Teet Kallas - Janu

Sellele vaatamata oli mul kõva janu.

Enne kassaneiu ette astumist heitsin pilgu oma korvi.

Selgus, et olin üsna pimesi saanud viie pudeli õlle omanikuks. Hm? Jah, muidugi, ega mul olnud mahti vaadata, mida haarasin. Kõik haarasid. Aga kui õlu, siis õlu. Õllest ma tavaliselt ei hoolinud – nüüd neelatasin januselt.

Kuhu läheb janune mees, kui tal on mõni pudel õlut? Poenurga taha. Tõsi, ma polnud veel kunagi kaupluste nurgatagustes janu kustutamas käinud, ma ei teadnudki, kus siin see kõige õigem nurk asub, üldse suhtusin ma säärasesse liigloomulikkusse teatava vastumeelsusega, mis see ikka muud oli kui alkoholi tarvitamine avalikus kohas. Teisalt olid küll ka kohvikud ja restoranid avalikud kohad… Aga jah, minu meelest sobisid poetagused januringid rohkem külakohtadesse, seal sisaldasid nad muu kõrval koloriiti ja rahvalikku huumorit, linnaoludes muutus seesama situatsioon minu meelest natuke räpaseks ja taunitavaks.

Nüüd aga minetasin lihtsalt ja kergelt kõik oma korraliku inimese eelarvamused. Neid nagu poleks üldse olnudki. Niisiis ikkagi eriolukord, katastroofi eelõhtu?

Nii või teisiti, torkasin neli pudelit kotti, ühe võtsin pihku ja hakkasin ringi vaatama. Kohe märkasin kaht meest, kel samuti õllepudelid peos. Nad siirdusid kindlal sammul kindlas suunas. Astusin neile järele.

Mul oli ju janu.

Ja niimoodi leidsingi ennast viivu pärast tõesti kaupluse nurga taga, hoopis uues ja tundmatus maailmas. Siin seisis, labürint tühjadest kastidest, paar meetrit kõrge ja hubaseid käike ning soppe täis. Peaaegu igas sopis seisid kahe-kolmekaupa võõrad mehed. Kõik jõid õlut. Ei, märkasin ka paari veinipudelit. Veel märkasin, et õllejoojatel oli enamasti murelik ilme ning nende lõuad olid karvased, need, kes veini trimpasid, tundusid mulle enesekindlamate ja siledamatena. Labürindi kohal lainetas tasane jutukõma.

Ma olin sellest kõigest natuke üllatunud, aga ka kohkunud. See oli minu jaoks hoopis uus ja avastamata maailm. Võib-olla käis säärane ilmsüütus mu meheau pihta? Seisin nõutult, pudel peos, kolt käes, ega osanud midagi peale hakata. Lootsin siiski, et minuga ei juhtu midagi halba ja et üsna pea saan ma alandava janutunde kustutatud, et siis siit kiiresti jalga lasta. Siin labürindis oli võimalik koguni ära eksida. Jah, janu kustutada, ja siis koju, koju. Kodus panen ülejäänud pudelid külmkappi ja vaatan, mis edasi saab.

Labürindi kohal seisis hall taevas. Kusagilt lõi ninna tubakalõhn. Hakkasin saamatult pudelisuud vastu üht kastiserva nühkima. Mu abitud ametnikukäed tõmbusid tulutust tegevusest krampi. Selgus, et ma olin võimetu ilma abivahendita pudelit avama.

„Anna siia, mis sa sest potist piinad, raisk,” ütles keegi koleda käriseva häälega. Võpatades tõstsin pilgu. Minu kõrval seisis turd habemik, ta juuksed olid sarjus, ta silmaalused olid paistes ning kollakad, kõigi märkide järgi oli see mees alkohoolik. Vaatasin veel kord ja tundsin ta siis ära. See oli mu koolivend Valerian, kes oli lõpuklasside aegu minu sünnilinnas elanud, käinud koguni minu paralleelklassis. Tuli meelde seegi, et ta oli tegelikult siit linnast pärit. Tollal aga oli ta lühikese ajaga muutunud üle kooli tuntud kujuks, ta oli spordipoiss, pillimees ja huligaan. Ma polnud teda oma tosin aastat kohanud ja tundsin ta absoluutselt muutunud välimusest hoolimata ära ainult tänu ehmatusele. Kui ta mulle peksa tahab teha, mõtlesin ma nüüd ähmiga, siis ütlen, et ta on ikkagi mu koolivend.

Aga ei, ta ei ilmutanud erilist agressiivsust. Ka ei paistnud ta mind ära tundvat. Igatahes ei näidanud ta seda kuidagi välja. Ja üldse, kas ta mind üldse teadiski? Mina polnud kooliajal ei spordipoiss, pillimees ega ka huligaan. Mina olin tema jaoks olnud ilmselt harilik hall kuju, tuupur, teadusepanija.

Nüüd võttis ta mu pudeli, hammustas sellelt osavasti korgi pealt, sülitas selle välja nagu päevalilleseemne ja ulatas mulle avatud pudeli.

„Säh, pane, raisk.”

„Aga teie ise? Mul on ääretult piinlik, ma…”

„Ah, mis sa siin pikalt mölised, see on sinu õlu. Kui sa mulle ühe lõuatäie jätad, käib küll,” ütles Valerian. Või see, keda ma temaks pidasin.

Mul oli janu, ma mõtlesin – no saagu mis saab. Tõstsin pudeli suule ja jõin enam kui poole tühjaks. Hea mahlakas ja kirbe õlu oli. Seejärel sirutasin pudeli Valerianile.

„Joo aga joo,” ütles too ükskõikselt ja muigas rokasesse habemesse. Tal olid kehvad hambad. Niisiis ikkagi Valerian. „Ma näen küll, sul on täitsa äge pohmakas. Mina olen juba paar potti hinge alla keeranud, nii et ära pabista, raisk.”

Aga mu esimene suur janu oli juba kustutatud. Mitte ilmaski polnud ma õllest nii suurt rõõmu saanud.

„Palun,” pakkusin uuesti.

Vaatasin, kuidas Valerian väga professionaalselt pudeli tilgatumaks tühjendas, ja süütasin sigareti. Pea veel kuklas, viimased piisad keelel, küünitas Valerian käe sigarettide järele.

„Mulle ka.”

Pärast seisime, tegime suitsu, vaatasime kuhugi ebamäärasesse punkti labürindisügavuses. Mu suu ei kuivanud enam. Mis veider lugu, situatsioon oli mulle isegi veidi meeldima hakanud. Ma olin lausa elevil. See kastilabürint, need mehed, see karvane koolivend. Jah, ma polnud enam kuigi kartlik.

„Mul on veel õlut,” ütlesin ma äkki, mu häälde oli tekkinud püüdlikku rämedust.

„Lase olla, raisk,” lausus Valerian tõsiselt. „Räägivad, et veevärgiga on mingi jama lahti. Et vähemalt enne esmaspäeva ei anta tilkagi. Ei tea ka täpselt, mina ise vett ei joo, raisk.” Ja ta naeris koleda häälega. „Aga sina pista oma potid kodus külmkappi või kuhugi… Kuluvad ära, usu mind. No kui sul just see tühi kest tüliks on, selle võid mulle küll ära anda. Kakskümmend kopkat ka raha.” Ja näe, ta torkas pudeli kuhugi värvli vahele, tõmbas pintsakuhõlmad jälle kinni, patsutas kõhtu.

Edasi kujunes kuidagi iseenesest niimoodi, et me astusime kahekesi sellest labürindist välja, Valerian – või kes ta ka polnud – viipas käigu pealt kellelegi, kraaksatas kellegi peale, ma ei saanud sugugi aru, oli ta seejuures vihane või tegi ta nalja – ja me hakkasime tõttamata minema. Valerian näis teadvat, kuhu suunduda, mida ette võtta. Mina seisatasin korraks kodu poole viival teeotsal, ent Valerian ei märganud seda. Valerian või see, keda ma temaks pidasin. Kiirustasin talle järele.

„Einoh, kui sa just kangesti tahad, siis üle tänava, seal selles „Kirsi” poes pidi täitsa head peediveini olema. Rubla seitseteist, tead,” ütles Valerian millalgi. „Aga noh, see on sinu eraasi, raisk.”

Ma ei tahtnud mingit veini. Aga ka vaidlemiseks ei näinud ma põhjust. Andsin ennast ajutiselt saatuse hoolde. Niikuinii polnud mul midagi erilist teha. Nii ma ennast veensin, tegelikult olin ka natuke uudishimul. Kas see mees on ikka Valerian või pole? Kuhu ta mind viib? Millega see lugu lõpeb? Ma kõmpisin ta kõrval edasi. Oli ta kes ta oli, ikkagi elav inimene. Ta oli suur, määrdunud ja kuidagi väga iseseisev. Küllap oli tal oma raske ja uhke elu. Mina – mina poleks kuidagi julgenud sellist ette võtta.

„Kuule, kas sa eile õhtul telekat vaatasid?” küsis mees, keda pidasin koolivend Valerianiks.

„Mida nimelt?”

„Noh, seda piibutunnisaadet.”

„Ei, ma olin siin linna peal.”

„No tead, kus reporter Bauer oli täis! Ausalt, raisk! Nagu kapsas. Ma vaatasin kord ühe, kord teise silmaga, et eksitust poleks. Täis mis täis. Terve maa vaatas, raisk.”

„Ah nii?”

„Ei, mis mul sellest, mina olen ka joodik,” ütles mees seepeale teise tooniga. Ta hääles polnud nalja, teesklust ega ka enesehaletsust. See kõlas rämeda rahuga, nagu oleks ta ütelnud: mina olen ka tisler.

„Kui sageli sina tina paned?” küsis ta mõne aja möödudes.