Matthias Johann Eisen - Kohalised Eesti muinasjutud

Pikasilla lähedal üsna Virtsjärve ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Vooru-mäeks hüütakse. Ühelt poolt järvest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud, katavad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiavad oma latvu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama.

Tõesti oligi Voorumäel muiste kindlus. Enne veel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba sääl mäe pääl väga rikas kaupmees Vooru-Andres. Temal oli hulk laevu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järve poole ja säält edasi Narva purjutasivad, teine pool aga niisamati Virtsjärvest jõge mööda Viljandisse ja säält edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli üksi tema käes. Tartu linna rahval ei olnud kauplemise poolest midagi teha. Suures hädas võtsivad nad viimaks nõuuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas vastasid. Hulga kaupa tulivad Tartlased mäe juurde kokku ja piirasivad mäe ümber. Andres naeris aga esite ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Näljaga tahtsivad nad Andrest alla heitma sundida. Kui viimati häda koguni suureks läks, võttis Andres nõuuks ära põgeneda. Õnnega pääsis ta vaenlaste vahelt läbi, aga peagi saivad need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasivad nad teda taga ajama. Pärnumaantee ääres Purtsi veski ja Pühaste küla vahel järve ääres jõudsivad nad ta järele. Selgesti nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pääse. Siisgi ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järve ääres parve silmates kargas ta parve pääle, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Vaenlased piirasivad järve ümber ja pidasivad vahti, et ta säält ära ei pääseks. Sõuriista puudusel ei saanud nad järve pääle Andrese kallale. See jäi seni parve pääle kuni ta nälga suri, sest et pääsmist ei olnud. Seda järve hüütakse sest saadik Andresjärveks. Kui Andres oli surnud, läksivad vaenlased ta mäe otsa, lõhkusivad ning purustasivad ta majad ära ja viisivad kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Voorumäe nime.

Aakre herra on hiljemal ajal Andres-järves kõiksugu kalu kasvatanud. Kui järvevaht lootsikuga järve pääle läks, tulivad kalad karja kaupa lootsiku ümber kokku ja ootasivad, et neile leiba antakse. Kord julges keegi talumees öösel ühe latika järvest enesele võtta. Asi tuli välja ja mees sai mõisa herra käest armetumalt peksa. Sest saadik hakkasivad kalad järvest kaduma. Praegu on Andresjärv üksnes linaleotamise järv.

Muiste valitses korra meie maal vägev ja kuulus kuningas Karkus. Sel ajal elasivad paksude metsade sees hirmsad karud ja metshärjad; põdrad ja metshobused lippasivad kerge jalaga sääl nii, et puud ragisesivad. Ei olnud siia veel võõralt maalt ei kaupmehi oma laevadega ega sõjamehi terava mõõgaga tulnud ristitähte ülesasutama, vaid täielises vabaduses elas alles rahvas. Vaenlased kartsivad kuningat väga; ta oma rahvas armastas teda nõnda kui oleks ta nende tõsine isa olnud. Tema oli rikas ja kuulus, aga siiski puudus temal üks asi, mis ta suuremaks õnneks arvas olevat, see oli: tema naesel ei olnud sigidust. Ta tõotas palju ohvrid anda kui ta südame soov täide läheks.

Ja vaata: seitsme aasta pärast kuuldi tema palvet, ja tema armas abikaasa sai nurgavoodi kaksikutega. Üks oli poeg, nii nobe ja terane kui taat ise; teine, tütar, valgeruge pääga, ja silmad kui sinikad jaanililled, naeratas kätkist eidele vasta. Kuningas ohverdas rõõmuga rohked annid, nõnda kui ta tõotanud.

Lapsuke kosus seni nähtavalt ja tegi vanematele rõõmu kui juba keeleke suus liikus ja isa, ema võis ütelda: aga siis käis paha silm ta üle ja pani teda kidunema. Mõne aja pärast oli noor võsu surmale närtsinud ja maeti maha. Õde rannapuura jäi elusse ja õitses kui lilleke ihu ja hinge poolest kuniglikkude vanemate rõõmuks, kelle ainus laps tema nüüd oli. Kui kuningatütar seitsme aastaseks sai, sattus ta ühe vana kurja nõia küüsi. Selle nõia nimi oli Peipa. See viis Rannapuura ära oma hirmsasse pesasse, mis Ingerimaal kõrge mäe all kalju sees oli. Kümmekonna aastaid elas õnnetu lapsuke sääl jäledas ja hirmsas paigas! Kui palju Rannapuura vaeva pidi nägema ja kui karrn vana nõid Peipa tema vasta ka oli, kosus Rannapuura siiski ikka enam ja enam, seni kui neitsiealiseks sai. Ei nähtud maa pääl kusagil nii ilusat neitsit kui Rannapuura. Otsegu koit vara hommiku madalas taeva piires punetab ja selget ilma kuulutab, nõnda paistis Rannapuura lahke nägu ja tema silmist võis näha, et tal süda nagu inglil oli.

Karkus teadis küll, kus tema tütar vangis seisis; seda oli temale keegi kuulutanud; aga ehk tema küll vägev oli, ei võinud ta jõud ometi Peipa kavaluse ja väe vasta midagi. Sellepärast ei võinud tema ka mitte loota, et ta tütreke hädaorust pääseks. Viimaks halastas üks tark Rannapuura ja tema vanemate pääle, sest kuningas oli teda ärdasti palunud ja talle suured annid annud. Aga temagi et julgenud suisa vägeva Peipa kallale minna. Ta läkitas salaja ühe tuikesega Rannapuurale hõbekammi, harja, suure õuna ja lumivalge voodilina ja laskis temale öelda: hoia need neli asja, ja põgene nii pea kui sa iial võid omast vangikojast. Kui Peipa sind taga ajaks, siis viska esmalt kamm selja taha maha ja pärast kui see ei aita, hari. Ei hooli ta sest, vaid tungib siiski sinu kannule, viska õun, ja viimaks voodilina oma selja taha. Pane hoolega tähele, et sa visates ei eksi. Rannapuura tõotas tuikesele, kes temale seda sõnumid tõi, kõik meeles pidada, mis teda kästud, tänas ja saatis tuikese tagasi. Kui Peipa esimesel teisipäeval pärast, kuu loomist südaöösel katkisi vana kulunud ahjuluua selga istus, nõnda kuida nõiad Ingeri- ja Eestimaal iga aasta kolmandal, kuuendal, üheksandal ja kaheteistkümnemal kuu loomise ajal seda tegivad, ja nõnda kodust ära sõitis, puges Rannapuura enne koitu oma vangikojast välja ja võttis need neli asja, mis temale oli läkitatud, kõrvalisest nurgast kaasa. Ta jooksis nii ruttu kui suutis, otsekohe edasi isa lossi poole. Lõuneks oli hulk maad käidud. Nüüd vaatas Rannapuura tagasi ja nägi ehmatades, et tema vana hirmus nõid Peipa teda taga ajas. Raudvemmal paremas käes, kellega põgenejat ähvardas, istus tema määratuma kuke seljas ja jõudis parajalt põgeneja kannule.

Rannapuura viskas hõbekammi selja taha. Silmapilgul venis kamm voolajaks jõeks, mis mitu penikoormat pikk, väga lai ja sügav oli. Peipa põrmitses tulises vihas oma vangi üle, kes teine pool jõge kerge jalaga edasi ruttas teda kaugele maha jättes. Tüki aja pärast aga leidis paharet jões ühe koha, kust jalgsi läbi sai, ja ruttas uuesti põgeneja järele. Nüüd viskas Rannapuura harja selja taha vasta maad ja vaata: iga harjas sirgus üles suureks puuks, nõnda et paks laan neid mõlemaid ühest ära lahutas. Läbi metsa ei saanud nõidgi ratsutada oma põrgulise turja pääl sõites, vaid pidi terve päeva sõitma, enne kui ümber laane pääsis.

Kaks ööd ja ühe päeva oli õnnetu põgeneja ilma eineta ja ilma uneta edasi jõudnud; nüüd oli jalg väsinud ja võim lõpekorral. Mis imet, et teisel päeval pärast lõunat kuri vaenlane jälle kallale kippus. Rannapuura viskas nüüd õuna selja taha. Õun kerkis üles määratu kõrgeks raudkivi mäeks. Kitsas, kõrge teerada, otsekui oleks madu loogates teda rajanud, juhatas küll üle mäe, aga enne kui Peipa säält suure vaevaga üle sai, kippus jälle lõuna kätte. Vaene neitsi ei olnud laugele jõudnud; väsimus oli teda tükiks ajaks magama uinutanud. Üles ärgates tundis tema ennast küll tugevama, aga häda oli ka jälle määratumaks kasvanud. Nõid oli nüüd kolmanda päeva õhtul nõnda lähedale jõudnud, et Rannapuura isamaja eemalt nähes enam kuhugi ei võinud põgeneda. Õigel ajal tuli veel meelde, et neljas asi maha viskamata jäänud.