Teet Kallas - Janu

Varem elasime äärelinnas, eramajas, meil oli üüritud pliidiga tuba. Seal käis meil sageli külalisi – majaperemehe pahameeleks, kes kartis oma tulpide ja rooside pärast. Jah, aga nüüd elasid meie vähesed sõbrad ja tuttavad hoopis teistes linnaservades, kes sealsamas aedlinnas, kus meiegi olime elanud, kes samasuguses uusrajoonis linna lääneosas. Enamasti olid kõik saanud uue korteri meist hiljem, kõik olid hõivatud uue elu korraldamisest, mööbli hankimisest, meistrimeeste otsimisest, kes puuriksid seina pool tosinat auku või kataksid vannitoa seina ruudulise kahhelpinnaga. Paar tuttavat perekonda elasid koguni südalinnas, ja see oli suur vedamine. Telefoni meil polnud. Uutes linnaosades oli telefoni väga raske saada, räägiti koguni, et raskem kui sõiduautot. Loomulikult polnud meil ka autot. Ma ei oskaks sellega midagi peale hakata. Osta ei jaksaks ma autot niikuinii, loteriidel ma ei mänginud. Oma töö oli teinud ka massikommunikatsioon. Olin hakanud tõsiselt võtma liiklusõnnetuste statistikat. Neid toimus viimasel ajal väga tihti, polnud harvad avariijuhtumid ka meie tagasihoidlikus nelja kinoteatriga linnas, rääkimata siis suurtest magistraalidest, rääkimata pealinnast. (Kasvõi hiljutine juhtum pahaaimamatu jalakäijä, naiskabetaja Gerda Domingoga.) Pealinna võis sõita ka rongiga. Selleks kulus ainult kaks tundi.

Aga külaliste kasinuses polnud uus elukoht siiski ainusüüdlane. Kui ma eelmise aasta talvel kolmekümneseks sain, oli mul käinud seitseteist külalist. Pärast seda pole vist ükski neist enam meie korterisse sattunud, ja tõesti, oma iva selles asjas on, ma olin astunud üle mingi piiri, olin jõudmas keskikka, ja keskeas on kõik ilmselt veidi teisiti kui tundelises nooruses, tihedad suhtlemised pole vist enam nii valusalt vajalikud kui varem. Päevakorda olid tõusnud muud mured, ajahäda ja pidevalt käestlibisevad eneseteostamisvõimalused.

Jah, pärast minu kolmekümnendat sünnipäeva olime elanud väga vaikselt. Väliselt isegi eraklikult, endassetõmbunult, nohisedes. Päeval suhtlesin oma töökaaslaste ja asutuse harvade külalistega, naine suhtles tarbijatega oma teenindusettevõttes ehk lihtsalt öeldes pesupunktis, mille juhataja ta oli, vahel istusime – kumbki omaette, oma tuttavatega – tund või kaks mõnes kohvikus, ja ausalt öeldes oli suhtlemisvaegus sellega rahuldatud.

Uksekell ehmatas mind. Nii oli see alati olnud, siin uues korteris aga iseäranis. Millegipärast tulid esimese reaktsioonina pähe paanilised mõtted süngetest uudistest, traagilise sisuga telegrammist või siis kohtukutsest, kuigi ma polnud veel kunagi saanud ei traagilise sisuga telegrammi ega ka kohtukutset. Arvatavasti oli mul lihtsalt hapravõitu närvikava, või oli kellakartus tingitud sellest, et kasvasin üles oma pedagoogilise kodu puritaanlikus ja põhimõttelises vaikuses.

Niisiis – otse mu pea kohal röögatanud uksekell ajas mind sõna otseses mõtles labiilsesse paanikasse. Üle keha tulvas kuum hoog. Ma tardusin peegli ette, näol jabur kramp, vasak suupool viltu, silmad pärani, hõre juuksetutt püsti, kaelasooned pingul. Hull mis hull! Ja nii kestis see tükk aega, kuni viimaks muutusin endale vastumeelseks. Kõik need patoloogilised närvitõmblused, kõik need seletamatud hirmud, kõik need näovigurid… Aeg oli tõele otsa vaadata, ennast tõepoolest keskikka jõudva mehena tunda. Olla kartmatu, normaalne, kenade maneeridega. Ah! Veel tükk aega mäletasin ma lausa kogu kehaga, iga rakuga, koguni juuksejuurtega seda piinlikku ja haiglast tunnete kontrasti neurootilisest paanikast naeruväärse söakusetulvani, mille tekitas minus ootamatu kellatirin. Mäletasin ahistavat häbitunnet oma grimassidest ja poosidest, otsekui olnuksin nendega vahele jäänud.

Noh, ja siis kohendasin ruudulise päevasärgi ülemise nööbi kinni, kontrollisin teksapükste tõmblukku, see tikkus alatihti alla vajuma, hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja ja avasin ukse.

Ukse taga seisis, käed puusas, keegi hommikumantlis naine.

Ma polnud seda naist kunagi näinud, aga hommikumantlist võisin järeldada, et ta elab kusagil lähedal, ilmselt minuga ühes majas, ilmselt isegi samas trepipüstikus, kui mitte koguni samal korrusel. Et seda kõike taibata, polnud vaja omada eriti sügavat analüütilise mõtlemise oskust, ometi tundsin oma otsuse üle teatavat uhkust. Igatahes polnud tegu traagilise telegrammi või kohtukutsega. Aga millega siis? Meie korrusel (nagu teistelgi) asus neli korterit. Ma ei tundnud paraku ühtki oma lähimatest naabritest, rääkimata ülejäänud majaelanikest. Tõsi küll, paari omaealise meeskodanikuga olime millalgi hakanud vastastikku ebamääraselt noogutama, aga ma polnud sugugi kindel, et just nemad mu naabrid on. Ilmselt oleme kõik pärinud mingi vajaduse hommikuti välja minnes kedagi tervitada, ja kui nii, kas pole siis ükskõik, kuhu oma noogutus suunata? Ma ei teadnud ka oma majakaaslaste nimesid, kuna meie trepikojas polnud vähemalt minu ajal kordagi elanike nimekirja üles riputatud. (Teistes trepikodades polnud ma käinudki.) Vaevalt et ma seetõttu millestki puudust oleksin tundnud, seda enam, et säärase irdumise põhjused olid mulle osaliselt selged – minu tööajad olid mõnevõrra vabamad kui enamikul teistel kodanikel.

Võõras naine naeratas mulle. Märkasin seda naeratust enne kõike muud. See naeratus oli nagu näojoon. Jah, see oli formaalselt küll nagu vabandav, aga tegelikult väga iseteadev naeratus. Selle naeratuse taga seisis mingi kindel ja rahulik veendumus. Naine astus sisse. Ütles midagi. Võib-olla „andestust”? Võib-olla „vabandage mind, palun, aga…”? Ei tea. Millegipärast ei kuulnud ma teda hästi. Ja juba oli see võõras intiimselt sahisevas riietuses võõras naine esikus, kogu ta olemus väljendas mingit mulle saladuseks jäävat rõõmu, üllatust ja enesekindlust, ta libises kuidagi väga paindlikult (kassilikult, plikalikult?) minust mööda. Mu hääl kähises, kui ma ütlesin:

„Vabandage, mul põles siin pirn läbi.”

Mu hääl oli kohutav, see oli alandav koolipoisikägin küpse naise ees, ma vihastasin enda peale, köhatasin kurgu torulukksepa rämedusega puhtaks ja kordasin:

„Pirn põles läbi, mul on siin pimedavõitu.”

„Aga sellest pole ju midagi,” ütles naine rõõmsalt. Nüüd kuulsin ma teda hästi. Arvatavasti oli mu ootamatu kurtus olnud kuidagi häälekähinaga seotud.

Siis läks see naine elutuppa.

Vaatasin talle ehmunult järele. Siin korteris polnud käinud veel ühtki võõrast hommikumantlis naist. Pealegi selliselt kahisevas, selliselt lõhnavas hommikumantlis, mis võis tahtmatult viia mõtted sumeroosadele abažuuridele, laiadele diivanitele, kokteilile ja pattulangemisele. Sest see hommikumantel, nagu ma nüüd elutoa avatud ukse ruudus nägin, jättis tõega säärase mulje, võimaluse – see oli tumeroheline, voogav, siidine, sellel õitsesid suured punased kirelilled, mida loodus ei tunne, ja sel naisel endal oli habras ja painduv piht, see nõtkus ta sammude rütmis, oma ilusat tegu tegid puusad ja tuharad, sel naisel olid pikad heledad juuksed nagu noorel tüdrukul, need langesid vabalt ja raugelt ta seljale.

Viivuks jäi naine seisma, otsekui tundnuks ta mu pilku ja lubanuks mul tutvuda oma seljaga, siis aga kadus ta elutuppa, keerates seejuures eksimatult paremale, nagu ma märgata jõudsin. Paremal asusid diivan ja tugitool. Mõtlesin, kus ma küll varem selliseid naisi näinud olen – kas mitte detektiivse sisuga kinokomöödiates? Kas mitte teleekraanil? Või siis lennuki vahekäigus, stjuardessimundris? Korraks valdas mind absoluutselt põhjendamatu ärevus, otsekui oleks oodata mingit seiklust, elamust, vapustust, siis aga kutsusin ennast korrale, mõtlesin tahtmatult oma naise lihtsa lõike ja tuhmide mansettidega kodukleidile.

„Aga kus siis Taimi on?” kostis toasügavusest imestunud küsimus.