Teet Kallas - Janu

„Kas sa ka eile telekat vaatasid?” küsis äkki keegi. Mu ees seisis väheldast kasvu mees, tükk maad minustki lühem, ta oli sitke ja pruun nagu araablane, ta neljakümne-aastane nägu oli saatusekortsudest läbi küntud. Tema hääl kähises veelgi enam kui Valerianil. Mitte ei tea, kust see teadmine tuli, aga mehe hüüdnimi pidi olema Komandant.

„Bauer oli juua täis,” ütlesin ma ja hakkasin naerma.

Ka Komandant puhkes naerma.

„Just! Hullemini kui mina! Kus ikka kopruminteeris ära! Misuke suur publikum, ah?”

Pakkusin talle veini. Ta ei ütelnud ära. Ja hetke pärast oli ta juba kadunud, selgade ja õlgade tihnikusse sukeldunud.

„Noh, mida sa ka Baueri-poisist arvad?” küsis mu käest pikk ja tugev hallipäine mees. Ta polnud kuigi vana. Tal oli väga hea ülikond seljas. Tal olid importraamidega prillid ees. Tõsi küll, üks klaas oli katki. Mehel olid heledad väikesed silmad, need vaatasid mind teraselt ja pilkehimuliselt. Mina aga juba teadsin, kellega tegu. See pidi olema ei keegi muu kui linna kuulsaimaid mehi, kunagine olümpiakangelane klassikalises maadluses Ollar Otset. Olin temast palju kuulnud, nii legende kui ka anekdoote.

„Bauer oli täis mis täis,” ütlesin ma talle usalduslikult.

Otset naeris südamest ja rüüpas siis natuke veini.

„Aga minul läksid eile prillid katki,” ütles ta ja naeratas siis nagu nooruk. Ausalt ja siiralt. „Tead, kui raske on häid prille saada.”

„Tean.”

Siis ta läks.

Samas ühines minuga Pilli-Tiidu. Nii teda hüüti, mis mina sinna parata sain. Ta oli minuvanune mees, väikesed vurrud nina all, iseloom ja jutt tasased. Ta põristas r-i (nagu minagi mõnikord) ja alustas:

„Hea küll, kõigest ma saan aru, aga kui telereporter astub rahva ette ja on täis…”

„See on kole lugu,” ütlesin ma talle.

Pilli-Tiidu niisutas lillakaspunases veinis huuli, tänas ja kadus kuhugi.

Hetkeks jäin üksinda. Mu hing oli täis naiivset vaimustust ja üllatust. Olin nagu maadeavastaja, kes on leidnud ühise keele tundmatu suguharuga. Ah niimoodi see siis käibki, mõtlesin ma. Kui lihtne see on! Kõik need mehed räägivad ju täiesti arusaadavas keeles. Enamik muide minu emakeeles.

Kõik on kõikidega sõbrad ja tuttavad, suhtlemine ei kujuta endast mingit probleemi, siin, nagu selgub, piisab vaid poolest lausest, teinekord ainult pilgust, et teisest inimesest aru saada. Täielikult ja lõplikult. Ja jutuainest ei tule siin puudu. Kõik nad on vaadanud TV-d, kõik nad mõtlevad Bauerist.

Aga kas reporter Bauer ikka oligi purjus?

Ei, ma ei tohtinud selles kahelda. Ma mõtlesin: kõik inimesed siin taras on vähemalt sellel tunnil, sellel kellaajal sõbrad ja vennad. Elagu sõprus ja vendlus! Aga ei, miks ainult praegu!? Arvatavasti on nad alati sõbrad ja vennad? Ikka… Loomulikult! Või vähemalt – avamisest sulgemiseni. Ja mis veel – need mehed ei tunne seda alandavat ühemõttelist janu, mida tunnevad praegu need teised seal tara taga. Mineraalvesi võib lõppeda, piim võib otsa saada, õlletara aga oli, on ja jääb.

Aga kohe samas puges mu hinge pisike kahtluseussike. Veel ei saanud ma tema taotlustest aru. Ja natuke murelikult süütasin ma uue sigareti.

„Ah, siin sa ikka oled,” ütles nüüd Valerian (või see, keda ma temaks pidasin). „Mul läks natuke aega, raisk. Saad ise ka aru. Noh, paneme ka või?”

Ja siis jäi ta kahtlustava pilguga veinikannu vaatama. Mis parata, selle sisu oli pisut kahanenud.

„Poisid siin natuke mekkisid,” ütlesin ma endale täiesti uudse pugejatooniga.

„Ega sina jõua kõiki linna lakekrantse joota,” ütles Valerian seepeale. Ta oli pahane. Ma olin teda reetnud.

„No võta siis,” käskis ta mind mornilt.

Tõstsin kannu huultele. Jõin paar lonksu, rohkem ei läinud enam alla.

„Jamad, mees?”

Mulle otsa vaadates jõi Valerian samuti ainult paar lonksu. Aga ta pilk oli seejuures rabe, pidetu ja pahane.

„Võta nüüd õlut ka,” käskis ta pärast.

Õlu oli ammu kolkunud. Ma ei tahtnud seda.

Vaatasin üle õla. Mu lähedal käratsesid lustakalt Ollar Otset, Komandant, Pilli-Tiidu ja veel rida toredaid mehi (Torutäis, Väike-Aadu, Pardimuna, Üllar ja teised).

Ja ma kuulsin järgmist.

„Mehed, usute või mitte, aga mul oli hommikul nii paha paha, et ei jaksanud isegi püksinööpe lahti teha,” jutustas Pardimuna.

„Lasksid siis püksi või?” küsis Otset.

„Ei lasknud, ma kutsusin naabrimehe appi,” vastas Pardimuna.

Laudkond pahvatas kärinal naerma, laudkond hakkas kanne kergitama, üksteist sõbralikult müksima. Keegi viipas – ja näis, et nimelt mulle. Valerian vaatas kalgi üllatusega minu poole ja tõstis siis ebalevalt käe. See polnud viibe, seda võis mitmeti mõista. Ja just sel hetkel poetusin ma inimsumma ja hiilisin piki seinaäärset letti õlletarast minema.

Ma ei teadnud veel liiga täpselt, miks ma sealt pagesin. Küllap oli jälle tegu instinktiga. Mina polnud nii julge ja enesekindel kui need mehed. Mul puudus vähimgi karastus. Ma olin arg ja neurootiline. Ma muretsesin homse päeva pärast. Ma muretsesin üldse liiga paljude asjade pärast. Peale selle pidin ma endale tunnistama, et mul oli seal õlletaras lihtsalt meeldima hakanud. Seal oli tore ja vastik olla. Vastik ja tore. Ma mõtlesin väikese murega, et jah, küllap astun ma sinna nüüd edaspidigi.

Aga siis meenus Valerian ja mul hakkas lihtkombel paha. Kõike ma seal taras olin ka teadnud, kõike aimanud, aga et küsida tema käest, kas ta ikka on mu koolivend sealt teisest linnast, sest kaugest ajast, mil mina olin hall tuupur, tema aga spordipoiss, pillimees ja huligaan, – seda ma polnud teinud. Nii et jälle üks ebamäärane ja lõpetamata suhtlemine. Eks see tavaliselt küll niimoodi käibki. Inimesed ei oska juba ammu täpselt ja asjalikult suhelda. Keegi pole neile seda õpetanudki. Kõik käib parema äratundmise järgi, aga loomulikku talenti jätkub vähestel.

Aga järele mõtelnud, leidsin, et mida see mineviku täpsustamine meile ikka oleks andnud, nii talle kui ka mulle.

Ega vist midagi peale ebamugavustunde.

Nii palju siis suhtlemisest, mõtlesin ma ja jõudsin oma maja ette.

Seal polnud kedagi. Aga ei, seal seisis siiski keegi. See oli Allan Rüütel. Käed seljal, vaatas ta kuhugi kaugusse. Ta oli seal vist tükk aega seisnud. Miks ma teda kohe polnud märganud? Ta pea kohal seisis hall taevas. Seal tiirutasid mõned tuvid. Allan Rüütel tundus kuidagi üksildane.

Mind märganud, ütles ta:

„Ah siin te oletegi.”

Nagu oleks nimelt mind oodanudki, avas Allan Rüütel ukse. Me astusime koos lifti. Selg vastu seina toetatud, tugev rind musta sviitri all pingul, vaatas ta mulle tõsiselt ja heatahtlikult otsa. Pidasin hinge kinni. Häbenesin oma lõhnu. Lift sõitis sahinal üles. Naksudes möödusid korrused. Me ei vahetanud ühtki sõna.

„Pange oma kott ära, ma ootan teid siin,” ütles Allan Rüütel, kui olime kuuendal korrusel välja astunud.

„Aga ehk joome klaasi õlut?” pakkusin ma ebalevalt.

„Ei, tänan, ehk mõni teine kord,” vastas Allan Rüütel.

Kõik, mis ta ütles, oli tegelikult äärmiselt lihtne ja argine, (Ma ootan teid siin, õlut joome mõni teine kord.) Aga ta hääl, silmad, kogu ta olemus andsid öeldule justkui hoopis teise tähenduse. Jaa-jaa, niimoodi ei räägi suhtlemises saamatud. Niimoodi mõistavad ennast ülal pidada vaid väga peened natuurid. Ja veel… Veel sähvas mulle korraks pähe, et viimati on sel kummalisel mehel minuga mingi oma plaan. Et ta mõjutab mind. Võib-olla koguni hüpnotiseerib? Ah, lollused, lollused… Ei tea, milleks tal seda vaja peaks olema? Tal on oma elu ja omad mured. Kui ta tõesti peaks veevärgitrustis töötama, siis peaks ta ennast ju piisavalt rusutuna tundma. Terve linnaosa vaatab ootavalt ja närviliselt tema poole. Kõik ihkavad vett, kraanid on aga kuivad, poodides toimuvad seninägematud ekstsessid. Võib-olla ongi asi selles, et hetkel vajab temagi teise inimese juuresolekut, selle vaikivat seltsi?