Matthias Johann Eisen - Kolmas Rahva nali

J. Abreldal Kuusalust.

Muiste olnud Hiidlased korra kroonu tööl. Tulnud teisa siis korra ka kuningas vaatama.

Kuningas küsis: “Kust maa mehed te olete?”

Hiidlased vasta: “Me oleme ost Hiiumaalt.”

Kuningas küsis uuesti: “Kas te ka laulda oskate?”

No va Reeka Mats, va julge mees vastab: “Küll oskame laulda, aga oleks veel meie Torts elus, vaat, see vast oskas laulda!”

Kuningas pärima: “Kuhu Torts siis sai?”

Hiidlased vasta: “Torts läks ju kolme päeva eest mere põhja, et vesi viras veel takka!”

Siis hakavad kõik Hiidlased kooris laulma:

“Ma eelus meitest eemal jee, ju Torts on kuratite kee!”

Kuningas kuulab ja kiidab: “Teil on kõige imelikum keele murre, mis ma kuulnud. Ja oskate ise laulda, et maailm mürab käes!”

J. Ratas V. Löevest.

Hiidlased näinud suurel maal kena kiriku. Kohe nõuu pidama, kudas enestele ka niisuguse kiriku saaks.

Ühele tulnud hea nõuu meelde: “Varastame õige ööse kiriku ära ja viime omale maale. Siis on meil omast käest! Ei pruugi enam kiriksandale maksu maksta. Vaat, kus kasu!”

“Aga mis moodi me kiriku ära viime?” küsinud teised.

Tark Hiidlane õpetama: “Herneste peal viime mere äärde, siis paneme laeva ja viime seda viisi Hiiu randa!”

Teised ei taha uskuda, et herneste peal võib kiriku mere äärde viia.

Tark Hiidlane proovi tegema. Visanud kotist mõne piotäie herneid maha, teine Hiidlane heitnud herneste peale, herneste viskaja aga vedanud teda herneste peal jalgu pidi edasi.

Asi selge, et herneste peal kõige mõnusam kirikut mere äärde viia.

Hiidlased ostnud mitu vakka herneid ja puistanud ööse kiriku ümber maha.

Sidunud köied ümber kiriku ja tahtnud siis kirikut eneste järele tõmmata.

Mehed vedanud öö läbi, aga kirik ei liigu paigastki.

Valgeks mineku ajal katsunud mehed, et putkama peasnud. Kirik jäenud sinna, kus enne olnud.

J. Rootslane Võnnust.

Korra viinud Hiidlased lapse õpetaja juurde ristida.

Õpetaja küsinud, kui vana laps olla.

Hiidlase naene vastanud: “Kolm aastat tagasi, siis sai laps Jaaku päeva aegu 12 aastat vanaks. Kui vana ta praegu, ei või ma teada!”

J. Neublau Jootmalt.

Hiidlane tahtnud üle mere suurele maale minna jääd mööda.

Merel kukunud mehike sisse.

Hiidlane hüüdma: “Piaks kurat mind veel välja aitama, kohe annaksin hinge temale!”

Kohe kurat platsis. Aidanud Hiidlase maale. Pärinud seal Hiidlase hinge.

Hiidlane vasta: “Noh, eks sa mõista ikka nalja!”

D. Pruhl Metsikust.

Mees teinud maal heina. Hakanud lõune peale leiba luusse laskma, et las’ loog kuivab seni.

Kartnud ometi, et kauaks magama jäeb. Võtnud vöö, sidunud kase varju teise puu külge kinni, et päike ei saaks edasi minna.

Härganud viimaks ülesse. Vöö küll puu külles, varju aga kusagilgi enam. Päike üsna veeru korral.

Mees arvama: “Mõni kelm ikka varju lahti peastis ja vöö uuesti puu külge sidus, siis kui mina magasin!”

J. Freimann Lehtsest.

Korra olnud Mets-Hansul kange seestvalu. Võtnud küll rohtu sisse, aga kõik ei aidanud midagi.

Viimaks saanud kellegi käest rebase kakkusid. Söönud neid kolm tükki ära.

Pärast rääkinud ise: “Siis läksin aia äärde, kus raisa koht, ja magasin seal kolm ööd ja päeva hingetult maas. Pime hull ei lasknud kordagi koju sööma minna!”

M. Luu Suluverest.

Hiidlase naene surnud ära.

Hiidlane löönud kaks kätt kokku ja hüüdnud õhates: “Oh seda õnnetust, mis minule mehele juhtunud! Võtsin naese, maksin raha! Mata naene, maksa raha! Vahe peal juhtuvad veel mõnesugused äpardused; kust ma siis kõige selle raha pian välja võtma!”

O. Hintzenberg Tapalt.

Joobnud mehed tahtnud kõrtsis tantsida. Pole teistel aga pilli olnud.

Hiidlane kohe meestele appi: “Ostke mulle pool naela, ma juhatan, kust pilli saate!”

Mehed ostnud.

Hiidlane nüüd kohe õpetama: “Võtke kass kaendlase, saba suhu, torupilli küll!”

M. Liedenberg Velisest.

Keina mehed läinud kevadel suurele maale tööle. Saanud mõisas tööd.

Herra nõudnud, et mehed homiku kell 5 tööle lähevad ja õhtu kell 7 töö lõpetavad.

Keina mehed aga vasta: “Parem on homiku kell 7 tööle hakata ja õhtu kell 5 lõpetada!”

Herra olnud selle kaubaga rahul.

Nii teinud mehed terve sui otsa tööd, homikul kell 7 tööle, pärast lõunal kell 5 õhtule.

Mihkli päevaks annud herra Hiidlastele veel lamba kingituseks. Nõudnud aga naha tagasi.

Hiidlased aga kostnud: “Ke lamba pinda võtab; eks see sööda karvadega tükis!”

Nõnda löönud Hiidlased herra üle.

J. Abreldal Kuusalust.

Korra tulnud Hiiu taadile talve sügava lumega metsas va pajuvasikas vasta. Taadil näe, olivad härjad ree ees. Taat läinud metsast heinu tooma.

Tee kõrvas olnud sügav lumi. Hunt ei tahtnud kõrva minna. Jäenud härgadega tõtt vahtima.

Taadil polnud tulenuia kaasas. Mis nüüd teha?

Viimaks tulnud hea nõuu meelde: “Lähen õige koju, toon püssi kaasa. Ega härjad hunti kallale lase, sarved on ju hundi pool!”

Joosnud koju, toonud püssi. Ei leia aga enam härgi, leiab ainult sarved ja sõrad, ree ja ree aisad.

Taat ütlema: “Tublid sarved olivad neil härgadel. Keha sõi küll ära, aga sarvedest jagu ei saanud!”

Sest saadik ei läinud Hiiu taat enam iialgi ilma püssita kottu välja.

O. Hintzenberg Tapalt.

Hiidlane küsinud teiselt: “Mill sa oma uue mütsi ära kaotasid?”

Mütsi kaotaja vasta: “Eks see olnud kolme nädali eest, kui ülemaa Jüri mulle piibu pehja põskesse andis!”

“Kas praegu veel põskes on?” küsis teine.

“Neh! ei ole veel värskemat saanud!” kostis Hiidlane.

Vigalast.

Herra oli Hiidlase käskinud kell 12 enese juurde tulla. Hiidlane läinud alles kellu 4 ajal.

Herra tahtnud Hiidlast tublisti tõrrelda. Näidanud kella peale ja ütelnud: “Vaata, mis kell on!”

Hiidlane Vasta: “Tõsi herra, päris tõsi! Kell täiesti viltu. Tarvis otse seadida! Ei seda viisi ole õige!”

Ja Hiidlane kohe kella otse seadima.

Seni lahkus herra paha tuju. Hiidlane peasis terve nahaga oma teed.

O. Hintzenberg Tapalt.

Hiidlane läinud naist maha matma. Kaevanud haua valmis, läinud siis ise kirikusse.

Õpetaja nimetanud surnuid. Nimetanud naese asemel kogemata Hiidlase nime.

Hiidlane kärgatanud alt kirikust vasta:

“Mes sa lõugad seal! Kas ma pian menema ia omale ka hauda kaevama! Naese hauaga oli ju tööd küll!”

A. Kuldsaar Sõrvest.

“Võtsin korra vastla päeval ennast ete tublisti vinti!” räägib va Tuuliku Toomas teistele. “Et va ihu liikmed üht teist enam ei tahtnud hästi tunda, korjasin nad kokku ja viskasin ise kõhuli juurde. Magasin ja norskasin nagu Norra nõid, ete hulga aega! Kuulen korraga: hingamine kaob. Kallis aeg, nüüd kipub tõesti surm kallale! Karlipsti! kargasin voodist välja ja surm. oligi kallalt kadunud!”