Teet Kallas - Janu

Mehed ajasid juttu. Tundus, et tõttamatult, tuttavlikult, asjalikult. Mul oli äkki tunne, nagu oleks meenunud midagi ammuilma unustatut. Midagi sooja ja südamlikku, midagi suvest ja lapsepõlvest. Ei tea, millest see tuli, ei tea. Sest tegelikult ei näinud ma ju midagi muud kui seda, et kaks meest ajasid juttu.

Otsekui minu pilku tajudes tõstis üks meestest pea ja viipas mulle. Jah, see oli Allari Rüütel. Viipasin talle rutakalt vastu. Nagu poisike, keda märksa vanem sõber on tulnud õue kutsuma. Aga kas mind kutsutigi? Mulle ainult viibati. Aga aitas sellestki.

Lükkasin akna ettevaatlikult kinni ja otsustasin siis, et lähen ostan ajalehed, pärast seda aga käin tiiru kaupluses ja toon endale mõned pudelid mineraalvett. Või limonaadi. Või õlut. Sest mine sa tea, kuidas see asi kujuneb, millal saabub santehnik.

Esikus kohmitsedes kuulsin äkki koridorist kostvaid hääli. Neid oli sealt ennegi kostnud, aga mitte kunagi kolme aasta jooksul polnud ma neile tähelepanu pööranud. Need hääled ei puutunud mingil määral minusse. Kõik need olid võõrad tulemised ja minemised. Kõik need viivuks süttinud ja kohe samas kustunud naerud. Ägedad hõiked. Liftimürinad.

Nüüd jõudsid minuni kaks naisehäält. Üht arvasin ma tundvat.

„… teil ka?”

„… pole vaadanud.”

„… palun vabandust.”

Kõik. Ja klõpsatasid uksed, ja lukustusid sneprid, ja koridor tardus taas oma algolekusse, jahedasse, hämarasse, neutraalsesse umbvaikusse. Mina aga seisin ebaloomulikku poosi tardununa edasi. Mu ninasõõrmed olid millegipärast pärani. Ma olin millegipärast ärevil – ma tajusin üle kogu keha oma südamelööke. Ma nohisesin valjult.

Ei – ma ootasin. Mida?

Ah jah, ah jah. Taipasin. Muigasin. Läksin magamistuppa ja võtsin naise panipaigast paki sigarette.

Sest äkki…

Jah, ning kohe samas heliseski uksekell. Südamest käis läbi veider jõnksatus, ma tõttasin avama.

Koridorihämaruses seisis mu naaber, Ivi Schmidt 21. korterist.

„Oo? Teie? Palun, astuge sisse.”

„Ei, ei, mis te nüüd,” ütles ta ja astus esikusse. „Ei, ei.”

Korraks tundus, et situatsioon on viimse detailini sama. Tal oli seljas seesama hommikumantel, ta juuksed langesid samamoodi seljale ja laubale, ning alahuul oli niiske ja poikvel, ja esik täitus silmapilkselt mingi kallihinnalise lõhnaõli rafineeritud aroomist, aga ei, ma tajusin, et mu külalise pilk oli tuhm, ta hääl oli murelik, ja seejärel märkasin imestusega, et tal oli käe otsas suur sinine emailämber, millele oli kaks punast tomatit peale joonistatud. Ämber? Milleks see ämber, mõtlesin ma heitunult.

Siin linnaosades elades polnud ma vist ühtegi ämbrit näinud. Prügipanged välja arvatud.

„Aga mul on nüüd jälle esikus valgus,” ütlesin ma kohtlaselt.

„Aga minul pole vett,” ütles Ivi Schmidt õnnetult. „Kas te ei laenaks mulle natuke?”

„Ah sedaviisi…” hakkasin ma juuksetutti siludes nämmutama. „Astuge edasi… Või ei… Vett laenata… Imelik ütlemine… Teate, mulle tundub, et see… Teate, imelik küll, aga ka minul pole eilsest õhtust saadik tilkagi vett. Mul pole isegi joogivett, ausalt! Kuulge! Mis nüüd selgub? Ma arvasin, ei see on mingi väike tõrge, ummistus või midagi sarnast, mõtlesin esmaspäeval santehniku kutsuda ja kogu lugu… Aga nüüd… Kuulge…”

„Jah. Jaa, muidugi,” ütles Ivi Schmidt sellise häälega, nagu oleks ta minus väga pettunud.

Meie pilgud kohtusid. Tal oli väga murtud ilme, sealt vaatas vastu siiras ahastus. Kas tõesti ainult veepuuduse pärast? Aga miks ka mitte. Naiste jaoks on veel elus veelgi olulisem koht kui meestel. Veeprotseduurid, kümblused, küürimised, pesupesemine moodustavad nende elust tõsise protsendi. Naised tahavad peaaegu lakkamatult midagi pesta, ennast või rõivaid kasida.

„Ma siis lähen,” ütles Ivi Schmidt.

„Aga äkki teete ühe suitsu?” küsisin ma umbse häälega.

„Kuidas, palun?” Ta vaatas mind kurva imestusega. „Ma ju ei suitseta hommikuti.”

„Ah sedasi, siis küll, siis on teine asi,” ütlesin mina.

„Nägemist,” sõnas ta.

„Oodake…” hüüatasin mina.

„Mis on? Mis veel?”

„Ämber… Teil on väga ilus ämber…”

Ta kehitas õlgu, muigas napilt ja läks.

Poetasin sigaretipaki mõtlikult kingakapile.

Mul oli paha, mul oli imelik, mul oli häbi. Olin rumalasti käitunud. Ja veel olin ma natuke solvunud.

Siis võtsin kilekoti ja läksin samuti välja. 21. korteri poole ma ei vaadanud. Pea kangelt kuklas, astusin lifti ette. Vajutasin nupule ja veendusin, et lift oli millalgi korda tehtud. Olid käinud vaiksed ja nähtamatud montöörid, reguleerinud releed, õlitanud vintse, teinud oma teo. Ega ometi nemad olnud ennist raudsaabastega mu pea kohal kõndimas? Niisama, naljaviluks? Ma ei osanud sellest midagi arvata. Nahinal ja naksudes toimetas lift mu nüüd mööda maja sisikonda, piki selle sirget jämesoolt alla. Märkasin liftiseinale värskelt kratsitud sõna „LOLL”. Jah, muidugi…

Maja ees ajasid Allan Rüütel ja keegi noor habemik ikka veel juttu. Mind märgates noogutas Allan Rüütel sõbralikult. Ja kohe muutus mu meeleolu paremaks.

„Tere hommikust,” ütles Allan Rüütel väikese viivituse järel.

„Tere hommikust,” vastasin ma ruttu.

Olin ma üldse siis oma maja ees kellelegi tere hommikust ütelnud? Selge häälega, kindla aadressiga? Vaevalt küll.

„Olete te tuttavad?”

Me hakkasime teineteist uudistama nagu kaks koolipoissi, see habemik ja mina. Mul oli tunne, et olin teda kunagi ja kuskil näinud, aga ei, ilmselt oli see eksitus. Mehel olid säärase kujuga habe ja soeng, mis muutis suureks vennaskonnaks terve hulga võhivõõraid inimesi. Ta oli sale, nostalgilise pilguga, ta sarnanes ennekõike mingi noorluuletajaga.

„Sotsioloog Udo Munak, doktor Imre Viinapuu,” tutvustas Allan Rüütel meid omavahel. Ta tumedaist silmist kiirgas soojust, osavõttu ja kerget irooniat. „Kulla naabrionud, te elate ju ühes trepikojas!” hakkas ta siis naerma. Tähelepanuväärne, et see küllaltki rohmakas lõõp mõjus tema intonatsioonide läbi nagu väga elegantne nali.

„Seda küll, mina elan neljandal korrusel,” tähendas noor habemik, olles eelnevalt kurgu puhtaks köhatanud. „Doktori suhtes niipalju, et olen kirurg-traumatoloog. Mitte teadlane, khm-khm.”

„Ah nii? Mina elan jälle kuuendal korrusel,” oli minu kord informatsiooni anda.

Vaatasime nüüd mõlemad üles, kuuenda korruse poole. Rüütel jälgis meid ja vist muigas natuke.

„Väga meeldiv,” ütles doktor.

„Ega mina pole ka mingi õige sotsioloog, niisama, ametnik,” ütlesin ma selle peale.

„Ah nii, ah nii,” noogutas doktor järelemõtlevalt. Tal oli tasane, kuid küllaltki kindlameelne noorukihääl.

„Ega midagi, mehed-vennad, mina pean nüüd minema hakkama,” lausus Rüütel kella vaadates. „Mind kutsuti tööposti otsa. Küllap olete juba kursis, et veevärgiga on midagi lahti?”

„Jah, seda küll,” ütlesin mina. „Mul jäid isegi nõud pesemata.”

„Jah, ma tean seda asja,” kinnitas ka doktor. Ta hääles polnud kaebust ega meelehärmi.

„No näete siis… See asi käib… hm… otsapidi… Kardan küll, et nädalavahetusel ei saa me suurt midagi ära teha. Pooled töömehed on mööda kalajärvi ja suvilaid laiali.”

„Te töötate…”

„Veevärgitrustis,” ohkas Rüütel. Ja pahvatas siis lõbusalt naerma. Vaatasime koos doktor Viinapuuga, kuidas ta natuke vimma hoidudes ja kergelt longates eemaldus.

„Tjah,” tähendas doktor. Ta seisis, käed seljal, ta oli viisakas, jahe, puhas ja noor. Ta kurgu all oli kena punasetriibuline lips.

„Ei tea jah, mida kohe peale hakata… Nõud pesemata ja…”