Matthias Johann Eisen - Luupainaja

Kinnas luupainajaks? Mis imelik jutt see on? Kes seda enne kuulnud? küsib lugeja vist imeks pannes. Üsna õige, mina ei olnud niisugust lugu enne ka kuulnud kui seda keegi mulle hiljuti kõneles.

Ma jutustan juhtumise just, nagu ma selle kuulnud.

Ajalehed ja kalendrid kirjutasid juba mõnda aega rahvaluule korjamisest – rääkis mulle Harju Hans. Mis ime siis, kui sõnad viimaks minusse mõjusid, ehk küll mu vennad minu kohta ütlevad, et tarvis paar saapaid enne ära kulutada, kui mind saavad midagi uut asja ette võtma. Heakene küll, ma sulemees sugugi ei ole ega mu laulud luuletaja albumis veel ei seisa, laulud, mis ma korjanud, aga siiski võtsin ma ajalehtede soovi peale südame rindu ja läksin rahvaluule korjamise teekonnale. Ammugi teadsin, et Vana-Viiu ütlemata palju vanu jutte ja laule oskab. Vana-Viiu oli mulle siis nagu Põhjala neiu taevakaarel, kes mu südant magnediga ligi vedas ehk, nagu meie noored laulikud ütlevad, Vana-Viiu oli see Põhjala neiu, kes mu südame nagu petrooleumilambi põlema pani. Vana-Viiu oli eht Põhjala neiu, ainult selle väikese vahega, et ta taevakaarel istumise asemel ahju äärel istus ja punapõskede asemel kena kollakas värv ta 70 suve äraelanud palgeid ehtis. Ahju äärel istudes kudus Vana-Viiu kuldkangast, ei, ütleme parem kuldsukka, sest sul oleks raske mõista, kuidas Vana-Viiu ahju äärel istudes kangast võis kududa. Kuldvill, mille lõngast Viiu sukka kudus, ei olnud küll Kolhise jäära seljast niidetud – Kolhises ei olnud Viiu veel iialgi käinud, ta kõige pikem tee oli eluajal ainult Lääne-Peterburki ulatanud – ei, Viiu arvas koduse ute villa kuldseks küllalt ja oli rõõmus, kui sestki sukalõnga jätkus.

Heakene küll, Vana-Viiu ahju äärel võitis minu südames seda puhku Põhjala kuldneiu, sest Viiu laulis mulle nii palju laule ja vestis nii palju jutte, et mu pea küll vist rohkem auras kui mõnel Tallinna laulikul, kui see Keila laada tarvis 100 laulu ühe päevaga valmis sepitsenud ja rahvale rõõmuks trükikotta saatnud. Kõik Vana pere rahvas kogus end meie ümber kokku ja kuulas Viiu lugusid pealt, otsegu oleks Viiu uueks Odüsseuseks saanud, kes oma eksiteedelt nüüd tagasi tulnud. Ja ometi ei olnud Vana-Viiu eksitee kaugemale ulatanud kui hundisohu, kui Viiu korra Pilli-Peetri pulmast sooja peaga koju minnes enam õiget teed kinni ei osanud pidada. Nagu Kalevipoeg Taara kangelaste keskel “kuulas käsipõsikille” laulikute lugusid, nii kuulas Vana pere Viiu lugusid, ehk need küll ammugi perest kõige pisemaidki teateid ei annud.

Igal asjal oma aeg! ütleb vanasõna. Minu harjumata käsi väsis kangest kirjutamisest, ei väsinud aga Viiu suu vestmisest, liiatigi kui talle vähe hõbevalget keeleliigutamise eest andsin. Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu kõõrutanud. Ma ise tegin viimaks lõpu, seda enam, et ükski hur ega Aaron mu käsi ei toetanud, ja teiseks, et mu kõht seda kunsti veel kätte ei olnud õppinud, mida mustlane ilma tagajärjeta oma hobusele õpetas, kui see ta käest süüa nõudis ja mustlane toidu muretsemise ilmaaegu tööks ning vaevaks pidas.

Tegin siis lõpu, selle kindla tõotusega, tuleval nädalal kirjutust jätkama tulla. Enne seda polnud mul aega. Tänasin Viiut südamest lahkuse eest, soovisin, et ta mulle alati Põhjala neiuks jääks, ja läksin siis kodu poole, rõõmus nagu võidupaberi omanik, kes pangast 200.000-ga koju sammub, nii et maa raha raskuse all üsna väriseb. Õieti ütelda, pidasin ma ennast veel õnnelikumaks, sest 200.000 mees peab igal silmapilgul kartma, et Morando Morandiini II teel vastu tuleb, hoolimata sellest, et 200.000 mees paruni viisi kas ka kuue hobusega sõidab, püstoli otsa vastu 200.000 mehe rinda paneb ja ütleb: “Vennas, jaga õige seda suurt varandust! Miks peab sinul nii palju olema ja minul ei midagi!” Ja Morando II võtab, mis oma arvab olevat, istub tõlda, lükkab 200.000 mehe välja ja sõidab oma teed. Minul niisugust kolli karta ei olnud. Minu varandust ei himustanud Morando I ega II.

Koju minnes jättis Vana pere mind lahkesti jumalaga, nagu oleksin ma mitte Viiuga, vaid Vana 18-aastase Maiega praegu kindla kosjakauba ära teinud ja nagu oleksin ma tulev Vana peremees. Vana peremehe poeg, 25-aastane Jaak, tuli mind veel koguni õueväravasse saatma.

Sügisene vilu sundis mind teel kindaid kätte panema. Panen ühe kinda kätte, hakkan teist panema, ei kinnast kuskil. Kuhu mu kinnas jäänud? Otsin kõik taskud läbi, ei kinnast ühtigi! Kas oli kinnas teel maha kukkunud? Ei, vist mitte, sest koju minnes ei olnud ma taskust midagi võtnud. Et kinnas jalad alla võtnud ja taskust ise ära jooksnud, seks puudus mul usk. Kuhu siis kinnas saanud? Tuletasin meelde. Tuligi meelde, et Vanal lugusid üles kirjutades kindataskust teise pliiatsi olin võtnud. Vist tõmbasin pliiatsit taskust võttes kindagi taskust välja. Nii see küll oli. Minu kinnas oli sedaviisi tõesti Vanale jäänud öömaja pidama. Ei arvanud heaks ennast pakase poisi kätte piinata anda.

Seisin nüüd nagu Herakles ristteel. Õigust ütelda ei näinud ma ristteed kuskil, sest et ma ainult jalgteerada mööda koju sammusin. Sellevastu olid mu mõtted Heraklese viisi ristteel. Kas Vanale tagasi minna kinnast tooma või otsekohe koju sammuda ja kinda toomine homseks jätta? Kanad pöörsid endid magades õrrel vist juba teisele küljele ja punaseharjamees rehkendas, mil oma lauluga vanapaganale selle kõige parematel ettevõtetel pussi mängida ja teda kihutada katla alla tuld rutemini tegema, kui venelased Napoleoni meie maalt välja kihutasid. Selle peale vaadates ja urisevat kõhtu meelde tuletades jätsin täna kinda kindaks ja sammusin kodu poole. Eks olnud hommegi veel aega kinnast ära tuua.

Teisel hommikul rändasin uuesti Vanale. Ei sõitnud saaniga sahinal, nagu Veske omal ajal kinda kaotamisel ja otsimisel, vaid apostlite kahe ruunaga läksin kinnast otsima.

Talule sisse ma sammusin;

Vastu tuli neiuke.

“Neiu, kas nägid üht kinnast maas?

Ütle mulle, hellake!”

nõnda küsisin ma Vanale jõudes kui Vana-Mai mulle ukse peal vastu tuli, küsisin Veske sõnaga ja lootsin, et Vana-Mai sama tark on nagu Veske tütarlaps ja mulle, kui mitte minu, siis oma kinda annab, naljatades:

“Külamees, keegi su kinnast ei näind;

Palun, võta vastu see!”

Vastuse ootamine tahtis mind aga uut Messiast ootavaks Heebrea meheks muuta. Kõige vähemalt näitas lugu, nagu oleks Maiel vaheajal tõsine peigmees käinud ja Mai peigmehele oma keele armastusepandiks kinkinud või Sakariaks saamist tõotanud. Võõraema silmadega vahtis ta mu otsa ega lausunud musta ega valget.

Mai on täna vist pahal tuulel. Olgu peale. Ega ma teda kummardama hakka, kui ta ei soovi rääkida.

Tahan teistelt küsida!

Ümisesin iseeneses Veske laulu sõnadega ja astusin tuppa.

Toas leidsin pererahva kõik koos. Teretasin.

Mis ime see? Kas oli Maie peigmees kõige Vana pererahva keeled suust ära varastanud selle järele, kui Mai ise oma keele talle pandiks pannud? Või oli Vana pererahvas ööse unes Gorgo pead näinud ja kole pea nende vere tarretama pannud? Siiski üsna tarretanud ei võinud veri veel olla: Vana pererahvas liikus ja rääkis, rääkis kõige vähemalt eneste vahel. Vist oli keegi neile täna hommikul harju Laulikut ette lugenud ja lauludega nende kõrvad ära kuretanud. Nii vist. Tarvis oli valjumalt rääkida. Hüüdsin:

Ära mu kinnas see kadus siin;

Tulin kinnast otsima!

Ei paremat palka ühtigi. Keegi ei vasta mulle. Vana taat vaatab minu peale, aga niisuguse pilguga, nagu möirgav lõvi omal ajal Tallinna kantsist välja tulles. Oleks ehk lakkagi vastu külge peksnud, kui tal nimelt lakka oleks olnud. Terve Vana pere näis nõu kokku pidanud olevat mind täna lõunaooteks ära õgida; nii põrnitsesid nad kõik mu peale ja ootasid veel nagu parajat silmapilku. Vana taat tõstis peale selle veel käe rusikasse, näitas mulle rusikat, mis, mööda minnes öeldud, täna vist pesemata jäänud, ja tähendas rusikaga ukse peale.