Reet Kudu - Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

Vanaema istus pargipingil ja kudus. Liis istus puuvar-bal, mida vanaema nimetas puujuureks.

Tüdruk vaatas üles ja nägi lehti õõtsumas kõrgel pea kohal. Nägi latvu ulatumas valge pilveni, oksi sirutumas ühest taevaservast teise.

Liis vaatas vanaema.

Vanaema ulatus vaid veidi üle pingi seljatoe. Ta oli pärnapuu kõrval nii väike, et teda peaaegu polnudki.

«Vanaema, miks pärnapuu on palju rohkem olemas kui sina?!» hüüatas tüdruk etteheitvalt.

«Sellepärast, et pärnapuu on minust palju kauem olemas olnud,» vastas vanaema ja ohkas millegipärast.

«Siis!» hõiskas Liis. «Siis…?» jätkas ta kahtlevamalt, «tahaksin pärnapuud endale vanaemaks, et niisama palju olemas olla kui pärnapuu.»

Vanaema ainult naeratas nukralt.

Tõusis pingilt ja läks aegamisi kodu poole, et uut lõngakera tuua.

Aga Liis ei jooksnud talle järele nagu alati.

Tüdruk jäi parki, sest tal oli ju nüüd uus vanaema.

Liis istus juurevarbal. Nii kõrgele poleks ta jaksanud ronida, et ta oleks tundnud end uue vanaema süles istuvat. Veel vähem oleks ta suutnud ronida nõnda kaugele, et keerutada uue vanaema juuksesalku ümber sõrme. Pärnapuust vanaema peaoksteni poleks Liis ulatunud ka siis, kui ta oleks kasvanud üha pikemaks.

Liis ei kasvanud. Kahanes hoopis.

Mida kauem ta üles vaatas, seda kõrgemale kerkis uue vanaema lehtedest pea. Ja aina väiksemaks kadus Liis.

Tüdruk kargas puu alt püsti, et pargist välja tormata. Ikka otse tuppa, vanaema tugitooli.

Aga ümberringi oli palju puid.

Ükski puu ei juhatanud teed kodu poole, kõik näisid olevat rahul selle paigaga, kus nad just seisid.

«Oh, vanaemake, kullapaikene, kallikallikene,» nurrus Liis mesimagusalt uuele pärnapuust vanaemale. «Millal me hakkame koju minema?»

Lehed sahisesid midagi, sahisesid üha tungivamalt. Sahinast ei läinud Liisil meel rõõmsamaks nagu endise vanaema lauluüminast. Sellest sahinast hakkas päris kole.

«Miks sa rohkem ei räägi? Mul on kõht tühi,» ütles keegi.

«Ma kohe hakkan veel rääkima, palju rääkima,» hüüatas Liis pugejalikult.

«Noh, ja edasi,» vigises käsutaja nõudlikult.

«Ma ei tea, mis edasi,» kohmetus Liis, «võin jutustada ainult tagasi. Minu vanaema, kes enam ei ole minu vanaema, läks lõngakera tooma. Ja nüüd ma olen oma uue vanaemaga, kes on palju võõram kui see vanaema, kes ei ole minu vanaema.»

«Sa oled väga hea jutustaja,» teatas vigiseja leplikult, «mulle meeldivad jutustajad, kes teevad sõnu eimillestki.»

«Ma ei tee sõnu eimillestki,» solvus Liis. «Ainult rumalad lapsed teevad sõnu eimillestki. Mina teen sõnu vanaemast ja uuest vanaemast ja…»

«Mikis sa vait jäid?» nurises vigiseja. «Räägi aga vanaemast ja uuest vanaemast ja sellest, et sul õieti midagi öelda ei ole.»

«Miks ma peaksin rääkima, kui mul sinu arvates midagi öelda ei ole,» kargas Liis vihaselt püsti.

Ja nägi kassi!

Kass oli vanaemast pärnapuu otsas. See oli väga imelik, sest endine vanaema küll ei sallinud, et kassid ta õlal või lagipeal lösutaksid.

«Ma söön häält,» haigutas kass igavlevalt, sellepärast tahan, et sa häält teeksid ja räägiksid.

Liis oleks võinud vanduda, et kassil olid koeraham-bad ja ussikeel.

«Sa-ah sööd häält?» uuris Liis ettevaatlikult, et mitte näida päris tobukesena.

«Loomulikult. Mida siis veel?» pillas kass tüdinult. «Ma ei saa ometi näksida puukoort või pugida lehti nagu mõni õgardist lehetäi.»

See oli kassist kahtlematult kena, et ta ei löönud oma hambaid Liisi uue vanaema käelehtedesse. Aga sellegipoolest esitas tüdruk veel ühe küsimuse:

«Ee, sa võiksid ju lakkuda rõõska koort, eee, kassid pidid, ee, napsama kalu ja püüdma hiiri!?»

«Eeeeee,» mökutas kass solvavalt, enne kui suvatses vastata. «Sinu sõnasöök pole tõesti just parim. Lakkuda?

Napsata? Püüda? Üks endast lugupidav kass ei hakka ometi jooksma hiirte järel või varastama koort. Kass, kellel on vaimsed huvid, sööb ainult häält.»

«Eeaaae, mis tähendab — vaimsed huvid?» oli Liis päris löödud.

«Vaim, kummitus, troll, kodukäija, näärisokk,» loetles kass hajameelselt.

«Ah sa oled kodukäija!» rõõmustas Liis ja plaksutas käsi, siis sa oskad kindlasti minu koju minna. Ilma vanaemata, endiseta! — ei leia ma küll kodu üles.

Liis vilksas pelglikult pärnapuu lehtedest pea poole. Aga uus vanaema ei kavatsenud ilmselt tüdruku tahtmistesse sekkuda, nagu tegi alailma endine ja hüljatu.

«Kodukäija peab teadma, kelle juurde ta läheb. Äkki sa tahad mind meelitada võõrasse kodusse,» pugistas kass kahtlustavalt.

«Ei, ei, oma koju!» kilkas Liis. «Ma ei taha põrmugi võõrasse.»

«Siis ütle oma nimi, — aga täpselt,» põrutas kass.

«Liis! Liis ikka!! Liis jah,» keksles tüdruk puu all edasi-tagasi.

«Liis-ikka? Või Liis-jah?» näugatas kass. «Ma palusin ju — täpselt.»

«Liis!» ohkas Liis ruttu.

«Liis? Liiiis? No Liis küll sinu õige nimi ei ole,» vangutas kass pahandatult pead.

«Liis jah, Liis ik…» hüüdis Liis ja pani suu poole sõna pealt kinni. Selle kassiga oli veel võimatum rääkida kui endise vanaemaga.

«Liis on Pöial-Liisi,» vastas kass mõjuvalt. «Nojaa, Pöial-Liisi sa kindlasti ei ole, aga võib-olla oled Pöial-valguke! Vägagi võimalik, peaaegu kindel.»

«Mis kindel! Võimalik?» nuuksatas Liis. «Kui minust saab Pöialvalguke, ei tunne vanaema mind enam üldse ära, isast-emast rääkimata.»

«Pärnapuust vanaemal on täiesti ükskõik, kas sa oled Liis või Lumivalguke. Ta ei kummarda oma lehepead eales nii madalale, et sulle silma sisse vaadata, kas sa valetad või ei.»

«Seehee vanaema, jah,» nõustus Liis kurvalt. «Temal on vist tõesti ükskõik. Aga kui mu nimi on nüüd Pöialvalguke, siis mul polegi kuhugi minna.»

«Minna ei ole, aga põgeneda on alati,» teatas kass tähtsalt. «Eriti Pöialvalgukesel, kes võib põgeneda oma vana nime eest.»

«Ma ei taha ju üldse…» alustas Liis.

«Tahad küll,» otsustas kass. «Liis ka mõni nimi, aga Pöialvalgukesel on kuulsaid sugulasi. Lumivalguke, ah, valge nagu rõõsk koor, mida ma ei söö. Või Pöial-Liisi, ah, väike nagu hiir, keda ma ka ei söö.»

«Parem sööksid,» ohkas Liis, kes polnud enam Liis. «Siis oleksid armas väike kiisu, aga praegu!.. Kui mina peaksin ainult kasside näugumist sööma, maasikatordi ja jäätise ja pähklišokolaadi asemel, kaoks mu söögiisu küll täiesti…»

«Seda ei juhtuks iialgi, sest selleks peavad olema vaimsed huvid. Vaim, kummitus…»

«Oojaa, kodukäija! Pai kass, hakkame nüüd minema!»

Kass puhastas end osavalt oma ussikeelega ega kiirustanud teeleasumisega.

«Kõigepealt peame teada saama, kus su kodu õieti on. Loodetavasti mitte muti varaaitade vahel, kus elas Pöial-Liisi?» arutles kass.

«Oh ei!» hüüatas Liis, kes võib-olla oli Pöial valguke. «Noh ehk ka mitte võõrasema juures? Kõige tõenäolisemad on pöialpoisid! Pealegi on neid nii palju, et ma saaksin kõhu igasugustest häältest lõpuks ometi kõvasti täis süüa. Pöialpoisi hääl peaks lausa maiuspala olema. Sinu hääle kohta, Pöialvalguke, ei või seda just öelda!» «Kas kodu ja koduskäimist valitakse siis lõunasöögi järgi?» uuris Pöialvalguke, kes enne oli Liis, jahmunult.