Reet Kudu: Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

«Paras talle!» pahvatas mutt. «Niimoodi minu pilt ära rikkuda. Võinuks ometi veidi hiljem nina sinna põhja torgata. Mina oleksin siis näopildi ikka kätte saanud.» «Jajah,» ütles saarmas ja Pöialvalgukesele tundus, et saarma kahele poole vahtimised kiirenesid iga sõnaga. Saarmas kannustas kõiki järjekorras seisjaid ruttu lahkuma.

Ja astus ses saginas kassi saba peale.

«Päh!» kargas kass püsti, «olen mina sulisid näinud, aga iga tiigi juures näeb ikka hullemaid.»

«Mis te sellega öelda tahate?» püüdis saarmas olla vapper, sest mutt ja rott olid juba lahkunud.

«Jah, sellega?» piiksatas nugis.

«Kes teab, see teab liiga hästi! Ja kes ei tea, sellel pole teadmisestki abi,» viskas kass põlglikult.

Pöialvalgukese mõnus puhketund oli otsas, sest kass sammus kärsitult tiigist eemale.

«Miks te ometi niimoodi?!» noomis nugis kassi kõrval sibades. «Paljugi mis ühe kuusevibalikuga võis juhtuda! Puudega juhtub hullematki!»

«Näiteks?» muigas kass.

«No näiteks,» teatas nugis kassi kõrvalt kindlameelselt ega mõelnudki enne maha jääda, kui kass saarma kuusejuttu usub. «Näiteks te teate nagu minagi, et haava-puu on väga häbelik. See on kaugelt näha ja keegi ei põrnitse haavapuule pikalt otsa nagu näiteks kasevõi kuusepuule. Häbelikke puid on niisama valus vaadata nagu häbelikke loomigi. Haavapuu sai oma nimegi teatavasti sellest, et on kole kergesti haavatav.»

«Kas tõesti?» imestas Pöialvalguke.

Lasteaias räägiti küll justkui teisiti. Või õigemini — ei räägitud haavapuu nimest üldse midagi. Haavapuu oli niisama iseenesestmõistetavalt haavapuu, nagu kuusepuu oli kuusepuu.

«Jah,» noogutas nugis innukalt. «Üksnes haavapuu on nii häbelik, et häbeneb lehtede kadumist ja puude paljaks jäämist. Suvel seisavad ju lehtpuud õige uhkete lehtedega, aga talvel äkki — mitte midagi! Haavapuu väriseb kogu suve, mõeldes talvisele häbile. Küllap olete näinud, kui abitult ja haavunult haavapuu lehed tuules võbisevad.»

«Tõsi, seda ma olen küll näinud,» hüüatas Pöialvalguke.

«Ja kui haavapuu lehed võisid häbi pärast värisema hakata,» jätkas nugis, «miks ei võinud siis kuusepuu ninapidi tiigi põhja kinni jääda?»

Kass turtsatas.

Pöialvalguke ei saanud aru, kas turtsatus tähendas tagasihoitud naeru või pahameelt.

«Puudega võib muidugi üht-teist juhtuda,» sõnas kass. «Muide, haavapuulugu jätkub. Kastanipuu pole teatavasti põrmugi häbelik ja sellepärast ei kannatanud ta haavapuu haavunud värisemist. Lõppude lõpuks seisab kastan samuti talvel lehtedeta, aga ta ei kavatsevatki seda häbeneda. Olevat lausa kingitus, kui kastan sügisel lehed maha poetab ja tüve kõigile soovijaile avalikuks imetlemiseks välja pakub. Haavapuu haavunud häbelikkus ei olevat midagi muud kui puhas jultumus! Ja sellele jultumusele mõeldes ajas kastanipuu suurest nördimusest lehe lõhki. Aga kastani leht ei lõhkenud mitte üht või kaht, vaid õige mitmesse harusse. Nii et see on haavunud haavapuu süü, et auväärsel kastanil on nüüd mitmeharuline leht.»

Nugis maigutas paar kordaja pani siis suu uuesti kinni. «Nii see on,» ütles Pöialvalguke uhkelt. «Minu kass teab kõiki lugusid ja rohkemgi. Päris kõiki-kõiki, kui lood puudutavad ninapidi põhja jäämist või võbisemist või lõhkiminemist.»

«Jjah! Kastanipuust ei teadnud ma tõesti,» kogeles hämmeldunud nugis. «Kui nõnda, siis muidugi. Vabandage tülitamise pärast. Ma poleks uskunud, et keegi võib teada kõiki lugusid ja rohkemgi.»

«Mitte lihtsalt keegi! Vaid minu kass,» ütles Pöialvalguke natuke nipsakalt.

«Kui ma olen sinu oma, siis kanna, palun, mu saba,» kamandas kass käskivalt.

«Kuidas ma saan su saba kanda?» hädaldas Pöialvalguke, püüdes asjatult kassi sabaotsa pihku saada.

Nugis jälgis tüdruku rahmeldamist imestunult, aga ei jäänud sellegipoolest kasist maha.

«Ma ei vaidle vastu, et te teate kõiki lugusid ja rohkemgi, sest vaidlemine on inetu. Eriti siis, kui ei tea täpselt, mille iile vaidled,» ütles nugis õpetavalt. «Aga samuti on inetu öelda, et saarmas on suli. Saarmal on ometi väga lahke ilme ja ta on väga paljusid pildisoovijaid rõõmustanud.»

Nüüd jäi kass seisma, nii et Pöialvalguke sai lõpuks saba pihku kahmata.

«Öelge, õpetatud nugis, kas pajumalakas on teie meelest suli või ei ole?»

«Mõh?» jahmus nugis, aga kogus end kiiresti: «Oleneb olukorrast, täiesti oleneb olukorrast.»

«Olukord oli niisugune,» kuulutas kass pidulikult, «et viiul unustas alailma oma poogna kuhugi. Ja ühel päeval oli poogen lõplikult kadunud. Viiul ilma poognata on aga niisama abitu nagu kastrul ilma porgandite ja kapsasteta. Võimatu on kusagilt tööd leida. Aga kui teie, õpetatud nugis, arvate, et viiul hakkas saarma kombel tiigivett laiali jagama, siis te eksite. Viiul talus saatust vapralt, kuni lõpuks pakkus trumm talle tööd trummi-pulgana. Kolm päeva klobis viiul nukralt trummi! Pärast hingelisi viise oli ju õige raske tühipaljast rütmi taguda. Ja trumm hakkas kartma, et trumminahk niisugust trummeldamist kaua vastu ei pea. Seepärast kinkiski ta viiulile uueks poognaks pajumalaka. Ja kuidas käitus paju?» «Mõh?!» küsis nugis vastu.

«Paju kargas viiulisse,» hüüdis kass süüdistavalt. «Kargas viiulisse ja hakkas seal usinalt lehti kasvatama.

Eks paju hakka ju lehti ajama igal pool, kuhu ta maha torgatakse. Ja viiulis on teadagi hingestatud pinnas. Mis seal viga kasvada!»

«Mõh!» ohkas nugis.

«Mitte mõh, vaid suli,» näugatas kass.

«Ma ei ole kunagi näinud pajusid viiulis kasvamas,» teatas Pöialvalguke vaimustatult. «See võis hästi armas paju olla!»

«Kui sulid on armsad, siis küll,» arvas kass.

«Ma lähen jutustan selle loo saarmale,» oli nugisel äkki lahendus käes. «Ükski minu verevend nugis ei saaks pärast niisugust kurba lugu enam rahulikult suli olla ja lehti kasvatada. Mõh!? See tähendab pilte teha.» «Aga kõigepealt tuleb teil, õpetatud nugis, muuta saarmas verevend nugiseks!» tõmbas kass saba Pöialval-gukese pihust ära. «Kõige taibukam on, kui annate ise oma naha saarmale. Jahimehed võivad teid nahavahetu-sel kindlasti abistada.»

«Ja saarmale palju tervi…» alustas Pöialvalguke, sest sel kombel lahkus ema kõigist võõrastest tädidest.

Aga nugist polnud enam.

«Kuhu ta nii ruttu kadus?» jahmus tüdruk.

«Ehk jooksis jahimeest otsima,» muigas kass. «Kena temast, et ta hüvastijättu meile raskeks ei teinud. Arvestades nugise õpetatust, oleksid lahkumissõnad võtnud mitusada minutit. Aga ma ei kannata lobisejaid! Nende häälest on mul isu täis.»

Pärast nugise kadumist tormas kass jälle otsejoones edasi, nii et Pöialvalgukesel oli raskusi kannul püsimisega. Ometi oli kass äsja lonkinud puude vahel laisalt mõnusal sammul, nautides nugise narritamist.

«Mulle küll meeldib lobisemine!» hüüdis Pöialvalguke kassi sabaotsale, mis kogu aeg silmist kippus kaduma. «Lobisemine on väga kena ajaviide, märksa parem kui metsajooks. Lobisedes võib teha aega ümmarguseks. Ja ümmargused asjad on märksa armsamad kui kandilised. Lauanurkade vastu kukutakse pea katki, aga ümmarguse laua ümber ei keela isegi isa jooksmist. Maasikas on ümmargune, õun on ümmargune, kukkel on ümmargune. Kõik toredad jutud on ümmargused, ainult kä-sujutud on kandilised ja teravad.»

«Ümmargune aeg on ehk parem kandilisest,» noogutas kass, «ümmargune laud ehk parem nurgelisest. Aga ümmargusest lobisemisest võib juhtuda kohutavaid juhtumeid. Kasvõi kahe raudteerööpa juhtum.»