Reet Kudu: Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

Siil keerutas süüdimõistvalt silmi ja ajas okkad püsti: «Vaat, niisugune on tänapäeva silmade tänamatus. Sellest ei hoolinud laiskvorst üldse, et minu silmad paugupealt kõõrdi jäid. Üks silm jookseb mu silmaringil kogu aeg üht-, teine teistpidi.»

«Kohe, kui ma koju jõuan, otsin ma üles vanaema mõõdulindi ja mõõdan oma silmaringi parajaks,» ahhetas Pöialvalguke ehmunult.

«Muidugi,» irvitas kass, «mõõda usinasti oma silmaringi! Mõni silm jookseb ringi peale õuele, teine Kihnu saarele. Aga kõik silmad küll iga jooksmisega nõus ei ole. Vaata, et sa ei saada üht oma silma tiirutama ümber Maakera ja teist ümber vannitoa pesukausi. Mõõdud peavad klappima!»

«Pole siin mõõta midagi,» turtsatas siil. «Iga silm peaks ise teadma, ei mina hakka mõõtma ja vaeva nägema. Puha tänamatus.»

Siil pööras selja.

Ja oligi läinud. Ohates, turtsudes, vihaselt krabista-des.

Pöialvalguke hakkas väsima ja vedas jalgu järel. Aga pärast kohtumist siiliga oli võimatu kassi peatuma saada. Küll püüdis tüdruk näidata tõttajale huvitavat puu-juurikat ja põnevat kändu. Kass ei teinud väljagi. Kiirustas aina edasi, sest ta tahtis pöialpoiste juurde jõuda lõunasöögiks. Lõunalauas, kui kogu pere on koos, vadista-takse ju ikka kõige rohkem. Tuba on siis täis igasuguseid magusaid hääli, mille söömine on kassile lausa nauding.

«Ah, kullakallis kiisu!» hüüdis Pöialvalguke hingeldades. «Peatu ometi ja vaata, kui armsasti seal tiigi ääres sekeldatakse.»

«Tiik või asi,» kohmas kass.

Aga jäi äkki seisma, nii et Pöialvalguke talle otsa tormas.

Kass ei uurinud tiiki, vaid silti, mis oli riputatud kahe kuuse vahele ja sulges tee alla tiigi juurde.

«„Aru kass?“» luges Pöialvalguke.

«Ma ei tea endal olevat sellist sugulast!» imestas kass. «Tõesti imelik, ei ole kohanud ühtegi kassi, kes oma arus nii kindel oleks, et julgeks selle olemasolu ühel sildil teatavaks teha.»

«Mis puutuvad siia kassid?» hüppas nutikas orav puu tagant välja.

«Oojaa, nutikas orav,» nurrus kass, «loomulikult ei julgeks ma teid oma sugulaseks pidada. Aga puude vahel ripub minu jaoks nii ligitõmbav silt „Aru kass?“»

«Mis selles sildis ligitõmbavat on?» üllatus nutikas orav. «Silt on vastupidi mõeldud kutsumata külaliste eemalepeletamiseks.»

«Mõistame, mõistame, kohe läheme,» näugus kass veel malbemalt. «Aga miks te arvate, et just kassi nimetamine kõiki eemale peletab? Vanasti mainiti sel puhul lõvi või karu või vähemalt hunti.»

«Kes kardaks enam hunti? Või isegi karu? Või võimsat lõvi?! Aga minu sildil on niisugune küsimus, millele mõtlemisest võib pea segi minna. Ükski arukas ei jõua kaua mõelda, kas tal aru on või äkki ei olegi. Nii ma siis küsin — aru kas? Kõik põgenevad sellise küsimuse eest. Ja kes ei põgene, on just parajalt arutu tiigi äärde tulekuks, et lasta saarmal endast veeportree teha.»

«Aaaaa, te olete valvur?» venitas Pöialvalguke taibukalt. «Iga muuseumi ukse juures on alati tädi, kes palub näidata piletit. Ja teatriukse juures on. Ja kinos.»

«Ma pole mingi valvur, piletirebija või pääsmepalu-ja,» oli nutikas orav veidi solvunud. «Siin pole kellelgi piletit, pääset või kutset. Ma lihtsalt peletan soovimatuid külalisi selle sildiga tiigist eemale, sest ma olen nutikas orav ja oma nutikusele uhke.»

«Nutikus on muidugi igaühele kaunistuseks,» nurrus kass. «Aga miks „Aru kass?“, mitte „Aru kas?“ Küsimus ei jõua ehk niisugusel kujul päris täpselt kohale?»

«Kellel aru on, sellel jõuab kõik kohale,» lõikas orav, «kellel ei ole, sellel polegi kohta, kuhu jõuda.»

«Koht peaks ju olema teil,» näugatas kass. «Koht, kus segamatult oma tiigipilte teha. Aga „kass“ ei saa eales olla „kas“.»

«Miks ei saa?!» pahvatas orav vihaselt. «Kasssss — see kõlab ometi nii uhkelt, ähvardavalt, susisevalt. Ma ei hakanud loomulikult maalima sildile ainult ühte mannetut tähte, kui kord juba raske maalimistöö ette võtsin. Mida rohkem, seda mõjuvam.»

«Küll on hea, et teil alati õigus on, nutikas orav,» nurrus kass, «ma ei viitsiks teiega vaielda. Mõjub, mõjub, kindlasti mõjub. Mis sellest, et vastassuunas.»

«Need ütlemised on veidi häbematud, kulla kass,» ütles orav solvunult. «Kui sa oma arutule arukasvule ruttu piiri ei pane, siis vohab see kasvada üle igasuguste siltide.» «Oh, meil on aru täpselt parasjagu, et tõtata alla tiigi äärde ja vaadata, millega saarmas seal tegeleb,» ütles kass lepitavalt.

«Arvate tõesti nii?» uuris orav kahtlevalt.

«Jajaa,» kinnitas kass. «Pöialvalgukese kujutlus oma arust on nimelt just niisugune nagu konna kujutlus karust.»

«Khmmm,» köhatas orav. «Ma ei mäleta hästi, missugune oli konna kujutlus karust. Ma ei ütle, et ma ei tea. Ma lihtsalt ei mäleta.»

«Sellest pole midagi, mina mäletan!» sähvas kass. «Konnale meeldis teatavasti magada karujälgedes ja kujutleda, et ta on karu. Karule jälle ei meeldinud põrmugi, kui ta konna karukujutlusi oma jälgedest leidis.»

«Küllap oli mühklik astuda?» sekkus Pöialvalguke.

«Vanaema ütleb ikka, et tõeliselt puhtal põrandal ei tohi paljajalu tunda ühtegi liivatera. Aga konna kujutlused olid küllap liivateradest palju suuremad. Ehk teravad nagu knopka? Või kleepuvad nagu maasikamoos?» «Kuule, Pöialvalguke!» nurrus kass. «Konn ei püüdnud ometi kujutleda knopkat või maasikamoosi. Järelikult pidid ta kujutlused olema karusuurused. Ja see just karu pahandaski. Kujutlused olid küll karusuurused, aga polnud üldse karu moodi. Igast karujäljest vaatas vastu isemoodi karupilt. Mõni karu oli kaelkirjakukaelaga, teine põdrasarvedega, kolmas kogunisti lõvilakaga. Loomulikult karu vihastas.»

«Kas sa tahad sellega öelda, et minu kujutlused minu arust pole põrmugi aru moodi?» küsis Pöialvalguke haavunult.

«Ma tahan öelda, et karujälgedes võib ju magada, kui just tahtmist on. Aga mingil juhul ei tasu neisse poetada oma karukujutlusi, nagu tegi unistav konnake.»

«Kuidas ta karu nii valesti nägi?» uuris nutikas orav. «Ta ei näinud, ta kujutles,» näugatas kass. «Kui ma kujutlen Pöialvalgukest, võib ta vabalt olla Lumivalgu-kesega ühte nägu, ehkki ta tegelikult vaevalt on.»

«Karu oleks võinud end konnale näidata,» arvas Pöialvalguke osavõtlikult. «Mõlemal olnuks kergem.» «Karu näitas, aga konn pani silmad kinni,» seletas kass kannatlikult. «Konn peitis pea rohtu ja hõikas, et tema kujutlus karust on rohkem karu moodi kui karu ise. Temal olevat õigus, sest karu käib ringi, hirmutab vaeseid konni ja pole üldse iseenda moodi. Karu muidugi möirgas: ma sulle näitan õigust! Ja konn sulpsas tiiki.»

«Kas sellesse tiiki?» küsis Pöialvalguke innukalt.

Nad olid orava sildist õnnelikult möödas ja astusid tiigi poole.

«Küllap sellesse! Kuhu mujale?» arvas kass hajameelselt.

Tiigi kaldal sekeldas saarmas. Tassis ringi veidraid torbikuid, uuris, pühkis, loputas. Tiigi kaldal seisid harakas, mutt, rott ja väike nugis. Harakas kummardus vee kohale, nägi oma peegelpilti, kiljatas vaimustusest.

«Kas nii? Just nii?» küsis saarmas tähtsalt.

«Jah, just nii, sooviksin niisugust pilti, kus mul on tiivad laiali,» kädistas harakas.

«Palun, palun,» kummardus saarmas, kahmas kasetohust torbikuga tiigivett ja surus torbiku haraka noka vahele.

«Mida nad teevad?» uudishimutses Pöialvalguke.

Kass näugatas põlglikult, aga seekord ei jätnud Pöialvalguke jonni.

«Lähme ometi vaatama!» anus tüdruk.