Jaan Oks - Otsija metsas

Jaan Oksa (1884–1918) nimi ilmus Eesti ajakirjandusse aastal 1904 ega ole siiani trükisõnast kustunud. Tolle aasta augustist teatati 7 noormehe nimed, kes võeti vastu Haapsalu pedagoogilistele kursustele, nende hulgas Kaarma seminari lõpetanud ja juba aasta Hiiumaal madalama astme õpetaja leiba söönud Jaan Oks. Oks oli pärit Põhja-Saaremaalt, Pärsama(a) Ratla külast, ja ta isa oli samuti koolmeister. Isa oli rangelt usklik, poja usutunde pendel kõikus Jumala eitamisest tema müstilistvõitu uurimise ja uskumiseni hiljem. Niisiis on Jaan Oksa saaremaise päritolu arvestamine tähendusrikkam kui ta loomingu postuumne paigutamine prantsuse modernistide eeskava oletatavasse valgusvihku.

Jaan Oks kui kirjamees alustas publitsistina 1905. aastal vaese Saaremaa ja Läänemaa rahva olude, kommete, aga ka sotsiaalse elukorra kirjeldustega. Ta eeldus oli rahvaelu empaatiline nägemine, mitte hoopsõnaliselt õpitud pahempoolsus.

Sel 1905. aastal ilmus Gustav Suitsu tõlgitud Aino Kalda Saaremaa-ainelise juturaamatu “Mere tagant” 1. osa. Ka Aino Kalda kirjanikusilm oli terane, kuid tal puudus eluline kokkukuuluvus kirjeldatavaga. Ta kirjeldas: “Saaremaa, orjade saar… / Lagedad karjamaad, liivanõmmed, kus külarahva kari suvel söömas käib. Verstade kaupa tasane, puudeta maa, armuta põletava päikese all, mis seda pikkamisi kõrvetab, rohtu madalaks udemeks kokku kuivatades. Savi põhjaga, hall maa lõhkeb kuivuse pärast, praguneb sügavateks vagudeks ja lõhedeks, mis ristirästi kui vanaduse kortsud käivad. Ei ükski puu ei anna varju, maa on kõva kui kivi, ränk sadugi tungib sellest ainult suure vaevaga läbi. Vesi jääb väikeste, pruunikate ojakestena maapinnale. Vihma järele kubiseb maa tigudest, mis aeglaselt edasi roomavad, oma eluhoonet seljas kandes. / Saaremaa talud ja onnid paistavad tee ääres silma, kord üksikult, põõsastikku peidetud, ehk nagu kivisele tasandikule visatud, kord küladeks ühinedes, viis, kuus talu sellessamas salgas. Aga ikka ühteviisi alandlikult ja madalalt – sügavale kalduvad turbla- ja õlekatused varjavad seinu, nagu sügavasti silmadele litsutud müts. [–] Mustalt ja lagunult, elutuba, rehi ja laut ühes koos, kükitavad nad oma määratu suure katuse all, mis kõige elu näivad ära lämmatada, maha suruda tahtvat. / Neil harvadel silmapilkudel, kus jaksu on selgesti mõtelda, on mõtted nii rasked, et neist rõõmu ei ole. / Selgel jumalapäeval, põlluvilja koristades, niidul heina tehes karati kupjale mitme mehega kallale, löödi ta rusikatega surnuks, peksti ja materdati veel ka siis, kui tal hing väljas oli, ja mindi iseendid üles andma. Avalik kättemaksmine oli nii magus, et sellest kolm pühapäeva pärastikku kaagipuus ega eluks ajaks külmale maale saatmine ära ei võinud kohutada. / Kõik vana võrsub siin, uus ei leia enesele jalgealust maad, uued aated jõuavad siia ärahinganult, nagu tasased laened rannikule merel mässanud marust.”

Niisugune oli Aino Kalda “Saaremaa – orjade saar…”, Jaan Oksa isamaa kõige kitsamas mõttes; ja seda võis ja pidi ka Jaan Oks ise lugema. Ja Jaan Oks justkui vastas mõne aja pärast oma jutus “Küla” nõnda:

“Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks. See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et ka enam kaastundmus külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järel veel häbitundest lõpuni ära mädanenud ei ole. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja seal haledasüdamelised puud veel midagi varjavad. / Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siis kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja tumedatest metsapuudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.” – Ligikaudu selline on noore kirjaniku kujunemisaegne tagapõhi.

Oktoobris 1905 sai Jaan Oksast Massu vallakooli õpetaja Läänemaal. Kodusaare suhtes oli ta nüüd juba “väljarändaja”. Meenutame, et see oli kuulus “punane” aasta, revolutsiooniaasta, mis vapustas tervet Venemaad. Sündisid vaese ja maata rahva jaoks mõned reformid, millest loodeti rohkem kui saadi. Karistussalkade ja mõisnike omavoli mõisapõletajate ja kogu vallarahva suhtes oli karm. Väljarändamine mõisnike meelevalla alt Venemaale vabade talupoegade seisusse suurenes veelgi. Jõulus 1907 lahkus ka Jaan Oks Samaara kubermangu kösterkooliõpetajaks. “Samaarasse sõites ütlen sõpradele, tuttavatele ja iseäranis ka Massu Rahvahariduse seltsi liikmetele hüvasti!” kuulutas ta “Meie Kodumaas” 24. detsembril. “Ma ei tea, kust see tuli, kas enesest või teistest, et minul kõva soov tuli kodumaalt välja minna. Mitte niipalju välised olud ja kuuldud asjad ei meelitanud, aga rohkem see tüütanud koduolek oli tõukejõuks kõikidele ettevalmistustele, mis mind omamaa väravast pidid välja viima,” mäletas ta pärastpoole.

Kahe Massu-aasta jooksul küpses Jaan Oksa publitsistika kandvus, ta katsus tegelda ühiskonna organiseerimise mitmete küsimustega. Ent tähtsam veel oli ta teadlik minek ilukirjanduse poole. Kehvas ajakirjanduses hakkasid ilmuma ta esimesed, tagasihoidlikumad jutud. Samaaras muutus ta kirjanduslik stiil enam teadlikumaks, veelgi jõulisemaks. Ta püüdis välja jõuda millegi “äärmiseni”. Selliseks kõige “äärmisemaks” saavutuseks ongi ehk passaaž “Nimetu elajas”. Õigeid avaldamise kohti aga polnud ega suudetud ka tekitada.

Jaan Oks jagas “Noor-Eesti” liikumise algatajate mõtet asutada uue kirjanduse avaldamiseks puhtkirjanduslik ajakiri. Ta pidas ennastki nooreestlaseks, kuid avastas hiljem, et vist pole talt ühisuse liikmemaksu võetudki, ta polegi päris. Olles kaugel haritlasi koolitavatest ülikoolilinnadest Helsingist, Tartust ja Peterburist, jäi ta oma Kuressaare, Kaarma, Haapsalu ja Massu ning Samaaraga protsessis paratamatult passiivsemaks teguriks. Aastaiks 1910–1911 hakkas ta vaim väsima ja segi minema. Ka ta muud katsed: enam-vähem omal käel, teistest lahus organiseerida eesti asunduste vaimset elu, kas pidades poodi, müües asunikele raamatuid, või hakates nende tarvis “Noor-Eesti” albumite taoliselt välja andma kultuurset kalendrit, ei löönud õitsele. Asundused osutusid veel vaimuvaesemaks paigaks, kui oli kunagine “kitsas” kodumaa. Ühendada korraliku koolmeistri ja uut suunda loova ilukirjaniku elukutse osutus nii siin kui seal üleinimlikult raskeks – võimatuks.

Jaan Oksa ande algupärasust ja võimsust ei salga ükski tõsisem uurija, ehkki Oksa loominguaeg jäi üürikeseks. Jaan Oksa loomingu kõige omakasupüüdmatum avaldaja pärast autori elupäevi oli Artur Adson, sest ta polnud mingil moel Oksa konkurent. Novellistid ja kriitikud sajandi algusest, kaasa arvatud Tuglas, olid seda siiski.

Jaan Oksa proosastiili esimene teaduslik uurija oli Daniel Palgi, Gustav Suitsu käe all kasvanud Tartu ülikooli kasvandik. Prantsuse kirjanduskooliga Johannes Semperil jäi suurelt algatatud Oksa uurimine enne viimast maailmasõda paraku pooleli. Enam psühhoanalüütilise kui lingvistilise kallakuga on olnud palju hilisemad uurijad – Ivar Grünthal Rootsis ja Vaino Vahing siin. Koolikäsitlusele lähedasemad uurijad on olnud Kalju Leht ja August Eelmäe. Ainult elulooliste seikade kogujaid on ju ka olnud, Aleksander Looringuga omal ajal eesotsas, kuid autori kui kirjaniku olemust need seigad siiski ei ava, sest nende seikade jutustamises puudub mingi teravmeelsem meetod. Nad on huvitavad muidu.