Teet Kallas - Janu

„Just, just, ka mina olen seda märganud,” torkasin ma sekka.

Kui nii võtta, olid nähtust märganud, selle fikseerinud paljud humoristid ja karikaturistid juba enam kui tosina aasta eest, läikivates ja krabisevates pakendites sigaretid olid üksvahe üheks peamiseks satiiriobjektiks. Ja alles siis, kui ka enamik suitsetavaid juhtivaid töötajaid olid tervist kalliks pidades neid eelistama hakanud, muutus importsigarettide kritiseerimine tagasihoidlikumaks. Mis puutus minusse, siis tõmbasin oma odavaid harjumusest, mõne aasta pärast oli mul plaanis suitsetamine järsult maha jätta. Nii et ei midagi uut me seal köögilaua taga istudes küll ei avastanud. Aga tõsi mis tõsi – kõigel, mida see mees lausus, tundus olevat mingi teise või koguni kolmanda tähendusega alltekst, seetõttu oli mul üsna ükskõik, millest me rääkisime. Mind erutasid alltekstid. Ma aimasin mingeid muudatusi ja nihkeid.

Istusime, suitsetasime, naeratasime. Vestlesime pisut, vestlesime millestki. Ja varsti oli mul tunne, nagu oleksin ma selle mehega juba vana tuttav. Ma polnud ammu ennast nii vabalt tundnud. Loomulikult polnud ta mingi nimetu ega olematu. Ta oli lihtsalt isiksus.

Ta oli mu majanaaber.

„Vabandage mind, et ma isiklikuks lähen,” ütles Allan Rüütel, hääl taktitundeline ja moduleeritud, pilk sõbralik. „Ilmselt on teie nimi Udo Munak? Seesama, kes mõnikord meie linnalehes majandusteemalisi artikleid avaldab?”

„Jah, jah, seda nüüd küll, aga ma teen seda üsna harva,” kiirustasin õiendama. Mul oli piinlik oma artiklitest rääkida.

„Ah nii? Kujutage ette, aga ainult selleks ma tulingi, et teiega tutvuda. See on minu meelest kaunis veider asi, et elame teiega juba mitu aastat ühes majas ega ole omavahel tuttavadki. On nii, austusväärne naabrimees? Tuttav… Tegelikult pole „tuttav” kuigi täpne sõna. Mis võiks siiski see õige sõna olla? Ah, kes seda teab… ja mis meist saab. Pardon. Ma tahtsin ainult ütelda, et paljud sõnad ja tähendused muutuvad. Nihkuvad. Sisu jääb enam-vähem endiseks. Meil, tänapäeva linnainimestel, pole õiget aimu, kes on meie naabrid, kellega me ühist katust jagame. Alles hiljuti oli see ainult suurte maailmalinnade häda. Näete, aga nüüd on see jõudnud siiagi, meie vaiksesse linnakesse. Aga eks see on ka… säärane moeteema. Mina ei tule teie juurde ju mingi uudisega, kui ütlen nüüd, et inimesed elavad oma planeedil… viimasel ajal, pean silmas… nagu kes? Nagu kassikakud, stepihundid, isapõdrad, kiivitajad. Nüüd oleme vähemalt meie omavahel tuttavad. Asi seegi. Mis?”

„Siiralt rõõmus selle üle,” ütlesin ja tõusin koos Allan Rüütliga püsti. Ta ulatas mulle käe, see oli suur, soe ja sitke, see sisaldas usaldust ja usku kogu inimkonnasse. „Ainult et… kiivitajad?”

„No ma ei tea…” muheles Rüütel. „Nad ju karjatavad oma lagedatel kesamaadel nii kaeblikult ja üksildaselt.”

Me naersime. Nüüd, mil olime ametlikult tutvunud, käepigistusegi vahetanud, tundus natuke kohatu jälle kohe laiali minna, aga just säärane plaan paistis Allan Rüütlil olevat. Ta seadis käed rinnale. Ta pilk libises üle köögi, loomulikult märkas ta mu pesemata nõude kuhilat. Mulle tundus, nagu oleks ta viivuks natuke tõsinenud, viimati oli ta minus pettunud, jah, väga vabalt võis tal tekkida mõte, et mees, kelle köögis valitseb säärane korralagedus, ei saa väärida tema lähemat tutvust.

„Mu pere on pikemaks ajaks lennus, ma olen siin nii-öelda isehooldusele jäetud, nõud ka kõik pesemata, ja üldse…” Mu hääl oli alasti, ma vabandasin ennast nagu arg poisike, kes kardab ilma jääda vanema sõbra soosingust ja usaldusest.

„Noh, see…” sõnas Allan Rüütel, naeratas veel kord, ma ei saanud ta naeratusest aru, siis raputas ta mingi sisemise mõtte puhul pead ja lausus avalalt:

„See kõik… Selle peale tuleb ainult vilistada. Nõud võite muidugi ära pesta, aga see on iseasi. Muide, jah… Mis puutub naabrisse, naabritundesse, siis – ega igaüks seda vajadust tajugi. Mõtelda vaid, kuidas see kõik ainult inimpõlv tagasi välja nägi. Meie linnas, teistes linnades, kogu planeedil. Mõtelge, siis suhtlesid naabrid omavahel. Ei, mitte kommunaalköögi tasemel, see on teine ooper, teine nuhtlus… Inimene läks inimese juurde, et laenata soola või tuld – või tubakat, miks ka mitte… Kuidas, palun? Ei midagi?.. Aga ka selleks läks inimene inimese juurde, et rääkida teisega elust, surmast, jumalast, kuradist, majapidamisest… Rääkis, pidas nõu, arutas. Jah, millest kõigest siis ei räägitud! Kaugetest planeetidest! Inimesed vaatasid pimedal sügisööl üheskoos aknast välja ja ütlesid – see seal on Suur Vanker. See on Vähk. See on Sõel. See on Veenus. Kõik tuttavad asjad, tuttavad olendid, millele kunagi ühiselt nimi pandud. Muidugi, see juhtus veel varem, siis, kui meie maal veel linnasid polnudki. Jah, ja naabri juures löödi laulu ja tantsiti ja tehti ühiselt muusikat. Veel paarkümmend aastat tagasi käisid inimesed naabri juures telerit vaatamas, aga see oli juba väärdumise algus. Teate, kus naabrid veel kohtusid? Kaevul! Kaevul, kus… Kui palju ilusaid laule on paljudel rahvastel kaevulkäigust! Aga olgu… Mitte sellest, mitte sellest ei tahtnud ma… veel. Koos naabrimehega mindi teinekord… Kuulge, ma lähen vist liiale, ma vist idealiseerin külaelu nõmedust ja idiotismi, agulipatriotismi ja aguliklatši… Jah, olgem möödaniku suhtes ausad ja objektiivsed – juhtus ju sedagi, et püha naabritunde sunnil ja kihutusel anti kere peale mõnelegi ilmsüüta võõrale, kes – kas siis rännuteel või kogemata kombel – sattus sellele või teisele tingterritooriumile… Poisikeste vahel käib see tänini niimoodi. Ah, see naabritunne! Ma olen palju selle peale mõtelnud. Muidugi, ma võiksin veel terve rea vastumeelseid näiteid esitada, naabrimeeste kiusuvimma ja naabrinaiste kurja keelt… vendetastki võiksin ma rääkida. Aga samas on minu meelest kõiges selles siiski nii palju inimlikku, midagi säärast, mille järele, ime küll, teinekord ka natuke puudust tunneme. Kired hakkavad kaduma. Armastus ja vaen. Inimene vajab elus vähemalt üht vaenlast – kust ta muidu teaks, mis ta väärt on? Ei, muidugi, ma olen liiale läinud. Ko-hu-ta-valt. Ma olen muidu ikka veidi tagasihoidlikum, aga nüüd… Ei, ei. Andke andeks, kukkusin lobisema. Logorröa. Sõnaline kõhulahtisus. Seisan ja lobisen. Seisan!? Ma ei tea, kui palju ma juba teie kallist aega kuritarvitanud olen, andke mulle andeks. Olen vist paadunud lobamokk. Teod, teod on puudu… Ja ometi on vist mõnikord tarvis, et inimene tunneks seda sooja küünarnukitunnet, mil naaber naabriga… Jah?”

Ta hääl! Ja ma sain temast täiest aru. Ning veel enamgi. Mu ajutine üksindusmeeleolu tundus mulle nüüd rumala ja ülespuhutud enesevaatlusena, nukrad ja pahaendelised vaikused toanurkades mingi halemeelse sonimisena. Mu ees näisid avanevat uued võimalused. Aga samas teadsin ma, et kohe läheb see kummaline mees minema, läheb isegi siis, kui ma ka väga paluksin tal veel tunnikese-teise istuda. Ma tundsin kuidagimoodi, aimasin millegipärast, et tal on mingid oma plaanid, mingi missioon, ja et mina kuulun kõige selle sekka vaid kui üks detailidest. Vahekäikudest. Kust ma selle võtsin? Ei tea…

Aga mõne hetke jooksul oli see äratundmine väga selge, lausa füüsiliselt tajutav – nagu kivike peopesas. Õige varsti pärast Rüütli lahkumist see tunne hajus. Ununes. Ega meenunud enam tükil ajal.

„Aga mine sa tea, mine sa tea…” ütles Allan Rüütel äkki mõttesse vajudes, lõuga rutjudes, surus siis käed püksitaskusse ja tegi paar sammu esiku suunas.

Ta lonkas.

See üllatas, samas aga isegi nagu rõõmustas mind. Imelik reageering, pole midagi ütelda! Aga lonkamine, ka see sobis talle. See oli kerge ja elegantne.