Matthias Johann Eisen - Teine Rahva nali

M. Aija Veelt.

Korra läinud Hiidlased suurele maale puunõuu koormaga, neid müüma ehk vilja vasta vahetama.

Ühel õhtul läinud nad surnuajast mööda, kus kabeli peal tuulelipp valju tuulega kangesti kriuksunud.

Esimene Hiidlane pidanud hobuse kinni ja ütelnud: “Mats ae! Kuuled ka? Eit sõelub hertsi (herneid)! Lähme vaatama, ehk saame kehade (puunõuude) vastu vahetada!”

Sõitnud surnuaia väravast sisse kabeli ette välja. Ehmatanud aga hirmsaste ära, kui näinud, kuhu juhtunud.

Esimene karjuma: “Mats! Mats! Me oleme koolja aeda sattunud! katsume, et välja saame!”

Ütelnud ja annud hobusele piitsa.

Õnnetuseks kukunud koorm ümber. Hobuse ajaja jäänud ühe risti külge kinni. Surma hirmus mees nüüd karjuma: “Mats, Mats! Mind peetakse kinni! Mind peetakse kinni!”

Mats saanud ohjad kätte. Tuhat nelja väravast välja, jäägu seltsimees, kuhu tahab.

Väljas värava taga hüüdnud veel tagasi: “Lue Issa-meied.” Ise kihutanud edasi.

Viimaks rabelenud seltsimees enese risti küljest lahti. Plaganud nüüd teisele järele, nii kudas jalad aga kannud.

Paar versta jooksnud, enne kui Matsule järele saanud.

Hüüdnud eemalt: “Mats hull sõge, eks oota mind ka!”

Mats pidanud hobuse viimaks kinni.

Kui teine ree juurde saanud, langenud ta väsinult ree peale ja ütelnud ise veel: “Ära tahtsivad minu viia! Peasin ometi veel hingega ära. Aga kas kehasid on veel ree peal?”

Mats vasta: “Üks vann on veel peal! Mis sa kehasid enam taga küsid! Täna parem, et ise hingega peasime!”

J. Jakobsen Jäärjast.

Korra käinud Hiidlane pojaga suurel maal räimi müümas. Saanud räimed müüdud, sõitnud koju.

Sõitnud just mõisa nurmest mööda. Nurmel teinud palju inimesi tööd.

Vana Hiidlane ütlema: “Poeg ae, eks näitame suurele maale ka väikse maa nalja. Ole sa karu, mina karutantsitaja. Küll nad siis meid vahivad.”

Vana Hiidlane sidunud pojale paela kaela, teise otsa vankri külge. Käskinud poega siis vankri taga nelja käpakili joosta.

Hiidlane ladunud hobusele piitsaga pihti. Uperkuuti lüües jäänud pojale hing kinni. Saanud poeg veel ütelda: “Isa, isa! Veri taga! Isa, isa! Veri taga!”

Isa vasta: “Ää karju! Pole viga! Ega surm nii suure kärinaga tule!”

Jõudnud mõisa nurmest mööda. Hiidlane pidanud hobuse kinni. Vaadanud: poeg surnud.

Hiidlane sõnuma: “Kes seda teadis, et see heng nii ruttu pidi minema!”

J. Abreldal, Kuusalust.

Korra küsitud Hiidlase käest, kas ta veel seletab näha.

Hiiu taat lööb silmad ülesse ja vastab: “Ma näen, et sääsk haigutab kiriku torni otsas risti peal. Täna homiku kirikusse tulles nägin Mõhuste mäe pealt, kudas soldatid Tallinnas Karja värava taga harjutust pidasivad, püssi tikud läikisivad päeva käes!”

Mine Hiidlase käest veel küsima, kas ta näeb.

J. Vitismann Jüri kih.

Korra läinud Hiidlased Tallinna. Üks Hiidlane ajanud pea õige tagasi, vaadanud Oleviste kiriku otsa ja ütelnud: “Oleks selle kiriku täis pudru ja torni täis võid, siis saaks õige helpida!”

J. Vitismann Jürist.

Hiidlase sulast kutsutud sööma. – Ei sulane läinud.

Teised küsima: “Miks sa ei lähe sööma!”

Sulane vasta: “Peremees pahandas mind. Tahan talle pussi teha!”

J. Abreldal Kuusalust.

Korra tulnud Hiidlane sügisel suurelt maalt koju. Läinud varsti küla kõrtsi topsi võtma.

Teised küsima, kus mees sui otsa tööl olnud.

Hiidlane vasta: “Ma ma käisin ikka seal taga taga sagaristis, kus suur avikala oli, kus roog roog selja roog nagu pagu saag ja liha tükid kui soldati sineli jupid!”

Teised naersivad, et kõhud vabisesivad Hiidlase kentsaka jutu üle.

J. Vitismann Jürist.

Hiidlase sulane raiunud sügisel esimest päeva hagu.

Kui sulane koju tulnud, küsinud peremees: “Mitu kubu sa täna tegid!”

Sulane vasta: “Seitse väheldast, aga need küevad hästi!”

J. Vitismann Jürist.

Üks Hiidlane ütelnud tihti poegadele: “Mis kõiki tühja maksab rääkida!”

Korra olnud pojad kahekesi merel. Teine poeg upunud ära.

Teine poeg tulnud koju, aga ei rääkinud upumisest sõnagi.

Viimaks kolme päeva pärast küsinud isa: “Aga kuhu ometi Mats jäi!”

Poeg vasta: “Mats sulpsatas üle paadi ääre merde, upus ära!”

Isa jälle: “Miks sa siis kohe ei ütelnud.”

Poeg vasta: “Sa ütlesid ju ise: Mis kõiki tühja maksab rääkida!”

M. Luu Põltsamaalt.

Vesi Hiidlase sõber Mats surnud suurel maal ära. Vesi-Hiidlane saanud seda kuulda. Läinud suurele maale Matsi matusele.

Matsi surnukeha nähes õhanud Vesi-Hiidlane: “Oh sa loll Mats! Sa surid kevadel ära! Oleksid sa ometi sügise ära surnud, siis oleks see moon järele jäänud, mis sa talve ära sõid!”

M. Luu Põltsamaalt.

Vesi-Hiidlasel olnud ju ammu kolmkümmend aastat turja peal.

Teine Hiidlane talle nõuu andma: “Kuule va kallis, sa oled ammu ju nii vana, et võiksid naese võtta. Katsu ometi tänavu talve pulmad tooni ajada!”

Vesi-Hiidlane kohe hädaga vasta: “Ei, ei! Ei ma seda tee, et ma vasta talvet enesel söödiku kaela võtan!”

J. Prooses Nigula Orust.

Üks Hiidlane läinud purjus peaga kõrtsist koju poole. Surnuaiast mööda minnes läinud mees kabelisse vähe väsimust puhkama.

Kabelis juhtunud tühi puusärk olema. Hiidlane pugenud puusärki. Et külm kätte ei hakaks, tõstis mees veel puusärgile kaane peale.

Vähä aja pärast tulnud vargad sinna. Hakanud just puusärgi peal oma saaki jägama.

Üks varas löönud nalja pärast käega vasta seina ja ütelnud: “Surnud tõuske üles!”

Hiidlane tõukab seda kuuldes puusärgi kaane pealt ära ja hüüab: “Ma tõuse kut ka!”

Oh tuhat, kudas vargad nüüd putked mängima saivad! Saak jäi kõik Hiidlasele!

M. Luu Põltsamaalt.

Vesi-Hiidlane vaadanud pojaga vana lagunud maja.

Vesi-Hiidlase poeg kohe arvama: “Isa ae! Sest majast saaks õige uus maja! Muud kui läheks enne uued seinad, laed, põrandud ja uus katus teha. Siis oleks kõik korras!”

M. Aija Veelt.

Hiidlase hobune olnud ilma rauata. Seppa polnud kusagilt saada.

Hiidlane hakanud ise rautama.

Pärast rautamist küsinud teine ta käest:

“Noh, kudas hobuse rautamine läks ka?”

Hiidlane vasta: “Üsna hästi! Kõik naelad läksivad hästi sisse, üks ainus näitas nina! Aga ei tea, mis see on, et hobune lonkab!”

M. Luu Põltsamaalt.

Vesi-Hiidlane ütelnud pojale: “Hanspojukene, hakame pühadeks õlut tegema!”

Poeg vasta: “Hakame! Aga kas sull on ka, kellest teha?”

Isa vasta: “Vett on meil ju küllalt, tõrre saab ehk teisest perestki. Ainult kaks tühja asja puudub veel: humalaid ja linaksid!”