Jaan Oks - Otsija metsas

Kaarel mõtles nüüd Ansu Miina peale ja ei kuulanud enam, mis ema edasi rääkis.

Ansu Miina… paraja suurusega inimene… keskmiselt paks, kolmekümneaastane tüdruk… teeb rätsepatööd… olla vähese kuulmisega…

Niisuguseid ja veel palju teisi katkestatud mõtteid liikus Kaarli peas inimese vastu, keda ta juba täna õhtul enesele naiseks pidi võtma.

Miina oli Kaarlile niisama vähe tuttav nagu teised külatüdrukudki. Tal käisid vähe külmad judinad üle keha selle mõtte peale – niisugust võõrast inimest omaks võtta. Ümmardaja oleks teine asi – ta on nagu terve perekonna palgaline, aga naine – see peab tema oma olema, ühtlasi aga ka niisamasugune tööline nagu ümmardajagi. Miks ei või siis töö tarvis üht võõrast tüdrukut võtta, kes jälle ära läheb, kui teda enam tarvis ei ole?!

Aga tema kohus on ju vanematele abi muretseda. Need vanad ei suuda nii palju, ta ise ei jõua ka, koht ei pea palgalist üleval. Inimene harjub kõigega ära. Ehk läheb edaspidi üsna hästi. Ehk läheb Miina viimaks armsakski – nagu räägitakse.

Kaarel oli juba nõus veel täna õhtul kosja mõttes Ansule minema, et niiviisi enne murest pääseda.

Ema julgustab veel järele, annab nõu, juhatust, avateleb pealehakkamisele.

Kaarel panebki toolijalad, veel poolikul raiumisega, parsile, ja jääb veel ainult mõtlema, ettevõtet järele kaaluma.

“Hea küll!” otsustab ta viimaks. “Ma võin ju täna õhtul sinna minna: ju siis näeb, kuidas asi läheb.”

“Küll ta sulle tuleb,” julgustab eit. Meie enne ju ka sellest omavahel rääkinud. Mis meil siis viga on? Miina saab igaühega hästi läbi, ta niisugune vaikne inimene, nagu tütarlapsed peavad olema.”

Nad hakkasid Ansule-mineku vastu ette valmistama. Ema tõi uued täisvillased riided aidast tuppa. Kaarel otsis kapist paberkraed välja, puhastas saapad ja võidis rasvaga üle. Pani uue taskurätiku põuetasku ja oli peagi kosjaminemiseks valmis.

Vaheajal oli ka isa naabri juurest koju tulnud. Ta ei teadnud muud ütelda, kui kiitis asja heaks. Nad olid perenaisega ju ennegi neid mõtteid liigutanud.

Teeleminemiseks oli aga aeg veel väga varane. Kell ei olnud veel kümmegi. Niisugused külaskäigud pidid aga salajas, öösel pimedas sündima – ei tea, mis põhjusel. Asi pidi niikaua teistele teadmata olema, kuni viimaks kirikus sellest teada anti. Seda sündmust peeti vist pühaks, mida kurja ilma suu ja silmade eest vähemalt esialgu varjata tarvis on.

Need õhtutunnid olid Kaarlile natukese piinlikud. Mida ligemale öö jõudis, seda rohkem hakkas ta oma ülesande raskusest aru saama.

Ta pidi nüüd minema naist tooma, sellepärast et orja tarvis oli. Naine pidi temale kui palgata ümmardaja tulema tööd tegema ja ühes vaeva nägema. See pidi tööd jõudma ja suutma teha, seda soovisid ju vanemad. Ta ise oma tulevase “abilise” kohta midagi soovida ei teadnud.

Ta peab nüüd külatüdruku Ansu Miina oma tuppa tooma ja temaga ikka ja alati seltsis elama. Elu lõpuni pidi ta nii olema, ilmaski ei saa enam lahti! Ta pidi oma üksiklase vabaduse kaotama, jäädavalt selle elu maha matma ja uuel viisil hakkama elama, mis siiaajani nii tundmata ja võõras oli. Kui nüüd tema tulevane seltsiline hea ei ole… Temal ehk on halvad loomuomadused, mis ilmaski välja ei kasva… Jäävad nad ehk elu lõpuni nii võõraks ja külmaks üksteise vastu nagu praegu…

Kell lõi 11. Nüüd on paras aeg, mõtles Kaarel. Ta võttis kaks pooltoopi tasku, pistis pruudipandid tasku ja läks kosja. —

Teisel päeval oli Matla külas üks uudis jälle rohkem. Poisikesed, kes iga neljapäeva ja laupäeva öösel talu akende taga valvamas on, olid selle esimesed tunnistajad ja laialilaotajad.

Noored neiud, kes teiste kaasõdede õnne peale alati kadedad on, kordasid ja arutasid seda siis, kui nad salaja juttu vestes üksteise juures hämarikutunde kulutasid. Nad arvasid, et poiss sellega läbi kukkus.

Vanad eided, kes vähesest tutvusest kahe inimese vahel olid kuulnud, kinnitasid iseteadvalt: “Saand Jumala sõna üle käinud, küll nad siis üksteist armastama hakkavad.” —

Matla rendikülas elasid noored ja vanad, ja need ei tundnud muud kui leiba ja lõbu, s.o. külauudiseid.

Juba eemalt paistavad hallid põllukivid vaatajale silma. Mõõduta laiali pillatud, lamavad nad laial põllul, liikumatult, nagu kinni kasvanud, seisavad nad seal. Neil ei ole ühtlast nägu ega ka kindlat kuju. Loodusel on ju palju, otsata palju vorme, nii et lõppu polegi. Ja kivid on ka looduse lapsed – olgugi et nad eluta, nii siis ka suremata on. Kõik seisavad üksteise kõrval, suuremad ja vähemad, kõrgemad ja madalamad; ühed on hallid, tumedad hallid, teised valkjamad või üsna mustakad – just niisugused, nagu loodus neid on värvinud.

Aga kõik need kivid on samblaga kaetud – üleni ja mitmesuguste samblaseltsidega. Kivi on sambla sündimise koht, ta elamise-ase ja söödimaa. Tuul puhus ja mitmed mullaraasukesed muutsid enda senist aset – neid kanti kivi konarlikule seljale. Kivile polnud mulda tarvis, küll aga samblale, kes kivi turjale elama asus. Ta vist kaitseb kivi pinda väliste mõjude eest, vähendab vihma ja põletava päikese hävitustööd, ilustab oma kandjat!

Kõik on otsaga maa sisse tunginud, nagu kasvaksid nad. Aga keegi ei tea ju kasvamisest rääkida; paljud on neid juba näinud, näevad ja saavad nägema, aga ikka olevas suuruses ja kujus. Miks kivid ennast ei muuda, kuna ju kõik loodus muutub, edeneb?.. Miks nad maa põhja ei vaju? Selleks on neil ju küllalt raskust, võib ju olla ka põhjust.

Ema maa peab põllukivisid halvaks… Nad küll toitu ei nõua, ainult kaitset tahaksid nad, varju ja puhkust maa laias rinnas, aga ka seda ei ole saada. Aga ometi kasvavad sealsamas kõrval ju kõiksugused umbrohud, ja need elavad maast ja surevad ka sinna, et siis uuesti jälle sündida.

Siis on veel maarind paekivisid täis – neid tülikaid paekivisid. Kes kuivatab värske rukkikõrre ta kõige paremas elujärgus? Kes murrab uue adranina, põrutab põllumehe kätt ja vaevab vaest veolooma? Eks need ole tüütavad paekivid? Ja neid on palju, lõpmata palju maapinnas. Need on aga mulla all ja teevad salajas kurja.

Võõrad lapsed on meie põllukivid, vanad ja hallid, kuid koduta. Nagu muinasjutt räägib, olla raudkivid Skandinaavia kaljudelt ükskord siia rännanud. Seda ei ole küll keegi näinud, sest see sündinud siis, kui loodus alles surnukülm oli – enne maailma loomist. Ometi on ju nendest päevadest õige palju aega mööda läinud, nii et ka raudkivid oleksid jõudnud maa sisse vajuda, kui mitte täiesti, siis ometi poolest saadik. Neil on ju elavas looduses võõras ja halb olla. Tõesti, nad tunneksid häbi, kui see võimalik oleks olnud, ja nad seda teinud poleks.

Aga kui need kivid põue ei mahu, siis tõstetagu nad ometi täiesti maa peale. Mispärast peavad nad pooleni maa sees olema ja niiviisi kahevahel vaevlema? Keegi aga ei kindlusta kivide alust, ei sea langevatele tõkkeid ega tugesid vajumise teele ette. Ka vanemad ja targemad inimesed ei tee seda. Nii peab siis kivi tahtmatult kahepaikne olema…

Inimesed, iseäranis põllumehed, vihkavad põllukive. Soovitakse kadumist ja maa põhja vajumist. Neid põletatakse, lõhutakse püssirohuga – aga see kõik ei jõua neid kaotada – suured käivad üle jõu.

Keegi pole nendest veel kasu saanud, aga tüli teevad nad nii sagedasti. Kündja peab ju adraga ikka ümber kivi käima. Pealegi võiks ju kivi seisukohas kartul kasvada või sinilill õilmitseda. Siis oleks ometi midagi saada, ja kes meie seast ei tahaks ikka nii heameelega midagi saada ja vastu võtta!

Sarnane kivi on vist ainult samblale kasulik, talvel lumehangele ja jänesele, kes selle kõrval varju otsib. Inimese teeb ta ju enne hauda minekut külmaks, tuimaks ja hoolimatuks, nagu karu metsas – nagu nad ise on. Raudkivid on ju kuulsad oma külmuse poolest…