Reet Kudu: Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

«Loomulikult,» vastas kass, jätkates puhastustööd. «Iga lõunasöök eeldab sööjat. Ja mina rahuldun nii vähesega. Rääkijail pole ju häälest eales nappust. Jutustajad, vaidlejad, arutajad võiksid oma häälega ära toita kõik kassid, kui ma poleks ainuke, kellel on…»

«… vaimsed huvid,» lõpetas Liisist Pöialvalguke või Pöialvalgukesest Liis.

«Õige!» innustus kass. «Ma olen kõige vähenõudlikum sööja kogu maailmas ja sellepärast pole midagi imestada, et iga lõunasöök on mulle koduks. Ja vastupidi!»

«Iga kodu lõunasöögiks,» mõistis Liis-Pöialvalguke. «Aga kui kodu on lõunasöögiks, siis peaksin mina ära sööma vanaema tugitooli ja kudumisvardad ja pliidi ja panni. Ja kotlettide jaoks poleks kõhus enam ruumigi.» «Eks sa proovi,» pilgutas kass kavalalt silma, «ikka kõigepealt tugitool ja pärast kotletid.»

Siis oli kass oksalt maas ja hakkas vapralt puude vahel edasi astuma. Just niisamuti oli puude vahele kadunud vanaema.

Liis, kes kassile järele joostes oli küllap juba Pöial-valguke, hüüdis hädiselt: «Tulen, tulen, oota ometi!» Hallist kivimüürist möödudes tundis Pöialvalguke halli hingust oma põsel.

Nii vana oli see müür.

Tüdruk vaatas üles ja nägi, et kõrgel müüril kasvab sammaldunud õunapuu sammalroheliste õuntega. Pöialvalguke ei olnud varem kunagi sammalrohelisi õunu söönud, aga ta oli kindel, et sammalrohelised õunad peavad olema magusamad erepunastest ja küpskollas-testki.

«Mida sa ometi näed seal müüril?» vigises kass ärritunult.

«Seal on sammaldunud õunapuu ja kõige magusamad õunad!» hõikas Pöialvalguke õnnelikult.

«Ei ole seal õunapuud ega õunu,» ohkas kass, «kui-das võikski õunapuu kasvada tavalisel hallil müüril?» Halli müüri hall hingus kadus tüdruku põselt. Pöialvalguke tõstis ehmunult silmad kassilt õunapuule.

Puud ei olnud tõesti enam.

Ehk ei olnud kunagi olnud? Ei sammalrohelisi õunu ega hapusid kribalaidki?

Sest kohe pärast halli müüri algas tavaline hall taevas. «Ära kaota aega iga tühja müüri pärast,» porises kass, kui varemed olid jäänud selja taha. «Ise tahtsid ruttu koju jõuda!»

«Me ei lähe ju üldse koju!» julges Pöialvalguke trotsida. «Pöialpoiste juures nüüd mõni kodu.»

«Pöialpoistele kindlasti,» ühmas kass ja volksas üle kännujuurika. «Küllap Lumivalguke ikka on su vanaema, kui näed põlistiihjal müürilgi kasvavat õunapuid.»

«Ei, ei, ei!» kohkus Pöialvalguke. «Minu pärisvana-ema koob kirjusinist kampsunit ja sokke, mida keegi ei kanna.»

«Vahetad kuduja välja,» kohmas kass ükskõikselt. «Vanaema ei saa ometi vahetada nagu saapaid, mida ema poest valesti kaasa haaranud. Pigistavate saabaste asemel antakse küll vahel parajad.»

«Aga kui vanaema pigistab ja ei ole paras?» jäi kass tüdinult seisma. «Miks sa silmi pungitad? Sa juba kord vahetasid oma vanaema välja pärnapuu vastu, kes eh-eh-hee ei paistnud uuest lapselapsest eriti hoolivat. Ja voh, nüüd on sul kaks uut vanaema.»

«Mul ei ole ealeski olnud kahte vanaema,» hädaldas Pöialvalguke. «Margotil muidugi on ja Kristelil vist kuskil Alutagusel. Teistel kindlasti ei oleja minul veel eriti.»

«Vanaema ei saa olla — eriti!» nähvas kass. «Ta kas on või teda ei ole. Ja sinul on neid praegusel hetkel kaks. Lumivalguke ja Pöial-Liisi.»

«Ka-haks!» ohkas Pöialvalguke lootust kaotades. «Isegi ühe vanaema käske ja korraldusi ei jõudnud ma täita. Et muudkui pese käsi ja kammi juukseid ja õpi arvutamist ja õpi kirjutamist ja nüüd joonista ja ära ometi plätserda!»

«Virisemine jätta!» kamandas kass. «Pöial-Liisi elab nii kaugel, et peaaegu nagu Alutagusel. Ja Lumivalguke-sele piisab pöialpoiste käsutamisest. Ainult Pöialvalgu-kese vanaema võis olla nii juhm, et lasta end meelitada kõige paksemasse metsa.»

«Minu Lumivalgukesest niimoodi rääkida,» ahmis Pöialvalguke õhku. «Lumivalguke on kõige valgemastki valgem ja Pöial-Liisi pöidlastki pöidlam. Ükski minu vanaema poleks nii juhm, et laseks end kuhugi meelitada. Ja praegu meelitasin mina sind kodukäijaks, aga mitte vastupidi. Ha-haa-haaa!»

Kass vaatas selja taha ja haigutas.

«Haigutades tuleb panna käsi suu ette. Või mis kellelgi parajasti käepärast on,» jätkas Pöialvalguke vapralt, sest ta oli oma naerust julgust saanud.

Kassil olid käepärast käpad ja neil tõttas ta edasi järjest kiiremini, nii et Pöialvalgukesel oli raskusi kannul püsimisega.

«Meelitab see, kes on taga. Juhib see, kes on ees,» pomises kass tõtates.

«See on halb komme oma nina alla pomiseda,» lõõtsutas Pöialvalguke. «Vanaema ütleb alati, et…» «Missugune vanaema?» katkestas kass. «Lumi-pöial-heegeldaja,» kokutas Pöialvalguke ja otsustas juba tõsiselt vihastada, kui põõsastikust kostis turtsuv sosin:

«Tasa! Ärge ometi tallake vaesel allikal!!!»

«Ma ei näe siin kahjuks allikat, armas siil,» vastas kass lipitsevalt.

«Selleks, et näha, on vaja rohkem südant kui silmi,» sõnas siil taltsamalt.

Alles nüüd märkas Pöialvalguke: siilil olid vahvad kõõrdsilmad.

«Jutusta, jutusta,» anus kass mahedalt. «Ühekülgsest toitumisest võib saada kõhuvalu. Olen juba tund aega seedinud selle pisikese tüdruku vadinat.»

Pöialvalguke ei jõudnud solvuda, sest siil hakkas nukralt pajatama:

«Te seisate otse imeilusal allikal, kes on kogu aeg väga kurb. Kas paistis päike või sadas vihma, oli tuulevaikne või tuuline, allikas nuttis hommikul ja nuttis õhtul, nuttis keskpäeval ja keskööl. Kõigil ja minul,» jätkas siil oma kõõrdsilma pühkides, «oli väga kahju vaesest allikast, kes pidi aina nutma ja nukrutsema. Allikapisa-rad nirisesid lõppematult kaljupraost ojapõhja, kus te praegu trambite,» torkas jutustaja, et seejärel tähtsalt jätkata: «Kõik ja mina otsustasime kurba allikat nii hästi lohutada, et ta enam kunagi ei nutaks. Karust polnud lohutajat. Allikapisarad hakkasid pelgusest veel nobedamini nirisema. Rebasest, sellest hooplejast, polnud samuti asja. Mina! Jajah, mina üksi tulin mõttele, et päike, kes on kõigist kõige soojem, suudaks allikat lõplikult lohutada.»

Siil kõhkles veidi, kuid nähes kuulajate keskendunud ilmet, pajatas edasi:

«Ma soovisin ju ainult head ja kõige paremat. Päikegi oli kohe ja rõõmsasti nõus.»

Rääkija takerdus uuesti: «Mnjah, päike lohutas ühe päeva ja teise ja tüki kolmandastki. Rohkem polnud vaja lohutada, sest allikapisarad ei nirisenud enam.» Oma avameelsusest ehmudes hüüdis siil üle õla: «Aga polnud enam pisaraid, polnud allikatki. Iga mööduja tallab nüüd hoolimatult ojapõhja, keegi ei peatu hardalt nutva allika juures, kes on tilgatumaks ära lohu-tatud.»

Jutustaja nuuksatas ja tahtis põõsasse peitu pugeda, kuid kass peatas siili kiire küsimusega:

«Ja kas teie kaunid kõõrdsilmad, armas siil, on ka allika ärakuivatamise, he-hee-khmm, lohutamisega seotud?»

«Kus nüüd seda!» ohkas siil peatudes. «Puha silmade laiskuse ja üleannetuse süü. Ei ole tänapäevasilma-del enam seda kohusetunnet, mis oli minu noorusajal. Kas teie, lugupeetud kass, oleksite ennevanasti ette kujutanud, et üks silm võib teisele kurta — tema enam ei jõua! Mõelge vaid? Minul olevat nii päratu silmaring, silmadel pole hetkegi puhkust, ja üks silm äkki enam edasi ei liigu. Tee mis tahad! Kohusetundlik silm vastas muidugi õigesti, et ükskõik kumbapidi nad jooksevad, kord jõuavad ikka silmaringi algusse. Aga väsinud silm ajas muudkui oma. Nad jooksvat silmaringil valepidi. Ja pööraski hädaldaja viuhti ringi ja hakkas sörkima vastassuunas.»