Ernst Enno - Rändaja õhtulaul

Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,
Ma kõnnin sääl üksinda;
Lind lauluga uinunud öö algel…
Mu süda, mis ootad sa?
Ma kuulan ja ootan – ma kuulan,
Mis ilmutab mulle hiis;
Haab kahiseb tasaselt, kurvalt, –
Kuid ööbikul rõõmuviis…

Ma näha igatsesin –
Siis, kui veel karjane,
Sind, kõrge kaljuküngas,
Sind, leinakivike.

Ma tahtsin kiidulugu
Su tipul hõisata,
Ja karjasarvel panna
Kõik kaljud kajama.

Kui suureks sain, siis nägin
Sind, Linda nutupaik;
Su ümber laine laksus…
Ma olin vaik, – nii vaik!

Kui noorus veel ehtis mu kulmu,
Pikk tulevik virvendas ees,
Üks palve mu südant siis täitis,
Kees tulena tema sees.

Mind vaigistas palve, kui soontes
Rõõm kihutas kihama verd,
Ja siis, kui tõsine elu
Ajas kohama kurbuse merd.

Mu aastad on kadund kui udu,
Kuid palve mul südames veel,
Ei igavaks lähe ta sõnad,
Mul vaigistub süda ja meel.

Mu palves on otsata vägi
Ja lõpmata leegitsev loit;
Mu palve on tähtede paiste
Ja kuldaselt kumendav koit…

Uludes käib üle kesa
Kõle põhjatuul.
Pääsukene jätab pesa,
Laulu lõo huul.

Närtsib viimne lillekene
Viimse õiega,
Suikub sume suvekene
Leinalauluga.

Kõrgel, kõrgel luigehääled
Helisevad kaugele;
Kannavad mu igatsuse
Nagu ühes võõrsile.

Kus leian puhkepaiga,
Küll kuldse koha ma,
Kus rahu rohke anne
Võiks hinge kosuta’?

Ma käisin ots’mas aasal
Nii õitsval, ilusal,
Ja kaunil ojakaldal
Nii vaiksel vulinal;

Mets vaigistas küll hinge,
Kuid tõusva mühaga
Sai täidetud mu süda,
Nii tume ihaga.

Küll kumas kuldsel helgil
Nii õrnalt öösel kuu,
Kuid kumendavail kiirtel
Käib kogu kahvatu;

Ma püüdsin pilve pinnal
Ja eha helgilla –
Kuid, häda, liiga kõrgel’
Vaim jõudnud lennulla!

Kus leian puhkepaiga,
Kus kuldne kohake,
Kus rahu rohke anne
Võiks hinge kosuta’!

Imeline helin,
Mahe, kaebaja,
Õhtul metsapõues
Hakkab elama.

Tasa vaigistades
Üle isamaa
Nagu vaikne uni
Sõuab, heljub ta.

Imeline helin
Korra minule
Kõlas – kustumata
Jääb mu põuesse.

Vaikib linnukene
Ühes tuulega,
Uinub lillekene
Kaste kaisussa.

Eha punastades
Ööle annab suud -
Mälestus ja vaikus,
Uinund metsapuud.

Igatsedes ainult
Minu lauluke
Nagu mälestus, kui vaikus
Sõuab kaugele.

Nad langesid tasa, tasa
Ja kohin värises;
Ei teadnud, ei teadnud ma seda,
Hing ainult igatses.

Ja haljendav muru kattis
End suise säraga;
Ma nägin ainult ta ilu,
Jöin lootma lapsena;

Jäin lootma neid koidukiiri,
Mis iga kätkisse
Kui terendus hilju saadab,
Ei jäta meid rahule. -

Veel praegu nad langevad tasa
Ja kohin väriseb,
Ja ainult sügise tunneb,
Mis hinges nüüd heliseb.

Nii tasa mängisid lained
Ja sahin lehtedes
Käis hilju, nagu kannaks
Ta nuttu lennates;

Ja viimased ehakiired
Veel üle metsade
Kui jumalaga jättes
Tõid kulda laintele.

Ja kaugel udu tõusis,
Ilm kippus uinuma -
Hääl kauge ainult metsas
Veel kostis lauluna. -

Nii tasa mängisid lained,
Paat liikus edasi,
Kui tahaks ta hinge viia
Veel õnnele tagasi.

Tasa üle aasa kandis
Udu kergel tiivul tuul;
Viimane lilleke, tundes külma
Sala salvavat õhu hõlmas,
Nõrgutas värisedes pääd,
Kolletades murule. -

Otsas on väljade ilu,
Otsas aasade sära ja läik;
Võimsalt käib ainult kohin
Metsas sügaval kartmata.
Vägevasti hüüab ta paisudes,
Nagu teaks ta midagi paremat,
Midagi õndsamat
Kui võitlus. -

Sügisemõtted liginevad…
Kipub ka mul pää norgu,
Kipub raugema võitlus -
Kõike tumendav,
Kõike varjav udu
Vaimule oma tiivad laotab;
Siiski sügaval südames
Elab kui uus, kord jälle
Vanana ilmuv,
Vanas uuenev, õnnestav,
Võitlusest tulnud igavene,
Igavene muutmata elu,
Rajatud rusudele,
Mida süda veel vaimule ehk päästab
Ja edasi ehitada aitab -
Rahu, igavene rahu.
Oh, kunas, kunas!
Sügisemõtted liginevad!

Ma salavaimu püüan äratada,
Mis rinnas uinumas mul sügaval,
Mis katsub unenäos salamal
Mind oma õnneriiki äratada.

Küll sinna raske hingele on rada,
Kuid rahu meelitusel kaunimal,
Mis paradiisi läikel õndsamal
Mind kutsub – püüan hinge elustada.

Vaat’, löögil kõval kivil rinnal särab
Ju lausa süütav sädemete kari;
Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab

Hing kütkendavat keha, kuni vari,
Mis vaimule siin vangitorni määrab,
Viib uue templi kerkiv kullahari.

Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,
Kus kuldne koidu käik,
Kus pilvekeste kodu,
Kus tähte sära, läik;

Sääl varjul rada vaikne,
Sääl imeline tee…
Hing otsib ilmas, otsib -
Ei leia ülesse.

Koit kuldne hilju hüüab:
Sääl hiilgab iludus…
Pilv tasa sosisteleb:
Siin asub vabadus…

Ja iha tähte sära
Käib hinge tasane,
Kui kutsuks venda kodu,
Kes eksind võõrsile.

Mu õnn on vaikne sahin,
Mis liigub lehtedes;
On nagu virve, värin,
Mis elab lainetes;

On pilvekeste sära,
Kui üle taeva nad
Nii tasa ehakullal
Kõik koju sõuavad;

On õite unenägu,
Kuis ilmub lillele
Ta ainult kaste kaisus,
Nii armas, tasane…

On Põhja ööde ilu,
Kui talutuppa ta
Viib muinasjutu vaimu
Veel unenäona…

On koidukiirtes talu,
Kus valgus valitseb,
Kus Eesti süda tunneb,
Kuis ilu suudeleb

Miks ruttad, väsind rändaja?
Miks nõnda rahuta?
Sääl kaugelgi ei oota sind,
Ei õitse õnnemaa.