Jaan Oks - Otsija metsas

– —

Mis sa veel, inimene, julgelt sääl vahid —
aru saa viimati: korravahid!
kes jooksevad hingeldades laadamaa taha —
sinna, kus langenud inimene maha:
sinna, kus vaevatu rögas ja sülges,
koorm – kussa hõisatu – midagi külges…
Saapaots tõuseb ja langevad kannad:
jagada tahetakse paranduse mannat.
Lurjused, kuradid – keerlevad õhus,
norm veel suureneb rinnas ja kõhus…
Õnnistades langeb veel porine vesi —
pritsides sinna, kus nägu, kus käsi…
Tõmmatus ruumilik kehas teeb vaeva,
ringutus sureb – viib midagi taeva…
Vist viimane ta —
Inimesed käivad jälle üle raa:
eest ju kõrvale pööratud määrdinud
reiskott ja mees,
koti ees…
Koju pöördes vana on teele —
põlises õhtuses suri…
Et väsinu ta tee
just laadapäeval linnast läbi toob,
siis võõrale näib,
et vana surnuks joob…
Jälle pilv ja pori,
tuuled andunud on vihmasabina;
külm ja õudne nähtus
põues loovad võbina – igava.

Kas leiad maad, mis on nii pisi,
et sündima ei mahu mõtte-isi —
et ummustuse idu enne langeb,
kui kangeb?

Kas tunned maad, kus vahest külmahallad —
veel enne, kui sa tundeid hinge kallad —
kõik kujutused halvanuteks teeks —
neid jääga üle lööks?

Kas leiad maad – või tead sa vangikoda,
kus õhk nii halb ja õlg nii mäda,
et õudne aur su hingeihad neelab,
neid tõusta keelab?

Kas tunned sarnast imemüüri,
kust läbitunge purusta’ võib ideetüüri —
siis sihita läeks elav elu oma merele
se’e rikkis sõiduriista järele?

Kas näinud oled – või on teada antud – ,
kuis taotakse need targad ahelad,
mis kahklemata hinge arstivad —
kui saavad ligi pandud?

Kui ei-ja-ei – —
vast tunned surmaviisi,
mis korraga ju hukkab mäluküüsi:
et jäänutele minevikumaa
ju oleks sootu tundmata.

Kui kõike seda —
no – siis oda
ja võllas, kett ning vangikoda
on lihtsad kollid ilmades —
ja väiksed meie silmades – —

Kõik on kadunud – au ja häbi,
elad teiste sees ja teiste läbi…

Kõik on kadunud!
Ju siis, kui elu algas,
kui ema sünnituse salgas —
see au ja lõpp, see kantud häbi…

Ju siis, kui elu müüdi orjusele,
kui ihuhinge andsid leivakorjusele
ja mõte tumedana vast
võis ilutseda riideräbalast…

Ju vali isu
su elu sisu!
Ja ilu-usu juured kangevad,
nüüd lange-langevad,
kui sügisraagude all tee
viib viimse au ja häbi hauale…

Sest nüüd on noo ja noo,
kord nagu mägi, siis kui soo,
kividemägi, mädasoo…

Ja nüüd on higi-higi,
on tolm ja tahmapigi,
on hoobid hinges sügavad,
mis läbi üdi kõige põhja tungivad —
on kõik ja kõik: nii nagu umbsed rauad,
kui näljad kõverad ja alanduse hauad…

Kui midagi ja midagi ei saa sa kaotada,
miks siis veel närust elu enam taotada?
Miks sa ei sõlmilise pehme paelaga
või võtta elu-ilu vastu kaelaga?..
Tood reostud elu naha turule:
nad riisuvad kord viimse nooruse,
vooruse…

Ei ühtki külma elutundi
või teenida ma ilmas armastuse-sundi.
Ei – ja ei! – sest see mind juba köidaks —
mu hinge elusihist välja heidaks…
Ei mina vana ringi mahu,
kus odav unistus ja kus on väsind rahu:
seal väga harilised ilma igapäevad —
seal meeled väiklast omaõnne tundvad, näevad.
Mu töö on suurem:
liigun ööta,
ja rändan, võitlen, töötan vööta.
Nii on lihtsam,
nii vast jõuan siis kui kaugemale sõuan
ja kui ei kummarda, kuis ilma viis…
Ma naeran iga armu
ja otsin elu karmu.

Siis põhja ei vaota,
siis osa ei kaota —
ja elu ülesanne
ei rõhu minevikku nagu vanne…

Kui kangelasena – saad armastusest üle…
– ja see on siis: kui ustav mõistus elu mõõdab,
ja kui ta tundmusi vast jagu-jaoti söödab: —
et liialdused nõrkust ilmale ei tooks,
et aju arukene purju end ei jooks —
sääl,
kus seletada vaja, mis on hääl,
ja mis on häälekaja ilma pääl.

Kas see siis mõtlemisele ka kedagi ei aja:
üks odav jänu, ilmetähe haru
võib lollistada silmapilgul kaine aru…
See häda suurem veel, sest elust välja otse nooremad
on need, kes enne surma kaaslastele nõnda surevad.
Ja eluvõitlus püha tervelt ette jääb,
kui kesakangelane teista teeda puhkusele välja läeb.
Kas see on terve mõte veelgi nõrkust sigitada —
eks ole juba aeg kord huvitavat lõppu ligitada?
Kes tühja teab: on kuskil midagi, mis valmib, kangeb,
või on see lõbu kõik: et tahab, tõuseb, langeb.
Nii – vead, vead: ilust, igavest ja õnne sõtkud suuga,
ja ikkagi ei pääse kuskil kokku muuga…
Naera kõrvalt, pilka üdini sa terve sugu:
see on vana, väike, odav ilmaviisi tüütav lugu;
nagu täna, eile, homme, enne,
nii ka alati nad otsisivad ilmas lolli õnne —
nõnda,
leidsid jälle ajus pisi enda…
Võite seda, vägevamad, vähe eita,
pikapeale saate uutki võita.
Siis kangelastena end kuskil vabalt leiame,
kui kired pühad uhkelt kinni hoiame.
Ja viigugi ihade pidude-tee
meid kaitseta tungides elule —
ma tuumali ja teadmata, jäljeta
pean toredalt minasse kaduma…

Kui isa ükskord kõrrepõllult hüüdis
ja minu karja hulgast kinni püüdis;
kui aabitsaga nuttes sinna veeti,
kus koolimaja ja kus kinni peeti;
ja kui ma aru sain, et siin ju kuue pärast päevati
vaevati,
et siin ju piinatakse vaesushäbi:
siis saingi nõiaringist läbi —
sain kõige kohta mõtte rumala
ja purustasin esimese jumala…

Kui pärast siin ja sääl ma kõike-kõike nägin,
kui suutsin seleta, mis tehti ja mis tegin,
siis ühel ööl, kui lasti ja kui laeti,
mu soojem seltsimees mult hange maeti —
siis südaveres sündis vihalaine,
kui mässulise vaeva paine
see täitis maad ja pilvealust —
ja oigav hääl veel kostis salust…

See oli see, et vihaleek sõi valus
mu viimse jumala
ja vana hääbus alus
kui mõistus rumala.
See viimne matmine
kui muinasjutu katmine
haual
valusal.

Jällegi ikkamas hinged mul tormide ees,
jällegi abita-õnnetu tundmus seal rindades kees.
Ja tulehinges on käärivad ased,
kui lased,
et tülita-tüütavalt ta teeb
su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.
Kui söed on õhkumas rindade taga,
kui sina aga —
veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed
on see, kui teel ja seal.
Kus liikumas vahvane vägi —
veel nõutult käsi kokku lööd,
kui keemas on tuledemägi…
Sa – miks sa seal istud ja seistagi maldad,
kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?
Kus aurud on huilgamas lõpisel teel
ning tulised madud küll ümber, küll eel?
Inimene imeline radade peal —
vast eksid sa seal,
kus hallide udude hanguse taga
on kõik nii vait, nii vaga.
Üks ekkinev kisake,
kui viimane lisake —
on madala surutud õhkene
lõhkine…
Kui rändav sa seal, kus soode sees
on sügavad samblad, on järved kõik vees,
kus märgade kallaste all
viis võngub võlinal —
veevaimu suus,
kui lämmatud puus —
siis tea,
nii pea
kui mõminat kuuled,
et paluksin, vaatama tuled:
sest see on loova lauliku tundmata hing,
ta tume ja tormine luulete hing,
kes oigab nii kaua,
kuni saab haua —
ja kui kord on katkenud needmiste ring…
Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,
kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,
kes päästa kord tahtnud on pimedat venda
ja vaenlast õnnistada
ja sõbra tõsta üles —
kes üksi võitles ilma süles
ja üksi eksis vetevoos,
kurede soos
kui raske tuju…
Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,
kus vette on saanud see tontide sugu —
ja siis mu kohta otsust seadku:
või võnkuva hingele pärlid toogu,
või üles poogu —
nad teadku:
Mu luule see nutab mu sees,
ta uppumas veres ja suremas vees;
et otsijal rahval ei rõõmusid ees…
Hall mure. Tüütav tühine
on päevaelu hingemõlu lühine.
Ei nüüd ega nüüd ega viimati
vii laulikud, rahvast ei sihile tee…
Ei mägesid pisarad sulata:
mu mõõka ulata —
ulata!