Jaan Lõo - Nägemised = Divis manibus

Päikese tuli üle metsa ja maa,
jumala ilm alalõpmata,
põletab põllud, joob jõgede wee,
põuases winas kaob kaugus ja tee.
Lõhkenud pinna sees sügawad praod,
haikuwad, ootawad, millal küll saod
woodawa wihmaga jootwad neil janu,
juurede manu käib jumalik märg.
Aga ei pilwi, ei piiskagi tule,
kumawal koidul ei kastetki ole.
Põuane pind end merde wõi heidaks,
sinna, kui endne Atlantis end peidaks.
Üle ta mägede, üle ta madala
weereks siis wägewad, wahused wood,
liiguksid laewad ja lehwiksid lood,
kõneleks muinasjutt nüüdisest a’ast,
kerkinud merest ja kadunud maast.
Jumala ilm üle metsa ja maa,
päikese tuli alalõpmata.

Mu wili walmis; tõotab saaki hääd;
ta walkjad warred, pikad rasked pääd
on paendund alla, heitnud hakki end,
kui uhas wihm ja kohas tormilend.
Nad saanud, joonud palju päiksetuld,
sest õlg on wask ja tera – walmind kuld.
Ma algan lõikust homme hommikul
ja waata, idaserwas hiilgab mul,
just alles tulnud taewa tehasest,
weel nõretades noorest wärskusest,
sirp hõbedane, teraw, õrn ja uus.
Nii surmaw-selili ta kumerus,
et lõpuaimdus kerkib kõrsis, päis,
nad wärisedes tundwad: aeg on täis.

Saagirohke, rikas sügis õues,
ärawäsind õnnistusi tuues,
koidupuhtel tukub temagi.
Tema kuub ja kübar udust hallid,
peapadjaks – pehmed pilwewallid,
ulatades poole taewani.
Waldab, köidab koidueelne uni
loodust, loomi hele hommikuni.
Ainult rehel tolmund inimesed,
nagu tondid, pahad peletised
a’awad ahteid, kolistawad hõrsi,
pekswad koodiwardal wiljakõrsi,
seowad hoosid sappa, sõkma pahna,
tõuseb tolmu, hõljub uudselõhna.
Pudeb päädest, weereb kuldne wili,
kümnekordselt kewadine küli,
täidab astjad, täidab aidasalwed,
tasub töö ja waewa, öised walwed.
Toetades jalgu põllukünkil,
tukub sügise, pää – pilwerünkil.

Külm sügisõhtu kerkib kiiresti,
ta tumed warjud tõuswad tähteni.
Kui kaebehelid kostwad taewa alt —
metshanid sõudwad ära kodumaalt.
Hall langeb alla nende tiibadelt,