Reet Kudu: Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

«Pöialpoiste maja?! Lumivalgukesest vanaema?!» ehmus Pöialvalguke. Ta oli juba unustamas, et tõttab tutvuma täiesti uue vanaemaga. Aga Lumivalgukesest vanaema oleks vist võluv ainult muinasjutus? Tegelikkuses ajas ta Pöialvalgukesele millegipärast hirmu peale.

«Muidugi pöialpoisid ja Lumivalguke!» oli endine majanurk katkestajale veidi pahane. «Jätsin nad sinna. Ja vana maja sajatama! Ma vedavat kõiki teisi majanurki alt, kui ma äkki sirgeks hakkan. Aga mina vedasin end salamisi sirgemaks ja sirgemaks. Ühel päeval ei olnud tikksirgel kuusel mulle enam midagi ette heita. Ja isegi sihvakas pappel, kes mind alati küürakaks pilkas, pidi vait jääma. Vana maja needis mu ära ja ütles, et ärgu ma enne tagasi tulgu, kui olen jälle korralik kasutamiskõlblik majanurk. Pöialpoistest on küll natuke kahju ja Lumivalgukesest ka, aga küllap nad saavad ulualuse Pöial-Liisi juures.»

«Oh sa südametu!» prahvatas kass.

Pöialvalguke polnud kassi nii vihasena näinudki. «Meie muudkui ruttame ja ruttame, et Pöialvalguke jõuaks enne õhtut Lumivalgukese juurde, aga sina korraldad mõne kuusetolguse ja papliplika pärast määratu segaduse. Nüüd peame tagasi pöörduma, ja Pöialvalguke ei jõuagi oma kõige uuemat vanaema vaatama,» pahandas kass kriiskavalt.

«Mis sa minust!» püüdis Pöialvalguke rõõmu varjata. «Eks esialgu aitab vanast vanaemastki. Küll ma läbi ajan, tuleme mõni teine kord.»

«Marss koju ja vaata, et sa edaspidi külalisi viisaka-mait vastu võtad!» kärgatas kass endisele majanurgale, kes nüüd müürijuppi mängis.

Majanurk pöördus kohkunult ümber ja klõbistas läbi metsatihniku minema.

«Sinna pole nüüd küll täna mõtet minna! Kes seda vana maja sajatamist jõuab ära kuulata!» vajus kass väsinult istuma.

«Pai kass,» silitas Pöialvalguke anuvalt kassi selga. «Läheme õige tagasi! Vana vanaema ehk juba ootabki. Aga siia tuleme homme või ülehomme või pärast ülehomset kindlasti.»

«Minul ükskõik,» sähvas kass. «Tuldud sai ju sinu rõõmuks.»

Ja juba astus kass Pöialvalgukese ees, solvunult turtsudes. Enam ei rääkinud ta ühtegi lugu. Ei peatunud sõnavahetuseks, kui harakas õhust tervituse kraaksatas. Ei narrinud saarmast, kelle tiigi juurde polnud jäänud ühtegi pildisoovijat.

Alles sammaldunud kivi juures unustas kass oma solvumise ja uuris imestunult:

«Hei, vennas, kuidas sina nii samblasse oled kasvanud. Ülejäänud kivid veerevad kõik hirmsa mürinaga metsaaluses edasi-tagasi.»

«Mina… mina olen imekivi,» haigutas lebaja laisalt.

Kivi oli tõesti imelisem kui ähkides veerejad. Külgedel kasvas tal heleroheline sammal, peanupul tumedam, kohati oli siiruviirulist, laiguti kullakarvalist, triibuti lausa imevärvilist.

«Algul mind hurjutati, miks ma liikumatult kohutan,» ohkas kivi näguripäevi meenutades. «Muudkui näägutati ja hoiatati, sest ainult veerevale kivile ei kasvavat sammal. Aga nüüd käivad kõik minu samblaimet vaatamas. Pole enam seda juttugi, et hoidku kivilapsed häbi ja sambla eest. Tullakse üksi ja hulgakesi, lapsi tuuakse kohale kohustuslikult, ime nautimise korras.»

Põõsa tagant kostis raginat ja rühm kivilapsi veeretas end nobedasti imekivi ümber.

«Esitage küsimusi, esitage küsimusi!» käsutas kohmakas neljakandiline veereja, kes samblakivi kõrval paistis ilmetu ja paljas.

«Kas see pole ebaõiglane, et laisale kohutajale kasvab äkki imesammal?» piiksatas äkki kõige pisem kivi.

«Pah, rumal küsimus! Ma ei vasta,» nördis lebaja.

«Kui te ennast korralikult üleval ei peaja küsimusi ei oska esitada, läheme kohe minema,» möirgas neljakandiline kivimürakas.

«Mis on sammaldunule kõige raskem?» küsis loper-gune kivipõnn.

«Kõige vaevalisem on, et häbematu männijupats otsustas just minu nina ette kasvada. Enne oli siit oivaline vaade. Mina muudkui tukkusin. Lõokesed küll äratasid aeg-ajalt hüüdega, et kuidas ma saan siin tuimalt nohiseda. Lõin siis silmad lahti, ja missugused mäed, orud. Suurepärane! Aga ükskord, kui lõokesi polnud kaua mind äratamas, kasvaski jultunud männipuu haralisena minu oivalise vaate ette. Mitte midagi pole enam näha. Ah, kui raske on elada imena!»

«Veeretage end ometi männipuu tagant välja, aulik ime,» soovitas pisike kivi.

«Jajajah,» hüüdsid teised. «Me võime aidata, tagant lükata.»

«Mina, samblaime, peaksin hakkama end veeretama!?» turtsus kivi väga solvunult. «Te ometi teate, et veerevale kivile ei kasva mingit sammalt!»

Ja imekivi pani silmad otsustavalt kinni, andes mõista, et ta kavatseb jälle veidi tukkuda.

Väikesed kivid veeretasid end tasahilju metsa tagasi, aga Pöialvalguke astus mäeservale ja hüüatas:

«Oh, kullapai kass, siit männi eest näeb koduparki ja pärnapuud! Oi, oi, seal istub mu pärisvanaema. Lähme joostes, kass, joostes!»

Pöialvalguke tormas minema, nii et pool teed läks allamäge veereldes, justkui kardaks tüdrukki samblaimeks muutumist.

«Vanaema, vanaema, kohe teen sind tuttavaks kassiga, kes teab kõiki lugusid ja veel rohkem,» kilkas Pöialvalguke.

«Kuule, Liis, kus sa ometi olid? Ma pidin just tulema sind otsima,» ütles vanaema, püüdes teha ranget nägu. «Tulen mina uue lõngakeraga tagasi, ja sind polegi!» «Meie kassiga…» alustas Pöialvalguke, kes nüüd oli vist jälle Liis.

«Missuguse kassiga?» küsis vanaema imestunult.

«Minu kassiga, kes sööb häält!» hõiskas Liisist Pöialvalguke või Pöialvalgukesest Liis.

Aga kassi polnud.

Ei nurrunud tüdruku ees, taga ega kõrval.

Pargipingil istus üksnes vanaema, sokivardad süles.

Liis vaatas üles pärnapuu uhkelt sahiseva pea poole. Kassi ei olnud, tema vigisevat häält polnud, ussikeelt polnud ja koerahambaid samuti mitte.

Kass oli täielikult kadunud.

Pärnapuu oli nii võimas ja kass nii kadunud, et Liis pidi vanaema sülle pugema ja talle nutuselt kõrva sosistama:

«Küll on hea, et sind pole nii palju olemas kui pärnapuud. Vanaema, kes sedavõrd olemas oleks, ajaks hirmu peale.»

Vanaema silitas lohutavalt tüdruku juukseid.

Liis teadis, et pisaraid on kõige parem alla kugistada koos sõnadega, nagu sööks temagi sõnu ja pisarad oleksid vaid praekastmeks.

«Vanaema, vanaema, vanaema,» ütles Liis ruttu, «kohe tuleb siia minu kass ja jutustab sulle siilist, kellel on päratu silmaring. Ja saarmast, kes teeb tiigipilte. Ja nugisest, kes on otsustanud nahka vahetada…»

«Vaata, Liis!» naeratas vanaema, tüdruku kätt pihku haarates. «Su pöial on päris valgeke. Alati, kui hakkad pöialt lutsima, on teada, et oled midagi välja nuputanud. Sa polegi vist päris õige Liis. Oled rohkem Pöialvalguke!»

«Kassil oli siis õigus, et peaksin elama hoopis pöialpoiste majas?» kohkus Liis.

«Sind lobisejat küll! Sinu jutuvadinaga võiks ära toita kõik salapärased kassid, kes söövad ainult häält ja muud ei midagi. Lähme nüüd ruttu koju ja vaatame, ehk on meil köögikapis eilsest järel mõni maiuspala.»

«Ma ei tahagi maiuspalu,» kargas Liis püsti. «Tahak-sin hoopis hapukapsaid.»

«Päris imejutud,» üllatus vanaema. «Eile ei söönud sa neid üldse.»

«Eile ma ei teadnud, et vihased jänesed söövad ainult hapukapsast!» seletas tüdruk.

«Oled sa siis nii kole vihane?» naeris vanaema.

«Ma olen kurb. Aga tahaksin olla vihane, sest et kass ja siil ja nugis — kõik on kadunud,» nuuksatas tüdruk. «Võib-olla ei tule kass enam kunagi tagasi, et viia mind pöialpoiste majja?!»

«Siil ja nugis unustavad sind ehk tõesti,» ütles vanaema tasa. «Aga kassid tulevad ükskord ikka tagasi. Enamasti siis, kui oled väsinud neid ootamast. Minu vanaemal, sinu vanavanavanaemal, oli just niisugune kass, ja küllap sinu oma on samasugune.»