Ernst Enno - Rändaja õhtulaul

Sääl kaugelgi on ohakaid
Ja okkaid radadel;
Küll säälgi saatus tabab sind,
Lööb haavu südamel’.

Sest puhka, väsind rändaja,
Ja ära rutta nii -
Küll õigel ajal jõuad sa
Kord kuni hauani…

Üks väike rõõmusäde
Kui kukub südame,
Siis mustad murevaimud
Kõik löövad kohkvele.
Sest säde salamahti
Võib suureks kasvada,
Võib vaikselt kustund küünlad
Kõik panna põlema.

Võib imet palju teha,
Võib hoopis ootmata
Kõik varjud ära võita
Ja paista päiksena.

*

Ühtainust rõõmusädet
Üht hiilgvat tähekest
Ei tohi hoolimata
Sa heita südamest.

Öö suine õhtu õhul
Lööb tasa lennule,
Ja ehakumal hellal
Ta sõuab ilmale.

Pool pimeduse peidus,
Pool vaiksel valgusel,
Nii heljub koduvainul,
Nii kumab põldudel, -

Nii armu, ilu kannab
Ta uinund külale,
Viib vilja hulka vooge
Kui laineid merele;

Loob vilja sahinasse
Ta sõnu helama:
Töö ühine ja valgus
Kõik võtab ülenda’…

Ja küla, nurme üle
Öö sõuab uduna,
Täis higi, jõudu, palvet,
Et kosuks kodumaa!

Külva, hing! Külva sa
Ilu ning puhtuse vilja
Soojasti, armuga -
Kunagi pole see hilja!
Kuigi siin laiale
Ilmasse kaugele
Teri tuul a’ab,
Siiski nii mõnigi
Mullasse ometi
Sündsasse saab.

Oled, hing, väsind siis,
Külvates raugenud ilmas;
Magama mure sind viis,
Sära jäi tukkuma silmas…
Tea, sa kurbuses,
Leina ja mure sees
Elad siis veel
Hinges, kus aseme
Leidis ehk terake
Väike kord teel…

Külva, hing! Külva sa
Ilu ja puhtuse vilja
Soojasti, armuga -
Kunagi pole see hilja!

Tasa kellakõla sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab üles lennule:
Püha öö, vaikne öö!

Keset tuba iluehtes
Sätendamas kuusepuu,
Kõrval seisab lapsukene,
Rõõmul laulab väike suu:
Püha öö, vaikne öö!

Kiireke siin hilju sündis
Süütu lapse südames -
Tasa üle taeva sõudsid
Rahuinglid, hõisates:
Püha öö, vaikne öö!

Rõõmus, mures elurada
Sammub ilmas inime,
Sammub, kuni inglid vastu
Jõuavad tal’ lauluga:
Rahu öö, vaikne öö…

Tasa kellahelin süuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab jälle ülesse:
Püha öö, vaikne öö!

Kuula, hing, kuula sa,
Aasta tund viimane sõuab -
Pidu kas pidama
Uude sind ühes ta nõuab?..

Mida siin kätkisse
Uuele aastale
Looja on paigutand -
Ei seda iialgi
Inime ometi
Ilmale kuulutand.

Ainult meil viimane tund
Tegusid äratab üles,
Kuidas neid viha või arm
Tekitas aegade süles. -

Kõigile lahkuja
Kuulutab üksinda,
Ühes mis uuele
Võtab, kas aitajaks
Lisab, kas lasuvaks
Koormaks ta rinnasse. -

Kuula, hing, kuula sa,
Aasta tund viimane sõuab…
Tööle kõik, külvama -
Kodumaa kuldane nõuab!

Katkenud on viimsed köited,
Rusuks langend lootused -
Tasa sõnu sosistas:
Nüüd kadund kõik!

Vilu varju vaibund, kadund
Minu sõber sätendav,
Sõber kaunis teise rinnal;
Mure jäänd mul’ mustendav -
Oh, kadund kõik!

Iial ei ta enam tule,
Ei saa tema rinnale -
Katkenud on viimsed köited,
Rusus lootus viimane -
Oh, kadund kõik!

Kurdan üksi! Kurbus, mure
raske üksinda -
Pisar vaesel vaigistajaks,
Mälestus tal sõbraksa…
Nüüd kadund kõik!

Kui tasa, tasa öösel
Mets ärkab ülesse
Ja sahin kurblik sõuab,
Kui eksind lehtesse.

Kui lained tuule armus
Kõik virvet püüavad
Ning kaldarannal liivas
Nad naerul surevad, -

Siis nagu sahin olen
Ma eksind lehtesse,
Kui virvet otsiv laine,
Mis raugeb liivasse.

Mu arm on kandle kõlinas -
On vaikne, tasane,
Kui igatsuses leekivas
Ning sõuab keeltesse.
Mu arm! Mu arm!

Ta veereb hilja vetele,
Kui lained ehateel
Kõik kanda poole mängule
On tasa hilja teel -
Mu arm! Mu arm!

Ta kiigub lillelehtedel
Ja õitel naeratab;
Ta liigub metsas oksadel
Ja öösel sätendab -
Mu arm! Mu arm!

See arm on ilu isamaal,
Kuis särab m e i e teel,
Kus Eesti mure, Eesti rõõm
Tal elustajaks veel…
See meie arm!

Mul’ kinkis teda karjamaa
Ja talutareke
Nii õhutas, et tulena
Jääb loitma südame -
Mu arm! Mu arm!

Kui virmalised vehklevad,
Öö raudne kumendab
Ja tähed taeval kiirgavad
Ning lumi sätendab,
Siis karastab me vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid
Me kaitsja Põhjavaim!

Ja õitseb tasa kodumaal
Öö suine, nõiduslik,
Ja valvab kõrgel kiirtemaal
Õrn Koit ja Hämarik -
Siis õnnistab me vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid
Me kaitsja Põhjavaim!

Vaim vabaneb, kui muredes
Meil selgib kindel tee,
Mis armastuses, vaikuses
Viib mehi sihile -
Sest kasvagu meil vägevaid,
Me poegi vaikseid, tugevaid…
Meil kaitsjaks Põhjavaim!

Me Kalevite kaunis kuld
Ei läinud kaduma:
Kui kindel vaim, kui vägev muld
Teeb mehi rikkaks ta -
Sest võrsugu veel vägevaid,
Meil poegi vaikseid, tugevaid -
Siin kaitsjaks Põhjavaim!

Siis tõusku maru, tõusku tuisk,
Las kõlkad lendavad -
Me vaiksetel on kindel käik,
On valgus, kodumaa!
Sest tehke tööd meil, vägevad,
Me mehed vaiksed, tugevad -
Meil kaitsjaks Põhjavaim!

Puude lehtes liigub sahin
Vaikne, tasane -
Esimene arm käib hilju
Läbi looduse.

Päikse poole, kiirtemaale
Ihkab iga nupp:
Naerul sinilillekene,
Naerul kullerkupp.

Ilukeelil igatsedes
Paisub linnu rind;
Pehme väike pesakene,
Kuis ta kutsub sind…

Ja nii tasa õnnistades
Helin salaja
Käib kui pulmapidu ilu,
Lootus sonija.

Puude lehtes liigub sahin
Vaikne, tasane -
Esimene arm käib hilju
Läbi looduse.

Me otsime ja otsime,
Ei kohta kätte saa,
Kus hing jääb ilmas rahule,
Kus õige kodumaa.