Ernst Enno - Rändaja õhtulaul

Siin südant ilu, armastus
Küll tasa vaigistab,
Ja pehme, mahe unistus
Meil kodu valmistab;

Siin mõistus määrab mõndagi,
Võib õnnest kõnelda,
Siht kindel ilmas mõnelgi -
Ei töögi tuluta;

Kuid siiski otsib, igatseb
Hing tasa edasi -
Ei või küll enne vaikida,
Kui põrm on jällegi.

Kõrgel hõbekauguses
Kaljud seisavad,
Tasa pühas vaikuses
Üles näitavad -
Mägedel!

Sinna läbi orgude
Lendab igatsus.
Püha valgus hingele
On kord pärandus -
Mägedel!

Kui lööb jõud ju kaduma,
Vaev sind väsitab -
Nõrkend hinge, kannata,
Valgus karastab -
Mägedel!

Kesk kevade õitsevat ilu
Nad istuvad käsikäes
Ja nooruse kaugele maale
Viib õhtu neid rahu väes.

Neil juuksed kui sätendav lumi,
Mis riputand aastate käik,
Ja kipras koltunud näod -
Kui uni sääl ilu läik.

Mees jäänud kui võimu vare,
Mis igatseb puhkele,
Tal kaasas kui kasekene,
Kuldlehtedes sügise.

Neid armastus sidus ühte,
Töö ülendas, karastas,
Ja võimsate võsude ilus
Silm rüümul sätendas.

Mees võitles endises vaimus
Ja tasandas lootuse teed,
Et hiilgaks siin tõusev päike
Ja kohiseks kevade veed.

Ja kodus kui vaigistav palve
Eit armu väes valitses;
Ta istutas nooruse ilu
Ja niisutas silmavees.

Nüüd õitseme kevade ilus,
Mis ehitand n e n d e käed -
Hing viibib tähtede vallas,
Et kindlaks jääks n o o r u s e väed.

See lilleke kui veri,
Kui tuli punane -
Vii ära, hella neiu,
Vii ära kaugele.
Sa naerul ära paku -
Sul valu südames;
Ju nägin seda lille,
Mis sinu südames;

Ju tundis hingevaikus,
Kuis ilu ihkad sa,
Et igaveses sinas
Ka sinul kodumaa.
Sest lilleke kui veri,
Kui tuli punane -
Vii ära! pea rusub
Ta meidki põrmusse.

Ma nägin nagu unes
Üht lille mägedel -
Ta siniläik mu hinges
Kui ilu kevadel.

Veel mälestuste udus
Lehk lendab südame,
Kui kutsuks lillekene
Mind siniõitele;

Veel liigub hinge põhjas
Õhk kõrgel helinal;
Ta viisi kordab kannel
Mul’ tasa kõlinal; -

Kas aga nagu unes
Mind saadab sihile? -
Ei tea! Süda toidab
Ju lille, mis punane.

Väike paju vaatab
Alla ojasse -
Lained tasa lauldes
Sõudvad kaugele.

Ei ta nende sõnu
Mõista seleta’, -
Kurblik sahin üksi
Küsib otsata.

Laintena mu rinnas
Hüüd ka heliseb -
Ei hing mõista sõnu -
Ainult igatseb.

Kui olen viljaväljadel
Ma kodu kõndimas,
Kus särab kaste kõrredel,
Tuul tasa kiikumas,
Siis hüüan üle välja ma:
Su võim on siin, mu kodumaa!
Su võim on siin!

Siin Eesti mehel kindel käik,
Siin ehteid naisele,
Ning neiudele lilleläik,
Õrn muru lastele -
Sest üle välja hüüan ma:
Su ilu siin, mu isamaa!
Su ilu siin!

Ja puhubki siin põhjatuul -
Põld külvil lainetab,
Ning kolletavad lehed puul,
Külm lume riputab, -
Siis siiski võid veel hüüda sa:
Su lootus siin, mu kodumaa!
Su lootus siin!

“Tõnu, eks me lähe välja
Nurme nõlvile vaatama,
Kas on rukis juba valmis,
Tõuvili hästi võrsund?”

“Lähme, pojukene, lähme,
Eks me vaata järele,
Kuidas sinu kätetööda
Jumal tänavu õnnistand.”

Nurmele sammuvad mehed.
Nooruse jõus üks õitseb,
Teine neist kännuna
Kipub juba kõdunema.

Rukis on valmis,
Päikese vägevas läikes
Hiilgab ta nurmel kui kuld.
Uhkesti lendab nooruse vaade
Üle lainetava vilja,
Üle tuleviku jõuvoogude,
Ning iseteadvalt peatub pilk
Vanaduse targal palgel,
Palgel, kus äranägemise rahu
Vaikib oma valguse kumas.
“Ei ma saa aru,
Kündsin ja äestasin,
Äestasin, kündsin,
Rohujuurtki ei jäänud
Minu nurmele -
Siiski lillesid, vaata,
Kõrrede vahel on palju
Sinisilmil siin vaatamas,
Lehtekõrvul kuulatamas -
Kes neid küll külvand siia?”

“Poeg,” sõnas vanake mõttes,
“Ilm külviks on loodud.
Kõik, mida teades või teadmata
Külvame, viibides ilmas,
Tärkab ja tõuseb
Kandma siin o m a vilja -
Lilled on rõõmuks ja iluks -
Rõõmuks me silmile,
Iluks me kodu ja põllule.
Umbrohi – seda nad pole
Põllule valvsale kündjale.
Umbrohtu
Saa ei külvata kurja käsi.
Lillesid külvab siin Jumal.
Kui rüümu tööst tunneb kündja
Ning mõtleb külvates:
Mullasse viskan terakesi,
Viskan tuleviku iluks,
Tõusva’ valguse toeks
Kodumaa kullasel väljal.

Eks sa mõtelnud nõnda! -
Poeg, mõtled sa nõnda,
Siis sa oled aitajaks,
Siis sa tõused toetajaks
Kõigele, mis püüab üles,
Üles, kuldse päikese poole,
Jumaliku ilu maale,
Meie kuldasel kodupinnal, -
Oled õige põllumees!”

Sääl päike raugend valguses
Läeb merre puhkele.
Õrn kuma kerkib lainetes,
Lööb kullas lõkkele -
Kui sõuaks igavik.

Paat liigub tasa rannale
Sääl üle merevee.
Ei jääda suuda laintele:
Ta arm on kodutee,
Kus ootab igavik.

Kõik on kui unes, mõtetes,
Leht langeb murule.
Mees vaikib tõevalguses
Ja vaatab merele,
Mis on kui – igavik.

Temale on ainult teada,
Mis mu südames,
Minule, mis tema süda
Varjab leinates;

Ei me suutnud silda luua
Hingest hingesse -
Tuuled tulid, kõike viisid
Ilma laiale.

Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame -
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin -
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.

Läbi metsa vaikus tume
Nagu ligineks,
Silmis tähte sära tasa
Nagu heliseks…

Värin veereb läbi keha,
Unenäod kohkuvad -
Igaviku kutsesõnad
Hinge veerevad.

Ta tahtis ilma luua
Uut, toredat kõigile
Ja elu, olu põhjust
Siin tuua valgele;

Kuid tõde oli mullas:
Mees viidi puhkama -
Arm igavene üksi
Jäi järel leinama.

Ta õmber valvab öö,
Paks, pime öö;
Ei hiilga ükski täht,
Ei ükski kiir
Siin kaitsvat piiri iial valgusta.
Ja püüad talusse
Sa vaiksesti,
Siis kõlab nagu laul,
Kui läbi kannelde
Käiks vaikne tuul,
Ning imehelin lendab südame. -
Sa tungid pimedusse
Ning oled üksinda.