Teet Kallas - Janu

Olime jõudnud laia tänava äärde. Ootasime rohelist tuld. Meist tuiskas mööda autode laviin. Suvilasse, pealinna, sauna, lõbusõidule…

„Näe, benssu ikka jätkub,” ütles mees, keda pidasin Valerianiks. „Veega on kriis käes, häh-häh. Noh, paned sina tihti tina?”

„Kuidas sulle nüüd üteldagi…” vastasin ma ebamääraselt. See juhtus juba teisel tänavapoolel.

„Jah? Mina panen nüüd iga jumala päev, raisk,” ütles Valerian. „Ma joon üksi ka,” teatas ta teatava uhkusega. „Mis see ikka teeb, eks? Ma tegin omal ajal paar ravikuuri ka läbi – ei need aidanud mitte sittagi, raisk. Imelik, et just viimasel ajal, siis, kui siia linnaossa kolisin… Ma läksin naisest ka lahku. Hakkas elu segama, raisk. Aga noh, see kõik on üks nõme jutt, viska mulle nüüd üks kolmekas või palju sa saad.”

Andsin talle raha. Ta läks „Kirsi” kauplusse.

Jäin ootama ja vaatama. Siin oli kõik üsna samamoodi kui „Pirni” juures. Madal taevas, tumepunased neoontähed. Üks „s” oli kustunud. Peaaegu kõigil, kes uksest välja astusid, olid joogipudelid võrgus. Klirisesid rasked kotid ja portfellid. Asjalikult asetasid mehed limonaadi ja õlut oma autopagasisse. Ninakalt klõpsasid pagasikaaned kinni. Eemal kaugel aga paistis teiste majade tagant üks tuttavana tunduv ülakorrus, paar nurgaakent ja teleantenn. See oli vist minu maja, kuigi hoopis teine tiib. Jah, need polnud minu aknad. Aga äkki tahtsin ma koju. Õllepudelid mu kilekotis kõlksatasid melanhoolselt. Koju, koju, koju. Ma ei saanud enam hästi aru, miks ma siin seisin, keda ma ootasin.

Aga siis seisis mu kõrval taas Valerian. Või võõras mees, keda ma temaks pidasin. Võib-olla tegin ma koolivennale ülekohut, võib-olla istus ta praegu pahaaimamatult oma kodus (siin või mõnes teises linnas, aga äkki hoopis külakohas?), jõi piima, ajas oma lastega juttu?

Mis oli minulgi siia võõra kaupluse juurde asja?

„Kombes,” ütles mees ja torkas mulle peenraha pihku. Tal oli määrdunud kämmal. Ja ta pintsakutaskutest vaatasid välja punase korgiga pudelid. „Lähme.”

Mul polnud pääsu. Pidin minema. Olin ennast märkamatult selle mehega sidunud. Kilks-kolks, tegid õllepudelid kotis. Süda hakkas tasakesi valutama. Jälle toimus minuga midagi, mida ma polnud kuidagi osanud ette näha. Kuhu mind viidi? Miks ma sellega nõus olin?

Nagu selgus, läksime õlletarasse. Just sedamoodi hüüti meie linnaosa vabaõhubaari, mis oli kõigest neljast küljest piiratud kõrge planguga. Tara sisemusse võis pilgu heita vaid kuskilt lähikonna kõrgemalt korruselt. Ma polnud veel kordagi julgenud siia siseneda. Peale selle asus tara mu kodust piisavas kauguses, aga siiski, paaril-kolmel korral siia kanti sattununa olin ma eemalt uudishimulikult, natuke põlastades ja natuke kadestades jälginud mehi, kes astusid sisse kitsast väravast ja kadusid pruunide plankude taha, kust kostis alalõpmata mingit mörinat. Otsekui jauraks seal taras hulk uimaseid, ent siiski küllalt ohtlikke karusid.

Nii – ja nüüd astusin väravast sisse minagi.

Tara oli täis pikki kitsaid püstijalalette – piki seinu ja üle platsi. Tagaseinas seisis kahe avausega kiosk. Seal seisis tume järjekord. Lõhnas kolkunud õlle, tubakasuitsu ja uriini järele. Sadakond meest ja mõned naised seisid oma kannude juures.

Kui nii võtta, ei toimunud siin mitte midagi erilist. Janused jõid õlut, mõned näksisid janu teravdamiseks soolakala. Mis veel? Inimesed ajasid juttu, naersid, vaidlesid, arutasid midagi, vahetasid muljeid, laenasid üksteisele peenraha, jõudsid milleski kokkuleppele või läksid ootamatult tülli. Ei mingeid karusid! Ja mitte keegi ei tundunud liiga sündsusetult purjus olevat. Ometi oli mul tunne, et koduse „Pirni” juures nähtud labürint oli kõige sellega võrreldes vaid nagu avagong, pisike eelmäng. Oletasin, et kõigel siin toimuval on tegelikult hoopiski suurem tähendus, suurem, raskem ja salalikum. Siin toimetati mingit ühist ohvritalitust. Siin mässati üldkehtivate arusaamade vastu. Siin põlastati korralikkust, siin protesteeriti koguni aja kulgemise vastu.

Siin mindi lõpuni.

Rohkem ma omaette mediteerida ei saanud. Mees, keda olin juba harjunud koolivend Valerianiks pidama, oli vahepeal mingeid mulle arusaamatuid formaalsusi täitnud, mingeid läbirääkimisi pidanud, astus nüüd asjalikult ligi, viis mu ühte nurka, seadis mu kohale, lükkas mu ette kannu vahutavat õlut, pilgutas silma, ta silm oli jahekalk, võttis kusagilt tühja kannu, kallas selle peetpunast veini täis ja noogutas mulle julgustavalt. Või käskivalt. Vaatasin talle huviga otsa. See oli nüüd otsekui hoopis uus inimene – räme küll, aga kui täpne, kui osav! Või isegi omamoodi galantne. Mees, kes oli astunud üle läve, oli sisenenud oma põhimaailma, oma klubisse, mõttekaaslaste ringi. Nii ma mõtlesin. Ma olin veel väga naiivne. Vaatasin, kuidas talle paarist kohast viibati. Tema viipas vastu, tegi oma suurte määrdunud kämmaldega mingeid märke, laiutas korraks käsi. Ei, ma ei jõudnud milleski orienteeruda. Ümberringi tõusis ja valjenes häältekõma, see näis raske lainena mu pea kohal kokku langevat. Ma tõstsin kruusi huultele. No-no-noo, julgustas Valerian mind. Talle otse silma vahtides – millal lõpetada tohib? – hakkasin ma jooma väga jälgi maitsega piiritusveini. Ka Valerian (või kes ta iganes ka polnud!) vaatas mulle otse silma. Ta pilk oli jahe ja tähelepanelik. Suujoon habeme all range, aga õiglane. Ma toimetasin tema kontrolliva pilgu all mingit rituaali, mille tähendust ja peensusi tundis ainult tema. Ma olin väga naiivne. Vein nööris kurku, vein raspeldas söögitoru, aga ma jõin ja jõin. Siis viimaks langetas Valerialt pilgu. Kluksatasin küsivalt. Ta noogutas mõtlikult. Hingeldamist ja iiveldust tagasi hoides ulatasin kannu temale. Ja küsisin pilguga – kas kõik on õige? Siis jõi tema. Jälle vaatasime me teineteisele üksisilmi otsa. Ta jõi kannu järeleaimamatu meisterlikkusega tühjaks. Tema teos oli oskust, kibestumist, tüdimust. Selles oli paratamatust. Tundsin ennast natuke süüdlasena. Oli mul vaja talle ette sattuda. Ei, aga siis pühkis ta suu veininirest puhtaks, röhatas ja pani tühja kannu kaaluka liigutusega letile. Oota, ütles ta asjalikult ja kallas selle kohe uuesti täis. Tühjad pudelid pistis ta värvli vahele. Jõudsin märgata, et tal oli seal juba oma kuus pudelit. Ta oli nagu mees, kes peab õhtul minema kaevikusse, granaadid vöö vahel.

„Nüüd teeme suitsu,” ütles ta ja sirutas käe minu poole. Tõmbasin rutuga oma sigaretid välja. Me süütasime suitsud. Ma vaatasin ringi.

Kõik oli tundmatuseni muutunud.

See polnud enam kõhedust tekitav allakäigumärkidega inimhulk, need polnud enam nukrad saatuse heidikud, tööluusijad, rongaisad, kõlvatud naised, pohmeluses lumpenintelligendid, looderdavad komandeeritud, karvased pätid, keda olin alles kümne minuti eest oma silmaga näinud, hinges kartus ja uudishimu. Oh ei – need kõik, kes mu ümber seisid, vestlesid, naersid, naljatasid, olid inimesed, toredad isikud, tõelised isiksused! Neil kõigil olid arvatavasti silmapaistvad elulood, nendega oli juhtunud küllap hulganisti põnevaid asju, nende saatused virvendasid mu ümber nagu üheksateistkümnenda sajandi romaanisüžeed.

Kust ma selle võtsin? Ei tea… ei tea.

Igatahes oli mul mõnda aega tunne, et ma näen ja kuulen kõike. Säärane tunne, nagu oleks mu teadvust mingi läbinägeliku infrakiirega valgustatud, jah – ma nägin äkki kõigist ja kõigest läbi.

Ma nägin!

Ma kuulsin!

Ma oskasin nappidest jutukatketest erakordse osavusega kududa terviku. See oli imeline tunne.

Ma olin oma janu kustutanud. Ma vaatasin naeratades inimesi. Ma olin äärmiselt naiivne.

„Üks hetk,” ütles Valerian ja kadus kuhugi. Viivu pärast nägin teda kusagil kaugel kellegagi juttu ajamas. Käsi teise mehe õlal. Tõsi, teine lükkas ta käe varsti maha, aga Valerian vaid muigas selle peale. Küllap toimus seal mingi väike nali.