Jaan Lõo - Nägemised = Divis manibus

All loodeserwas sureb päikene,
kui purpurisse pandud kuningas.
Ta kustund kulmudele kerkib öö
ja tõmbab taewas oma tähte rüü.
Täis mulla lõhna, karget kahutust
ja imeõrna hõbeõhetust
on märtsi öö, kus uinub kodutalu ;
kui surnud saar ta ümber metsasalu.
Sääl raagus rühmad tõusewad kui wall
ja paistwad tumelillad öise helgi all.
Ei kohise weel lehte haljus sääl,
ei kosta tiiwuliste laulikute hääl,
mis süttiks südant sala wärinal.
Kuid juba tuikab, tuksub tüwedes;
mahl mullapõuest sinna ülenes
ja käib ja käärib sääl kui wärske wiin.
Ja äkki lõikab läbi waikusest
üks kurguheli, kasesaludest:
„Kuturr-rutuu!” weel üks ja teine nüüd,
see – kudreskuke kirglik ihahüüd.
Ta laulu, tantsu rütmus tormine
käib õhtu õhul läbi laanede,
et süttinewad ihas südamed
ja pudenewad talwe pidemed.

Kodumaa metsades kewade algus,
kodumaa metsades – häwitaw talgus:
heliseb kirwes ja wihiseb saag,
nende ees murdub wiimne kui raag.
Ohkawal hoigel langewad kased,
kui surmani haawatud kangelased,
maapinnale,
emarinnale.
Mahl ülesse keeb kändudest,
kui weri wärskeist haawadest.
Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,
punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna,
püsiwam poeg —
nemadki waowad,
kohades kaowad.
Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,
lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.
Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,
ei leia metsa enam eest.
Nad lendawad kaebades minema,
et kõrbeks muutub mu kodumaa.

Ju näen aknal punast lilleõit,
kui kõuemürin kõlab rattasõit
jääst, lumest wabal linna uulitsal.
Nii hell on kõrw, kes talwel, lume a'al
on harjund kuulma toone, tasaseid,
kui sõitsid saanid mööda walgeid teid
ja kewadest ei teatud ütelda,
kas, kunas, millal jõuab, tuleb ta.
Mu üle, lõunast, lendab lagleparw.
Neid loen: seitse – wana, püha arw.
Kael – õieli, üks teise järel nad
sääl õiges joones kaugel kaowad.
Kas kodukoht neil „Tuhatjärwe” mail,
wõi Eesti soodel, wetel madalail,
ei seda tea; mu wennad siin kui sääl;
neid terwitage; kõiki ilma pääl,
kes unustand weel pole isamaad,
kel armas sünnipaik ja koduraad,
kui teil, kes jätsite te lõuna weed,
et tuules, tormis otsi koduteed.

Talw põgeneb; ta löödud wäe riismed all,
kallakutel – lumehanged wiimsed
weel meeleheitel wastu panewad
ja surewad sääl päikse noolte all,
kui lõo laulud kõrgelt kostawad
ja kured terwitawad kodumaad :
„gru, gru! gru, gru!”
Siis walgus suudleb wärskeid wagusid,
arm täidab maid ja metsa padusid;
all, laente kodus, kala kudu loob
ja lilleõis mul terwitusi toob
mu enda noorest, kaugest kewadest,
mis eemale jäi maha igawest.
„Kuhuu! kuhuu!”
mind meigas metsas hüüab
ja wälja, laande, meelitada püüab,
et jätaks maha toad tolmused
ja läheks waatma kuldist kewadet,
kes ligineb kui wõitja lõuna teel;
tal kilbiks – päike, kõne – Kõue keel.

Walgust, soojust walab alla
päikse kewadine kulm;
käbid kuuskil – were karwa,
männi oksil – õite tolm.
Säält ta walgub weewli wihmal,
puistab üle meie päid;
linnulaulud, lillelõhnad
täitwad metsi, rohumaid.
Õnnetundel nende keskel,
nagu unes, rändan ma:
sarapiku sirges salus
sinililla lõpmata.
Põõsa peidus anemoonid
walendawad walgis rüis.
Kullerkupp ja kanakoolid
niidu nõlwal nende seis.
Kägu kukub kuldakeelil
kingul, kuusetuka sees,
orust tõuseb hõbehäälil
igiwana ihawiis.
See on ööpikute ilu
õitswail toome oksadel,
sääl, kus kaldaweerul keewad
nired pühal hallikal.
Kaugel, karjalaste laulus,
heliseb mu emakeel;
kas on kodu, ilusamat
ilmas kuskil leida weel?
Selle kodu, selle keele,
selle püha paiga eest
läksid wanad wõimsalt surma,
kannatasid kadumist.
Tõuske neile, tänutuled,
köida uuest, kustund leek!
Toonelast meil saadab tuge
wanemate warjuriik.

Kus lepad sirged lõimel sinawad,
sääl sisad wäiksed waljust wõtawad,
et kaikub mets ja leikub lehestik
ning kuulama jääb koit ja ämarik,
see muinas noorpaar põhja taewa all
ja heled ööde küünlad üleval,
kus walendades läbi kauguste wiib linnutee.
All kuulab org ja oja, künk ja kupp,
roht, põõsas, puu ja iga lillenupp,
kus walmib nektar mahlast magusast,
et oota, joota homset kosilast.
Need helid, ah, kuis kutswad, nõidwad nad
mu hinges ellu ammu läinud a’ad,
kui hoidsin õitsil isa hobuseid,
mind ootas, huikas metsas muruneid,
noor weri soontes – tuksuw, tormine,
öö sisahäälis – soniw, ihane.
Need helid wanad – uued igawest,
neid kuulis juba tuhat aasta eest
mu esi-isa, kui ta iluööl
käis kardetawal kaugel kosjateel,
kus walmis mesimari meeline,
üks sale piiga, sõstrasilmine.
Hall, wäike lind!
Sa lahkund laulikute leekiw hing,
kes tagasi on tulnud Toonelast,
et osa saada maisest ilua’ast.
Mis ütlemata neil jäi ilma pääl,
sest ihaöödel heliseb su hääl,
nii kustumata, ehast koiduni,
weel päisel päiwal, lõuna kuumasgi
käib hõbeselge, suremata wiis,
kõik ihatuled süütab südamis.
Kui herold kuulutad sa ilmale:
noor kewade on tõusnud troonile.
Ta jalajälgist – wiljad wõrsuwad
ja hingeõhust – lilled lõhnawad;
kui wälgutule siniloitew leek,
waib, wääramata walendab ta mõõk.
Ta tappis talwe, hukkas hallaöö,
ta suurus särab üle maa ja wee.

Kui tulewad helged
heinakuu päewad,
siis koju käiwad
mu mõtted ja teed,
kus laentena tõuswad
tõugude wäljad
ja lõikajat ootawad
rukki eed.
Siis jätan maha
ma tolmuse linna
ja ruttan sinna
kui rändaja lind,
kus külluses kutsub
mind kodune pind.
Sääl ootab mind isa,
sääl ootab mind ema
ja wana koergi,
weel tunneb mind tema,
oma nooruse sõpra
ja seltsimeest.
Sääl aias on uibud
täis walmiwat wilja
ja pakud mul paisuwad
lõhnawast meest,
mis kollakas mehine
wara ja hilja
wiib wirgasti kodu
õilmete seest.
Sääl isade pinnal,
maa ema rinnal,
kodu päikese tules
ma tugewaks põlen,
kui Antaios muistne,
ilmwõitmata olen.

All ojaääres, wärskes jahedas,
kus loidap õite ehtes walendab
ja rammumullast tõusnud tapuwäät
käib lepalatwa keerul kõrgele —
sääl on mu armsam koht.
Sääl ihkan unistada sume suwe a’al,
kui loodus waikib lõuna kuumuses
ja ainult weewlikarwa wihmakull
mind kutsub kaugel, kasewarikus.
Siis Uku tund, ilm õnnest küllane,
kus wili walmib, marjad punawad,
noor naine nõrkeb oma koorma all,
kõik paharetid peitu pagewad —
Kõu tõotab tulla piksemürinal.

Õitsituli, suweöö süles,
leegib, loidab küünlana üles.
Hobuseid hoian, warsu ma walwan,
tähtede tõusust arutan, arwan,
et üle kesköö. Kui kaugele maha
jäi eilase päewa helendaw rada!
Aga miks hämarus weel ei lahku,
koitgi idas ei kerki, ei ahku?
Kuhu küll walgus nii kauaks meil kadus,
kaebawad hääled metsade padus.
Kustus ehk igawest ilmade küünal,
mis meid jootis walguse wiinal.
Koergi haledalt hulub ja kaebab,
otsegu hukatust kosmilist aimab.
Ja korraga hirm, nii meeletu, õudne,
asub mu aiju, poeb mu põue:
hämaral ööl ei otsagi ole,
päewa ei päikest enam ei tule.