Matthias Johann Eisen - Näki raamat

P. Rootslane Võnnust.

Vanataat võtnud enesele tüdruku ja tallipoisi, kes ta pikse hooste eest hoolt pidivad kandma.

Sui läks pea mööda. Vanataat oli oma uute orjadega väga rahul. Andis neile luba mõne korra ka maa peale vaatama minna, aga selle tingimisega, et ikka õigel ajal tagasi pidivad tulema.

Korra palusivad jälle luba maa peale minna. Vanataat andis. Läinud teised pulma. Seal söödud ja joodud homikuni.

Vanataat saanud aru, et orjad kadunud. Kohe saatis neile sõna, et aeg koju tulla. Need aga ei pannud seda tähelegi, pidasivad pulma lusti edasi.

Vanataat vihastas selle üle, et poiss ja tüdruk ta sõna ei kuulnud. Pani kohe tüdruku vete vallavalitsejaks (näkiks), poisi aga lõi tuuleks.

Ütles veel, et näkk piab nii kaua vees olema, kuni ta järve või jõe vee jõuab auruks muuta ja tuul nii kaua mööda maailma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb.

M. Aija Veelt.

Korra elanud üks rikas krahv, kellel väga ilus tütar olnud. Üks noormees viinud selle krahvi tütre eksiteele. Krahvi tütrele sündinud poeg.

Krahvi tütar tahtnud seda häbi varjata. Läinud Jaani öösel lapsega metsa ja hukanud lapse seal ära.

Pärast lapse surma tunnud krahvi tütar aga suurt südame valu ja kahju lapse pärast. Ei saanud enam kusagilgi rahu ega võinud ennast teiste inimeste silma anda.

Meele ära heitmiseks läinud jõe kaldale ja hüpanud jõkke. Aga jõeski ei leidnud ta surma, vaid jäenud jõkke igavesti elama. Seal elab ta praegugi veel. Teda hüütakse näkiks.

Jaani ööse tulla ta jõest välja ja otsida lapse hauda. Ei leia seda aga ilmaski. Kui poole öö aeg mööda, piab ta jälle jõkke tagasi minema. Tuleva Jaani ööse võib ta jälle jõest välja otsima tulla.

Sest ajast saadik piab ta inimeste vasta viha, iseäranis noorte meeste vasta. On ju ometi noormees teda petnud. Kes selle vee sisse juhtub minema, kus näkid asuvad, selle nad ära uputavad.

J. Rootlane Võnnust.

Madise Vanaveske jões olnud näkk. See näkk näidanud ennast tihti. Vahel olnud naene, laps süles, enamisti aga ikka tüdruk.

Iseäranis nääri ööse istunud ta jää peal. Jaani ööse laulnud ta, nääri ööse aga nutnud.

Läinud keegi nääri ööse üle jää, sellele ütelnud näkk: “Kuule, ära mine, pia kinni!”

Kes siis tagasi läinud, sell pole viga ühtigi olnud. Kes aga edasi läinud, upunud ära.

Korra käinud üks mees üle jõe. Näinud näkki jõe peal. Mees olnud julge, ei kartnud midagi. Küll hüüdnud näkk: “Pia kinni, ära mine!” Pole teine ometi hoolinud, läinud edasi. Jää murdunud katki, mees upunud ära.

Viimaks pole palju keegi sealt enam julgenud käia.

Korra olnud nääri öösel ühel mehel üle jõe asja. Läinud sinna. Näinud jää peal ühe tüdruku istuvat ja nutvat.

Mees mõtelnud kohe, et see vast näkk on. Nii olnud ka. Näkk hüüdma: “Kuule mees, ära mine, pia kinni!”

Mees jäenud seisma, küsinud: “Mis sa tahad?”

Nüüd ütelnud näkk: “Tuhat tänu sulle selle eest! Sa oled mind vaevast peastnud. Sa oled esimene, kes minuga midagi köneles. Mina olen tüdruku tütar. Mu ema sünnitas mind kahekümne aasta eest nääri ööse siin jää peal, uputas ennast aga minuga ühes siia ära. Sest saadik pian ma iga nääri ja Jaani ööse siin olema. Ma võisin siis alles lahti saada, kui keegi inimene minu käest midagi küsib. Et sa oled küsinud, peasen ma ära!”

Sedamaid kadunud näkk ära.

Mees läinud, käinud, kus tarvis. Jõudnud ilma äpardusteta koju. Kõnelenud lugu teistele.

Sest saadik pole seal keegi näkki näinud.

Mehel olnud selle aasta väga õnnelik elamine. Kõik, mis mees ette võtnud, läinud hästi korda.

Jakob Preimann’i suust (kust?)

M. Eisen Vigalast.

Hulk lapsi mänginud korra jõe ääres karjamaal. Ilus valge hobune tulnud nende juurde, päitsed peas. Hobune olnud ütlemata vagane.

Üks poiss läinud hobuse juurde, silitanud hoost. Ütelnud siis teistele: “Hakame õige ratsa sõitma!”

Teised vasta: “Hakame!”

Vanem poiss viinud hobuse suure kivi äärde, hüpanud selga. Teised taga järel. Olnud hulk lapsi, aga ruumi puudust ei tulnud siiski. Hobune veninud nagu pikemaks.

Üks laps olnud veel järel.

See ütelnud: “Teil kõigil hea istuda! Kas mina siis niki näki peale pian istuma!”

Selle sõna peale kadunud hobune nagu tuul laste alt ja joosnud tuhat nelja jõkke. Harkis jalgadega jäenud lapsed maha seisma.

Nüüd alles saanud lapsed aru, et nad näki selga istunud.

J. Reitvelt Veelt.

Lapsed mänginud korra jõe ääres.

Näkk pistnud pea veest välja, käskinud lapsi vette tulla.

Lapsed teadnud aga juba näki ära. Ei läinud vette. Narrinud eemalt kalda pealt näkki ja ütelnud:

“Näkk näkk, nõela varas,

Kuue kinganaela varas!”

Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud kohe pea vee alla ja kadunud ära.

Anna Kingissepa suust Halingast.

J. A. Kangur Jäärjast.

Vanemad läinud külasse. Ütelnud lastele:

“Et ärge minge kaevu äärde, näkk tõmmab teid sisse! Eile istus näkk kaevu salve peal!”

Vanemad läinud ära. Lapsed joosnud kohe kaevu äärde vaatama, kas näkk seal.

Näkk istunud kaevu salve peal ja pillunud väiksid kiva maha.

Lapsed korjanud kiva kokku. Kividest saanud uad. Lapsed tahtnud ube süüa. Vanem tütar keelanud aga teisi, et näkk seda viisi enese juurde petab ja siis sisse kisub.

Näkk vihastanud seda kuuldes. Karanud kaevu.

Sealt läinud lapsed jõe äärde lilli noppima.

Näkk istunud sarapuu põõsa otsas, raputanud pähkleid maha.

Vähemad lapsed läinud jälle korjama. Vanem tütar keelanud neid. Ütelnud, et see näki kavalus olla.

Kui vanemad koju tulnud, kiitnud nad vanemat tütart, et see teisi lapsi nii hästi hoidnud. Muidu oleks näkk nad ära uputanud.

Maret Kartau suust, 80 a. vana.

J. P. Sõggel Paistu-Kaarlist.

Ema keelnud lapsi tihti järve äärde minemast. Järves elada kuri näkk, kes lapsed kinni võtta ja järve viia.

Lapsed kuulnud ema sõna. Korra tulnud neile ometi tahtmine järve äärde mängima minna.

Järve äärde saades näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed kartma, pannud koju poole plagama.

Näkk lastele järele. Küll lapsed joosnud valjusti, aga ikka tahtnud näkk neid kätte saada.

Viimaks jõudnud lapsed ometi õnnega koju. Vaadanud veel tagasi. Ei näkki enam näha kusagilgi.

O. Hintzenberg Tapalt.

Ärvita rabas olnud enne suur umbjärv, mis ikka enam kinni kasvab. Seal rabas kasvab palju jõhvikaid. Külalapsed käinud neid sealt noppimas.

Korra olnud salk poissa ja tüdrukuid marju noppimas. Üks kask kasvanud viltamisi järve kaldal.

Korraga näinud marjulised järve kaldal puu otsas ilusa valgete riietega naesterahva. See tõmmand ikka käega ja kutsunud lapsi.

Lapsed olnud väga ehmatanud. Ei julgenud paigastki liigutada.

Viimaks saanud näkk aru, et lapsed ei tule. Hakanud lapsi sõimama kõigesuguste roppude sõnadega. Selle peale hüpanud näkk kilgates järve, nii et sambla tükid taeva poole lennanud. Tüki aega kostnud veest veel laul, kuni viimaks kõik ära kadunud.