Reet Kudu: Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

«Järjekorras, ainult järjekorras,» rahmeldas saarmas edasi-tagasi, kui Pöialvalguke julges astuda liiga tiigi-servale.

«Mida? Järjekorras!?» imestas Pöialvalguke.

Kui ema seisis poejärjekorras, oli selge, et niipea koju ei saa. Aga siin polnud ju poodi ega paistnud ka midagi osta olevat.

«Missugune mõistmatu,» paljastas rott pahaselt hambad. «Me saame kaasa tiigiveest valmistatud suurepärased näopildid. Kuhu su aru on kadunud?»

«Nutika orava sildile,» kohkus Pöialvalguke. Ja võttis käega tasahilju peast kinni. «Võib-olla unustasin sinna maha.»

«Nutika orava käest ei saa sa küll midagi tagasi. Kõik, mis ripakil, jääb temale,» parastas rott. «Aga oma pead katsud sa ilmaaegu. Niimoodi kobades ei leita isegi kadunud mütsi, arust rääkimata.»

«Õigus, kaunis rott,» ütles kass meelitavalt ja roti koledad hambad näitasid end äkki laias naeratuses. «Ma jutustaksin meeleldi teile loo, kuidas jõgi otsis taga oma saba, mis pole ometi müts ega aru.»

«Palun, palun,» naeratas rott, ja Pöialvalguke imestas, et nii koledate hammastega üldse naeratada saab. Hambad välkusid roti naeratuse keskelt pahaendeliselt, just nagu poleks neil naeratajaga midagi pistmist.

«Niisiis,» alustas kass malbelt, nõnda alustas ta kõiki kõige segasemaid lugusid. «Lugu jõest, kes otsis taga oma saba. Saba võinuks ehk olla allikas, kust jõgi algas. Allikas oli nimelt pisike ja jõesuue palju suurem. Madu-delgi on niimoodi, et pea on suurem kui saba. Ja jõgi oli mao moodi.

Aga allika juures oli algus.

Ja pea on enamasti ikka seal, kust midagi algab. Inimese pea ei ole ka seal, kus on varbad. Ja kassil ei ole seal, kus on sabaots. Pea on seal, kus on pea.

Jõgi mõtles ja mõtles. Ega teadnud, kas ta mõtleb pea või sabaga. Lõpuks jõgi väsis sedavõrd mõtlemisest, et tõmbas end keerdu ja otsustas puhata.

Ja äkki polnudki enam vaja mõelda. Ennast kerra kerides oli jõgi hakanud järveks. Aga järvel pole ei pead ega saba. Üks vesi kõik!»

«Kas sa tahad sellega öelda, et kui mina jalad lõua alla keriksin, oleks mul üks aru kõik ja poleks enam vaja pead katsuda?» uuris Pöialvalguke.

«Vaevalt küll,» sekkus mutt, kes kassi jutu kestel oli end kogu aeg kaastundlikult kõigutanud. «Ma arvan, et kass tahtis juhtida meie tähelepanu neile maailma tegevustele, mis on väsitavad ja ohtlikud. Näiteks seista järjekorras vesiportree saamiseks on lihtsalt rõõm. Aga kõik vette-vaatamised ei ole sugugi nii lõbusad ja ohutud. Seal orus, kus praegu on maapinnal minu kaunikujulised mullahunnikud, oli kunagi hoopis järv. Aga see järv ei hakanud jõeks või allikaks, temaga läks märksa kurvemini.»

«Jutustage ometi, tark mutt,» lipitses kass ja puhastas ise keelega käppa, mis juba enne hiilgas puhtusest.

«Jutustan hea meelega! Kõik õpetlikud lood kuuluvad minu arvates paljundamisele, laialirääkimisele ja edasikandmisele,» kõigutas mutt tähtsalt pead. «Minu mulla-hulla-hunnikute orus oli selle kandi kõige sügavam järv. Teised järved olid järved nagu ikka, aga see oli õige sügav. Nii teda nimetatigi. Mitte lihtsalt järv, vaid selle kandi kõige sügavam järv.

Kõige sügavamas järves oli vesi mitu-mitu korda üle peaja põhi sedavõrd põhjatu, et isegi meie osav piltnik saarmas poleks julgenud sinna ujuma minna. Vaatad järve, kujutad, kui mitu korda seal vesi üle pea on, ja hirm ongi käes.

Meie, kes me seal kandis elasime, ei vaadanud enam ammu järve, sest kartsime oma hirmu. Aga järvel polnud kusagile põgeneda. Muudkui seisis ühe koha peal, oli kõige sügavam ja vaatas iseendasse.»

Mutt tegi mõjuka pausi, kasutades eelist, et ta on järjekorras esimene ja enne tema jutu lõppu niikuinii keegi pilditobrikut ei saa. Kõik olid sunnitud kuulama. Ka saarmas, kes oli seda lugu kakskümmend seitse ja pool korda kuulnud. Enamik pildisoovijaid kippus ju ikka hoiatavaid lugusid jutustama. Pool lugu oli saarmas kuulnud uniselt teolt, kes oli jutu lõpu pika roomamisega ära unustanud.

Mutt ei olnud aga midagi unustanud ja lõpetas ähvardavalt:

«Igaühel hakkaks pea pööritama, kui ta peaks nii kaua kõige sügavamasse järve vaatama. Kõige sügavamal järvel hakkas samuti. Ja nõnda uppuski järv ühel päeval iseendasse. Järele jäi kõige sügavam org. Ja vaat seal orus minu mulla-hulla-hunnikud ongi üles aetud. Tõesti väga hea, pehme muld.»

«Võib-olla kõige sügavam järv tahtiski just teile, tark mutt, teenet teha, et ta iseendasse uppus ja mutimullahun-nikuteks nii sobiva orupõhja järele jättis?» küsis kass.

Pöialvalguke ajas silmad pärani. Kui ta oleks olnud hakkaja nagu Kristel, oleks ta kindlasti kassilt küsinud, kas kass on juhm või mängib juhmi. See oli Kristeli lem-mikküsimus ja aidanuks ehk kassis selgust saada. Aga Pöialvalguke pelgas liialt veidrat kassi, et temalt midagi sellist küsida.

Mutt ei küsinud samuti, kuid oli pärast kassi lauset nagu veidi kohmetu. Õige kiiresti kummardus ta vee kohale, nii et mutinägu tiigilt vastu peegeldus. Saarmas püüdis veepildi torbikusse ja mutt kadus, vaevu tänusõnu pomisedes.

Pildi sai ka rott ja väike nugis, aga siis kuuldus põõsaste vahelt hirmsat sajatamist ja mutt ukerdas ränkviha-sena tiigikaldale.

«Mis juhtus? Kas kõige sügavam järv on siiski uppumissurmast pääsenud ja teie mullahunnikud üle ujuta-nud?» küsis kass sabaga mängeldes.

«Teie jätke! Mina ei jäta! Nii ei jäta,» ähkis mutt. «Täielik pettus, altvedamine, mõnitamine.»

«Milles on asi?» küsis saarmas ehmunult, sest et mutt just tema ees oma pilditorbikuga vehkis.

«Tiik on ammu rikkis, aga tema muudkui annab, jagab, pildistab,» pahistas mutt parastavalt. «Missugune kaunis pea oli mul tiigiveel! Aga sellelt torbikult ei saa üldse aru, kelle pilt seal ringi loksub. Võib-olla üksnes kärnkonna silmaripse või haraka nokajupp?!»

Saarmas kohkus tõeliselt.

Kogu tema pildikunst kehtetuks tunnistada!

Aga muti torbikus oli tõesti vaid häguselt loksuv vesi, ei mingit kaunist mutiportreed.

Kass muheles ja seadis end mugavamalt lebama, nagu polekski äsja Pöialvalgukest edasi kiirustanud.

«Kohe vaatan, parandan!» soigus saarmas anuvalt. «Oodake, kannatage, kõik saab korda!»

Saarma selga nähti siin ja seal tiigiveest välgatamas. Siis loivas ta aeglaselt tiigikaldale ja teatas sügavas kurbuses: «Piltide tegemine on ajutiselt katkestatud. Tiigiga on juhtunud õnnetus!»

«Oh, mis te räägite?» naeratas rott koledate hammaste välkudes, sest ta jumaldas õnnetusi.

«Ma oleksin pidanud teadma, et nii see kord juhtub,» õhkas saarmas õnnetult. «Just nõnda ninaka kuusepuuga, just nõnda! Talvel venitavad tiigiäärsed kuused oma tippe ainult taeva poole. Aga niipea, kui tiigil jää ära sulab, hakkavad kuused kiikama kahele poole. Ikka taevasse ja tiigipõhja korraga. Ja üks ninakas kuusk oli eriti kange järvepõhja piiluja. Just nõnda see läks, nõnda!»

«Mis läks? Mis juhtus?» oli rott kannatamatu.

«Ah,» pühkis saarmas silmanurka. «Vanad kuused hoiatasid küll, et ärgu toppigu ninakas kuusk oma ladva-nina liiga sügavale. Aga kas siis noored kuulavad! Kuu-sevibalik muudkui sirutas latva tiigisügavusse. Ja nüüd ongi häda käes, ei jõua uhkeldaja enam ladvanina põhjast lahti tõmmata. Tiik on nässus, rikkis ja pildistamiseks kõlbmatu. Vaene vibalik peab jääma talvekski ninapidi põhja, jää alla.»

«Kui kurb,» nohistas nugis. «Kõik teised metsakuused on nääride ajal näärikuused. Loomad ja linnud austavad kuusepuid, käivad kummardamas ja meelitamas. Aga sihvakas kuusepuu jääb kõigest ilma! Tunneb ainult suve ja mõtleb seal jää all, et talve ei olegi.»