Teet Kallas - Janu

Kusagil siin pidi elama ka Allan Rüütel.

Ka selle peale oli huvitav ja meeldiv mõtelda.

Kui olin esimesele korrusele jõudmas, üllatas mind mingi rübelemine välisukse juures. Muud ma märgata ei jõudnudki, nägin vaid, kuidas uks lahti löödi ja kuidas välja tormas suurt kasvu poiss, umbes neljateistkümneaastane volakas. Tüüpiline aktselerant. Millega ma teda kohutanud olin? Kohe samas haistsin kirbet lõhna ja märkasin koridoripõrandal põlevat ajalehenutsakut. Õhus lendlesid mustad tahmatükid nagu väikesed häiritud nahkhiired. Jälgisin nende närvilist lendu, suunasin pilgu üles ja nägin siis trepi alla valgele kaldlaele põletatud tahmakirja.

SÕITKE SITALE, oli sinna kirjutatud.

Vangutasin pead ja astusin välja.

See poisivolakas polnud veel kuigi kaugel, ta astus majadevahelist teed lähikonna kaupluse poole ja vaatas üle õla tagasi. Seadsin käed seljale ja vaatasin poisile sügava etteheitega järele. Muu polnud minu võimuses. Poiss näitas mulle rusikat ja lisas sammu. Laisa sörgiga kadus ta ühe majanurga taha. Ta oli minust pea jagu pikem.

Sääraseid asju oli meie linnajaos varemgi juhtunud. Olin linnalehest lugenud mitmeid murelikke artikleid tooruse ja huligaansuse teemal. Kord võeti väiksematelt lastelt taskuraha ära, kord aga poodi kassipoeg pesukuivatusraami külge. Alaealiste kambad jõid võõrastes koridorides peediveini ja koguni surrogaate. Kusagil püüti kinni korterirüüstajate kamp, kõik noored poisid ja isegi paar plikat. Autovargustest rääkimata. Suurte linnade varjupool oli jõudnud ka meie linna, meie linnajakku.

Mina puutusin sellise, ilminguga otseselt esimest korda kokku.

Selge, et tuju oli mõnevõrra rikutud. Astusin bussipeatuse poole, näppisin süütamata sigaretti. Mu ümber kõrgusid sakiliste kindlusemüüridena nelja-, kuue- ja üheksakorruselised majad. Majade vahel seisid auklikuks kulunud muruplatsid, kohati pöetud, kohati võililledesse kasvanud, siin-seal nägin nigeraid lillepeenraid, paaris kohas kuivas pesu – suured valged linad kõrvuti intiimroosade püksikestega. Pesu läheduses istusid välipinkidel vanemad naised ja lugesid raamatut. Nad valvasid linu ja püksikesi. Lahtiste akende taga istusid mõned vanakesed, kõigi pilk ühtemoodi hele ja tühi, mida eksikombel oleks võinud ka sügava elutarkuse avalduseks pidada. Ühel esimese korruse aknal aga rinnutas poolpaljas paks naine. Tal oli ilus, ent liiga ülevõõbatud nägu. Olin seda naist varemgi märganud. Ta saatis mind pilguga. Ta massiivse soenguga pea, ta paljad õlad ei liikunud seejuures millimeetritki.

Siis olin peatuses, astusin varsti pooltühja bussi, augustasin sõidutalongi ja istusin taganurka. Mul polnud ikka veel mingit liiga konkreetset eesmärki. Olin lihtsalt otsustanud südalinna sõita.

Jäin aknast välja vahtima.

Kuna elasin üsna linnajao servas, tuli mul mitme peatuse ulatuses vaadata ühesuguse asetusega ühesuguseid maju, mis pealiskaudsemal pilgul võis vähekogenud inimest tõesti lootusetult eksitada. Esimesel aastal oli minugagi paar korda juhtunud sedasi, et läksin vales peatuses maha ja hakkasin vales mikrorajoonis oma kodu otsima. Sellesarnased situatsioonid olid juba paar aastakümmet andnud ainet ja leiba paljudele humoristidele, aga ka dramaturgidele ja koguni traagilise sulega proosameestele kogu maakeral. See teadmine oli minu isiklikke eksikäike mu enda silmis kõvasti leevendanud. Paaril juhul vale ukse taga kohmitsenud, olin alati märganud enne liigtõsist situatsioonimuudatust oma viga ning seejärel õige tee üles leidnud. Muide, nagu igas teises linnas või linnaosas, oli meilgi liikvel kaks või kolm lugu, kõige markantsem neist rääkis purjus mehest, kes pöörases armukadedushoos lõhkus maha oma arvatava kodu ukse, mis aga, nagu hiljem selgus, kuulus hoopiski ühele tähtsale miilitsaohvitserile.

Mina aga olin aja jooksul kogemusi omandanud, mälu treeninud, olin ammu veendunud, et ega need mikrorajoonid nii lootusetult üht nägu polegi, tuleb ainult osata ümbrust vaadelda, orienteeruda, ennast kokku võtta. Näiteks seisis ühes bussipeatuses kahe müügiavaga ajalehekiosk, teises aga harilik. Või teine näide: minu maja läheduses seisis juba kaks aastat puldaniga kaetud, ent ratasteta sõiduauto, teistes rajoonides säärast tundemärki polnud. Ühe kaupluse ees kasvasid täies elujõus ploomipuud, teise ees aga männid. Ja nii edasi. Kui nii võtta, siis on valge mees ajapikku täiesti võimeline isegi hiinlasi üksteisest eristama, asi see siis mõne mikrorajooniga hakkama saada.

Veidi hiljem asusin bussis istujate kuklaid loendama. Sain kokku kolmteist kukalt. Sel kellaajal oli südalinna poole sõitvates bussides lahe. Kõik inimesed istusid omaette, oma neutraalsust ja sõltumatust rõhutades, kõik nad olid tüdimuseni kogenud tipptundide kitsikust ja trügimist. Sõitjate seas oli vaid üks paar, kaks keskealist inimest, aga nemadki istusid teineteise kõrval jäigalt ja neutraalselt. Keegi ei rääkinud midagi. Bussijuht, kes pidanuks peatusi teadustama, eelistas samuti vaikida. Kahinal avanesid uksed järjekordse peatuse juures, minust astusid mööda kolm vaikivat inimest, kolm uustulnukat – kaks omavahel võõrast, koguni vist eri rahvusest tütarlast, ja umbes minuvanune mees. Kui minu pealagi oli hakanud ilmutama alles esimesi kiilanemise märke, siis see mees oli ilmselt juba mõnda aega kiilaspea olnud. Tõsi, tal oli ilusa kujuga laup, mis vihjas vaimsusele. Aga mind häiris see, et tal oli seljas täpselt samasugune helebeež suveülikond nagu minulgi. Jäin teda tahtmatult põrnitsema. Üsna kindlasti pidi mu tunnetes seejuures oma osa mängima ebamehelik edevus, aga mis parata, kui ma pidasin tõepoolest ülekohtuseks või vähemalt tarbetuks kokkusattumuseks asjaolu, et õhtuses bussis, kus koos juhiga viibis kõigest kaheksa meesterahvast, sõitis kaks täiesti ühtemoodi riietatud kodanikku.

Erinevalt teistest ei võtnud see mees, see kiilaspea, istetki. Võib-olla tahtis ta varsti välja minna. Mingu aga, mingu rutem, mõtlesin ma vaenulikult. Aga ei, kiilaspea toetus minust meetri kaugusel õlaga vastu tugiposti ja hakkas taskutes tuhnima. Algul tegi ta seda aeglaselt ja hajameelselt, aga pärast seda, kui ta oli ükshaaval läbi uurinud kõik pintsakutaskud (neid oli viis, nagu ma teadsin) ja seejärel ka kolm püksitaskut, muutus ta ilme, vaimset laupa moonutas mõru püstikriips, ta liigutused said uue hoo, ta revideeris oma taskud uuesti üle. Mõistsin, et tal polnud sõidutalonge, ta oli need kas ära kaotanud või maha unustanud. Nii piinlik kui see ka polnud, sain mõneks lühikeseks hetkeks täieliku rahulduse: paras sulle, pane aga veel teise mehe esindusülikond selga, oleksid sa oma igapäevases kuues välja astunud, ei peaks sa siin talonge otsima, laupa kibrutama, sest küllap seal igapäevakuue taskus su talongid ongi!

Piletita reisijat – sest kes ta muu enam ikka oli! – jälgis nüüd juba mitu inimest, mõni vargsi, mõni avalikult kaela käänates. Tajusin, et mu pilk on juba ammu pealetükkiv olnud, ja pöörasin veidi pead. Aga nii, et mul jäi siiski võimalus võõra edasist käekäiku jälgida.

Meie linnaosa lõppedes keeras buss tööstusrajooni, seejärel ühte väiksemasse aedlinna, kus kitsaid tänavaid äärestasid mitut masti aiad ja tarad, kus kargasid kähedalt haukudes hiiglaslikud koerad, kus suurte õunapuude okstel võis aimata head saaki. Sedaaegu tuhnis piletita reisija juba kolmandat ringi oma taskutes. Teda seirasid kaassõitjate kinnised ja väheütlevad pilgud. Bussis oli väga vaikne.

Mõtlesin, et mees võiks tegelikult ju minu poole pöörduda, mul oli veel mitu talongi tagavaraks, ühe oleksin ma kindlasti talle loovutanud. Olin nüüd tema vastu leebemaks muutunud. Ega siis tema selles süüdi olnud, et me ühtemoodi välja nägime, temagi oli selle ülikonna ostnud pahaaimamatult või oli see ta naise valitud nagu minulgi, ning ta oli selle tänasel õhtupoolikul pannud selga samasuguse enesetunde ja enesestmõistetavusega nagu minagi.