peeglist möödudes oma näoilmet kontrollida, midagi viisaka naeratuse taolist ette manada, siis avasin energiliselt ukse.

Koridoris seisis võõras mees.

Õigupoolest ei näinud ma algul peaaegu midagi, teadsin ainult, et see polnudki Ivi Schmidt. Ka koridoris oli millegipärast tavalisest hämaram, praktiliselt oli seal pime, see pani mind imestama, aga kohe samas kostis võõra hääl, see mõjus kuidagi väga kummaliselt.

„Tere õhtust! Andke andeks, et tülitan, aga ehk leidub teil minu jaoks mõni minut aega? Kui jah, siis oleksin väga rõõmus. Kas lubate sisse astuda?”

See hääl. See oli sügav baritonaalne bass, mis krõbises meeldivalt ja intelligentselt, ja kõigel, mis see hääl hämarusest oli ütelnud, tundus ümber lehvivat mingi põnev, turvaline ja samas veel hubaselt irooniline teine tähendus. See hääl mõjus niimoodi, et hakkasin millegipärast oma pimedas esikus sekeldama, midagi kohendama, midagi ümber tõstma. Ning rääkisin seejuures reipalt ja vabandavalt:

„Jah, muidugi, jah, loomulikult, palun teid! Andke mulle andeks, aga mul on siin kahjuks üsna pime, näete, pirn põles läbi, aga uut…”

„Pirn? See on pisike mure,” kostis esikupimedusest, kusagilt mu silmade kõrguselt, aga võib-olla koguni lae alt see kummalise toimega hääl, uks sulgus, ma tõttasin nüüd elutoa suunas, selle uks oli vahepeal kinni vajunud, esik oli täiesti pimedaks muutunud, kiskusin ukse valla, aga kui ma ringi pöörasin, polnudki võõrast esikus, ma panin seda imeks ja läksin kööki. Seal ta seisiski, selg akna poole, käed rinnal. Ta naeratas.

Korraks, ainult korraks vakatas arusaamatu elevusetuhin, korraks, ainult korraks sähvatas kuklas mingi veider surin, vaid viivuks valdas mind ebamäärane kõhedustunne, millele ma ei osanud mingit seletust anda. Aga kohe avas võõras suu, ja ta hääl pani jälle kõik paika, ma olin seda häält juba täiesti usaldama hakanud.

„Kui tohib, siis köögis…? Eks? Meie esivanematel oli ikka kombeks köögis istuda, videvikku pidada, juttu ajada. Miks ei võiks seda meiegi? Meie teiega? Meie kõik?”

See hääl! Mida kõike ta ei sisaldanud: loomulikku intelligentsust ja head lastetuba, kaasasündinud viisakust ja parima tasemega huumorimeelt, kosutavat eneseirooniat ja iseseisvat mõttelaadi. Absoluutset enesevalitsemist. Üleolekut olmemuredest. Tugevat isikut. Ma polnud väga ammu juhtunud kuulma nii sisukat ja väljendusrikast inimhäält. Nii mulle tundus. Imelik küll, tavaliselt polnud ma häälte suhtes kuigi tähelepanelik ja nõudlik olnud. Välja arvatud mõned lemmiklauljad, polnud ma õigupoolest inimeste hääli kuulanudki. Enamik inimkonnast ei oska oma häälega sugugi ringi käia. Ka mina mitte. Nüüd siis seisis mu köögis mees, kelle hääl mõjus nagu avastus. Ja ometi polnud ta mitte midagi erilist ütelnud. Ta oli rääkides vist isegi paar nõutut pausi teinud. Aga minus oli juba tärganud soov selle võõra mehega vestelda, temaga millegi väga tõsise ja mehise üle (poliitika, sport, sõda, autod, lõvijaht, korteriremont?) rääkida, nõu pidada – ja temaga nõustuda. Võib-olla oli see mees hüpnotiseerija?

Tema aga seisis, käed rinnal, ning vaatas mulle sõbralikult muiates otsa.

Tegelikult oli just selle inimese välimus mind esimesel hetkel natuke kohutanud. Ta oli nimelt kuidagi väga täpselt täiuslik – mingis oma süsteemis, oma maailmavaate, elukogemuste, eruditsiooni, skepsise ja iroonia piires. Nii täiuslik sai olla ainult… kurat. Ausalt! Umbes neljakümnene, pikka kasvu, rühikas, nagu nimme selle pilvise suveõhtu jaoks viimse detailini, koguni viimse kortsukeseni sünkroonselt riides (hall villane särk, helehallid püksid, tumehallid terava ninaga kingad), nägu ja käed päevitunud, aga mitte sel määral, nagu peavad heaks tooniks mõned sportlike elukommetega ülepakkuvad vananevad noormehed tema eas, vaid mingil väga täpsel ja sobival päevitusastmel peatunult, tal olid mustad juuksed, kõrgelt laubalt jooksid neisse kaks teravat paljakukiilu, ta tugev lõug oli raseeritud mitte niivõrd hoolikalt, kuivõrd endastmõistetavalt, märkasin ta ülahuule kõrval tibatillukest sisselõiget, niisiis kasutas see mees põhimõtteliselt habemenuga, seegi detail kuulus minu meelest täiuslikkuse juurde, kitsaste, ent tugevate huulte vahel säratasid avameelses ja targas naeratuses väga ühtlased ja väga valged hambad, nina oli suur ja natuke kongus, sõõrmed värelesid veidi, pruunid silmad vaatasid mind ainiti, liikumatult, soojalt, veenvalt – hüpnotiseerivalt! Just niimoodi võinuks minu arvates välja näha see keegi, see nimetu, see olematu, kes on võtnud nõuks ennast surelikele ilmutada. Aga kes ta ikkagi oli?

„Võtke ometi istet,” ütlesin ma. „Jah, jah, ma sain aru… meie esivanemad, videvikutund… Muidugi.”

Võõras istus köögilaua taba.

„Kohvi? Või teed? Mul on termoses veel natuke tulist teed, soovite?”

„Ei seda ega teist. Siiralt. Tulin tõesti ainult hetkeks.”

Võõras hakkas naerma ja asetas käed otsekui nende suuruse kinnituseks teineteise kõrvale lauale. Ta käeseljad olid kaetud tumedate karvadega. Ka selles oli minu meelest täpsust ja stiili, mis mulle, rabedale ja nigerale, oli kättesaamatuks jäänud.

„Minu nimi on Allan Rüütel. Ma elan siinsamas majas ja isegi siinsamas trepikojas. Ametilt olen ma tehnokraat, midagi peainseneri ja torulukksepa vahepealset. Teile ei tohiks see huvi pakkuda. Tegelen proosaliste asjadega. Ongi kõik.”

„Ei, ei, miks see ei peaks huvi pakkuma? Vastupidi, mul on vägagi huvitav!”

„Tõesti? Eks räägime siis teinekord sellestki, aga mõni teine kord. Kui tuleb vastav juhus.”

Niisiis – olime hakanud vestlema. Jälle üks suhtlemine, aga sedapuhku oli tegu hoopis teise tasandiga. Jah, jah, kui nii võtta, polnud ta veel midagi erilist ütelnud, aga ma juba aimasin, et see mees teab, mida tahab, et ta annab endale aru asjade kohta, mida ajab, mis sellest, et minu jaoks oli kõik veel lahtine, salapärane, põnev, ma kuulasin ta häält, ma suhtusin ta sõnadesse nagu mingisse ülihuvitavasse sõnumisse, mis vajas veel dešifreerimist, tõsi küll…

„Kuulge, aga teil on siin üleval päris kena väljavaade,” lausus Allan Rüütel. „Mets, voored, järved… Ilusa ilmaga näete te ju päikeseloojangugi ära. Ma mõtlen selle all naturaalset loojangut, mitte selle vastuhelki hallidel majaseintel. On nii?”

„Jah, aga ainult harva,” ütlesin süüdlaslikult naeratades.

„Jaa-jaa, mina näen oma akendest ainult vastasmajade seinu,” muigas Allan Rüütel. See mees oli oma saatusest üle.

„Suitsu teete?” tuli mulle äkki meelde.

„Jah, kui aga tohib.”

Tõin lauale tuhatoosi, pakkusin talle oma kangeid ja odavaid sigarette. Üllataval kombel võttis Allan Rüütel pakkumise vastu.

„Alles hiljuti tõmbasid kõik suitsumehed seda marki,” ütles ta. „Aga nüüd on uued ajad. Tooni määrab prestiiž – ka siin!” Ta muigas – kas siis üleüldist edevust või hoopis iseenda lennukat lauset. „Jah, näete, ka sigaret on nüüd nagu pintsak või kingapaar või sõiduauto. Mida kallim, mida välismaisem, seda prestiižikam.”