Jaan Oks - Otsija metsas

Siit sõuame laiale merele,
meist kallas jääb kaugele maha.
Ei kedagi tagasi saarele —
on kuulda – meist minna ei taha.

Meil purjed on valged ja punased,
me mõtleme, nähtavast, palju,
kui näod on tõsised, tasased,
kui aerusi lüüakse valju…

Me sihiks on paistmas sinetav maa,
kus kallas, need rasedad rannad.
Veel tundmatuks jääb meie raa,
või, sõber, sa teatuse annad?

See kallas on tuntuse-teatuse maa,
kus uued on viisid ja keeled;
siin tahaksid hakata elama,
kui rahul on uuendud meeled.

See püha viis, need taevalised sõnad,
kus liikuv armsus mõtteid liigutab.
Need uued mõtted lahedad ja kenad,
mu murtud hing end nendes kiigutab.

Ma võitlesin ja mõtlesin nii kaua
ning üksi käisin seda teed…
kui korraga sain palgaks selle haua,
kus elu kõduneb, ja päevad-ööd.

Ma kannatan, ma tean ka – sellepärast,
et laulsin laule vabadusele…
Kuid tunnen valju sundi sellest pärast
ka korrata mu kaasalistele.

Välk sähvatas ja uus lõi punetama,
kui üksi kambris nõnda seisin ma;
see silmapilk viis kõike unetama,
kui vabaduse õhku pääsin ma. —

Kui surmahaigelt selle ilma elus
kord vaimustatult laulan seda viit,
siis paisub hing nii suureks vaevas, valus
ja kõike leidnud, mida otsind siit…

Panen panti viimse sooja kuue,
kannika kui lapse maha müün.
Tahan osta halja mõõga uue,
millega ma armsa välja viin.

Välja viin ma sealt, kus vangilauad,
kus on rõske müür, seal päästan ma;
kus on sügavad ja haigutavad hauad,
seal näen kinnihoitud armsama.

Nagu viimaldi veel käsi lõhub,
peagi seisma pean ma kalli ees.
Haua põhjas hinge veel ta õhub,
siin ta päästja, ma ta õige mees…

Igav mõrsja, sinu pärast kaotan oma nooruse.
Sinu pärast jätan juba au ja vooruse.

Sa terita minevikku nägemist
siis tuntavalt vana on rindade sõna:
oh naine, mis sinuga tegemist.

Nii kõneles kõledalt kindel mees;
ta aadete puhtuse sees
veel meiegi eksime ümber.

Ta tahtmise-võimu ees
ideede nees
kõik endiste kommete-vaadete sära
kui hinnatu puru ja mõtteta kära —
käis kaduma uuede leekide eel,
jäi kiduma iduta rusude keel.

See tutva sündmus ilmus siis
kui viis üle maade ja rahvaste käis,
see tule viis, need sõnad.
Sõnad…

… Mu ema!
Saa sinagi minust aru!
Näe-kuule: ju metsas ja lagedal maru …
Ja mägede pääl
ning orus
on eksimas vaimustud vendade hääl …

Kui kodus on nutt
ja pääd kõik norus,
sääl põlemas põuede taga
on janu, mis iial ei maga,
on janu, mis jahtub ja sureb vast siis,
kui lainete lõpikul lauldud on viis …

… Mu ema
ja Tema —
nad ekslikult segavad põues mu tuld
ja paludes kordavad aga,
et oleksin rahulik, vaga —
ju enne kui rinda mul matab muld.
Kuid tunnete tuiked muust elust mul teavad,
kui tundmatu taeva mu hinge nad veavad,
ah, parem kui nemad need elust mul teavad!

Kui viimane värisev mõlalaul
veel õhkab ja võliseb,
siis kui taevast langevad kirgede aul
ju mõõk ka kõliseb,
mis otsustab saatuse nägude näljal …
Ja pidemeta,
sidemeta
vaevade väljal
ma võitlen
ja heitlen.

Tõstke te, rändajad, viimselt üks eksija üles!
Hoidke veel, suremata surejad, kahklejat tunnigi süles!
Võite vast öelda, kes petetu meist, kes petja:
kes on see looja, kes sööja, kes andja, kes võtja?
Kes ta on —

ja kus ta on?
Tunned sa jumalat, kellest nii tõsiselt räägid mulle?
On ta ka, hulkuja, kuski end näidanud sulle,
et ta on olemas ilmade sees,
et ta on hea ja paha kui mees…
On see ainult unistus —
või õige tunnistus?

Igal pool väiklust ja lodevat leigust.
Otsid ja otsid siit igavest õigust,
muutmata tõde
ja tasuta tööd,
endale õde
ja täielist venda —
leiad enda
hämarööd,
leiad valet, pettust,
vägivalda, viha,
ülekohut, rõhumist
ja toorest iha:
leiad kõike, millel nimed,
mis on tutvad asjad, mis on imed —
aga pole ainult õiget jumalat:
aina petavad mind, rumalat!

Arvad, sõber, töös
on jumal, luulelises öös?
Õnnes, valus,
rõõmutalus;
vaenus, sõpruses või kullas,
vaikses perekonnas, hauamullas;
templiteel või barrikaadil,
unistustes mitmel laadil?

Ei! Ka armsa süles,
vara küljes, —
kunstikojas,
isamajas,
sõbrarinnal,
kodupinnal,
aateilmas,
võitja silmas,
teaduses,
õiges seaduses…
pole teda,
otsin keda.

Kaaslane vilets, saa sinagi veel aru
õnnetut, kel rinnas kahtlusmaru;
mõista, seltsimees, kui hüüan lagedal
eluväljal, rõkkava tormi all:
“Kusagil pole veel jumalat
ainult narrivad mind, rumalat!”

Tasa, tasa…
Avita väsinut, tõsta ta üles!..
Näed, kus laadatee, sopane,
kus rahvahulk ropane.
Inimene sääl, porikraavi pääl —
kohmakas koormat ja midagi külges…
nägin: see langenu praegu vist sülges.
Ta on haige, ta on väsinud, —
koorem rõhub, komps raske käib ülejõu…
Märkasin, ka silm enam ei säsinud:
vist on loodusel valjul paha nõu!..
Liigutab, liigutab…
või on see õhk, mis juukseid kiigutab? —
Kuuled, kuuled… need on tuuled,
mis rõgisevaid hääli siiagi kannavad —
ja need sureja huuled…

– —

Laadad on suured ja rahvastki palju,
lodijad rõkkavad valju ja valju.
Müütatakse hobusi, tüssatakse togusi —
meelitakse naisi ja teotatakse vaesi…
Tüdrukud müütavad üksi ja parves…
Härjad ja preestrid – vorstid ja mustlased —
leierkast, ahvid ja parunid, pastlased.
Räägitakse ropult ja nimetatakse Jumalat,
lauldakse, kirutakse, pilgatakse kõrgemat…
Ja linnavahid väledad, külanaised haledad –
korda peavd… mehi ja poissa uisapäisa
kord vankri või kongisse veavad…
Vaesed ja sandid kui näljatud tondid.
Kus nemad kõrtsi ees laulusi loevad,
sinna siis vahtijad ringisse poevad.
Purjus ja targad, rikkad ning vargad —
inimeste lapsi sääl sadadesugusi,
laulda kus sant tahab Kolgata lugusi.
Rõhutud viisid kui südame veri
langevad maha, kus rõhutud kari
loodab ja vaevadest pääsemist ihkab,
kus ta veel armatseb… põlgab ja vihkab…
Pisarad vaevatuil sadavad silma,
sant aga sajateleb ihnsat maailma.