Teet Kallas - Janu

Kõike seda mõtlesin oma korterisse tuisates, õllepudeleid külmkappi paigutades, pilku peeglisse visates – ah, mu silmad olid nii inetult punased.

„Kui teil aega on, kui see teile sobib – võib-olla tulete minuga ühes?” lausus Allan Rüütel.

„Jah, muidugi,” vastasin ma kähku.

Olin talle liiga lähedale astunud. Ta haistis mu veinilõhnu, arvatavasti oli ta neid juba algul märganud, aga nüüd märkasin, kuidas tihe kulm viivuks ja vaevumärgatavalt võngatas. Ta oli üllatunud. Ta polnud seda minust oodanud. Tõttasin selgust tooma:

„Jah, kas näete, milline lugu, pidin täna oma joogijanu õlle ja veiniga kustutama. Muud polnud saada. Nii võib veel napsivennaks muutuda!”

Püüdsin naerda, aga see kukkus närviliselt välja. Mul oli tõsiselt piinlik.

Tema aga ütles:

„Pole viga, küll kõik laheneb. Uskuge, kõik laheneb ja võtab parema pöörde.”

Me hakkasime trepist alla laskuma. Rüütel ees, mina kannul.

„Jah, aga janu kustutab kuiv vein muidugi kõige paremini,” ütles ta.

„Just, just!” kinnitasin ma õhinal.

Ta hakkas vaikselt naerma ja vaatas üle õla.

„Palun vabandust… Mul pole mingit õigust teid õpetada.”

„Aga siiski,” kohmasin mina.

See hetk, see stseen, see trepist laskumine. Allan Rüütel nagu rüütel ees, mina nagu kannupoiss järel. Aga tühja kah.

Viiendal korrusel jäi Rüütel korraks seisma, vaatas taas mulle üle õla otsa, ta pilgus tundus nüüd kübeke nõutust või rahutust, siis astus ta jälle allapoole. Mulle aga torkas äkki pähe, et paari tunni eest olin niisama kuulekalt ja midagi pärimata saatnud Valeriani tema sissekäidud radadel meie linnaosa vahel. Olin kuulekana täitnud Valeriani (või kes ta ka polnud) põhiplaanid ja salasoovid, ostnud talle veini ja saanud veel riieldagi. Millest siiski säärane ootamatu selgrootus, millest need kannupoisiinstinktid, üksindustundest või? Aga ei, situatsioonid ei kannatanud võrdlust, mulle meeldis vägagi, et läksin nüüd koos Allan Rüütliga kuhugi. Läksin ja rääkisin temaga – millestki. Tegelikult olin ma midagi sarnast juba eelmisel õhtul soovinud. Nüüd oli see käes. Ja see oli tore. Mida ma seal tühjas korteris ikka targemat oleksin teinud? Töötundest oli asi kaugel. See minu ebamäärane kirjatükk… ma ei tahtnud viimasel ajal selle peale mõteldagi. Vaid puhtast harjumusest punnitasin seda mõnel korral edasi teha.

Jah, aga viimati oleksin ma nüüd pidanud Allan Rüütlilt huvilisena pärima kõikvõimalikke üksikasju selle veepuuduse asjus? Ei, ei, sel puudus mõte. See poleks vist taktitundeline olnud. Ja vaevalt ma üldse millestki aru oleksin saanud, ilmaski polnud ma aru saanud meeste jutust, kes tundsid ja käsutasid tehnikat. Võib-olla oleks Allan Rüütel osanud oma asja ka arusaadavalt seletada, aga mis see mulle ikka oleks andnud? Vett polnud majas ju ikkagi… Ja üldse, olin harjunud sellega, et iga inimene rääkis teisele seda, mida ise vajalikuks pidas. See polnud küll mingi sügav veendumus, ent vihjas siiski isikuvabadusele.

Allan Rüütel jõudis neljandale korrusele ja jäi siin seisma. Mina seisatasin trepiastmel. Mulle näis korraks, nagu väreleks Rüütli sinakasmustade juuste kohal vaevumärgatav fosforvine. Muidugi, selles optilises efektis polnud arvatavasti midagi üleloomulikku, aga tahtmatult tõttasid mu mõtted nüüd mingitele ebamaistele radadele. Allmaailmale. Põrguväravale. Mefistofelese visiidile. Muidugi, need polnud tõsised mõtted.

Sest jah, kuigi me seisime mõnevõrra ootamatult oma maja neljandal korrusel, ei saanud selles ju midagi saatanlikku olla. Nii üle mõtelnud ma ennast uneta öödel ka polnud.

Nagu minult nõu küsides vaatas Allan Rüütel taas üle õla, üle ta näo libises kerge vari, fosforvine haihtus koridorihämarusse, Allan Rüütel pomises midagi, minu meelest kõlas see umbes niimoodi:

„Aga lõppude lõpuks, kas pole see ükskõik.”

Mida ta sellega silmas pidas?

Ja siis astus ta kiiresti 15. korteri ukse taha, naeratas mulle vandeseltslaslikult ja vajutas viisakalt kellanupule. Kuulsime summutatud tirinat. Pikka aega valitses ukse taga vaikus. Aga lõpuks lähenesid kõhklevad lohisevad sammud ja nutune vananaisehääl päris:

„Kes seal on?”

„Naabrid! Naabrid!” hüüdis Allan Rüütel.

Ukse tagant kostis rahulolematut torisemist. Aga siiski tekkis seina valgusviir, sellest piilus meile vastu koredast materjalist hommikumantlis vanamammi. Ja sel mammil oli unise susliku nägu.

„No tere, naabritädi, ehk lasete meid korraks sisse kah,” ütles Allan Rüütel sõbralikult. Ta toon oli jälle uus ja väga täpne. Minu meelest mõjutatakse säärase tooniga just sääraseid umbusklikke suslikunäoga tädisid.

„Aga ma ju ei tea, kes te olete,” kõhkles vana naine. „Mul on koristamine ka pooleli,” lisas ta ruttu.

„Teie olete ju proua Ophelia? Eks? Minu nimi on aga Allan Rüütel, teise naabri nimi on Udo Munak. Tohib? Ausõna, me võtame kingad ka jalast ära.”

„No kui just niimoodi,” torises proua Ophelia ja laskis meid ust laiemale praotades esikusse. Siin lõhnas pooni järele. Esikunurgas vedelesidki poonimisriistad. Ja kõik uksed olid valla. Mis ma nägin, mis mind üllatas – see kolmetoaline korter oli parkettpõrandaga kaetud.

„Ega muud, aga oleks tarvis korraks teie kraane vaadata. Kuidas teie kraanid on, kas on ka head kraanid?” rääkis Allan Rüütel kõva häälega. Ta näis nagu teadvat, et perenaisel oli halb kõrvakuulmine.

„Kraanid või? Muidu on nad päris head, aga vaat vett ei ole. Niikui eile õhtul ära läks, nii enam kohe polegi. Ei saa õieti pesta ega isegi tualetti kasutada. Küll on kord. Peaks kuhugi kaebama, aga ma ei tea, kuhu,” vastas Ophelia. Suuri susse lohistades juhatas ta meid kööki. Ma olin segaduses. Ma ei osanud ennast loomulikuna tunda. Ma tegin mingeid ebamääraseid nägusid, ma võisin mõjuda nagu korteriröövli kaasosaline.

„Mis teil viga on, noormees?” päris proua Ophelia. „Kas teil valutavad hambad? Ma võin teile pulbrit anda.”

„Ei valuta,” vastasin ma ruttu. Läksin akna juurde ja jäin vaatama, kuidas Allan Rüütel asjaliku näoga kraanide kallal toimetama asus. Keeras neid kinni ja lahti, uuris neid asjatundlikult, isegi puhus korraks nende peale hingeõhku. Miks ta seda kõike tegi?

„Tjaa,” ütles ta mõne aja pärast. „Tjaa-tjaa. Nii palju ma siiski tean, et kui esmaspäevaks pole avarii likvideeritud, siis sõidab lausa maja ette veetsistern. See on niimoodi ette nähtud. Kraanid on teil muidugi head. Muide, kas teil ämbrid ikka on olemas?”

„Miks ei ole, on küll,” vastas proua Ophelia. „Juss tõi ennist kaevult kaks ämbritäit vett.”

„Kaevult?” kergitas Allan Rüütel üht kulmu. Seda küsimust esitades tundus ta minu meelest juba natuke liiga siira ja lihtsa mehena.

„No kust siis veel, kui kraanid kuivad on?” imestas proua Ophelia.

Mina aga jäin mõttesse. Lühikese aja vältel oli Allan Rüütel mingi erilise rõhuga nimetanud kahte sõna – ämbrid, kaev. Säärased sõnad ja säärased seosed. Need sõnad olid hakanud mul juba nagu ununema. Tõsiselt. Tundsin ennast viivuks nagu etnograaf, kes on kusagil talupööningul tuhnides sattunud mingile heas töökorras, ent ammuunustatud tarberiistale. Ämber ja kaev. Kaev ja ämber. Ämber – kaev – allikas – läte, mõtlesin ma siis. Ja – künnihärg…

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.