Matthias Johann Eisen - Narvast Tallinna

Rootsi valitsuse ajal palunud Vene kuningas Rootsi kuninga käest Narva linna küljest nii suure tüki maad kui hobusenahk. Kui see luba saadud, siis lõiganud Vene kuningas hobusenaha rihmadeks ja tõmmanud sisse suure tüki, kuhu peale ta just Narva linna vastu endale kindluse ehitanud, mida tänini “hobusenaha linnaks” kutsutakse.

Naroova jõgi olnud Vene-Rootsi raja, seepärast lasknud Vene kuningas “hobusenaha linna” kohalt jõe põhja nõnda muuta, et jõgi hakkas Narva ja “hobusenaha linna” vahelt käima. Tagant pandi aga kinni, ja “hobusenaha linn” oligi täiesti Venemaa sees, kuna jõgi ikka rajaks jäi.

Enne aga, kui jõgi uuest kohast lastud, tehtud rootslaste teadmata jõealune tee, mis “hobusenaha linna” Narvaga ühendas. Rootslased leidnud aga pärast selle tee otsa üles, ja kui venelased Narva ära võitnud, püüdnud Rootsi kindral Horn oma järelejäänud meestega seda teed mööda ära põgeneda. Venelased tulnud neile aga keskjõe kohas vastu ja seal olnud hirmus tapmine.

Kirjutaja tähendus: Kui palju selles jutus tõtt on, seletab Narva linna ajalugu. Olgu nii palju üteldud, et nimi “hobusenaha linn” ainult siinsete eestlaste suus liikvel on, kuna venelased sellest midagi ei tea, vaid kindlust Ivangorodiks ehk Ivangorodokiks hüüavad. Tõsi on ka, et jõealune tee on olemas, nüüd aga kinni pandud. Minu onu tõendab, et kaks ohvitseri mõnekümne aasta eest tee peal südapäeval viirastust näinud. Nimelt sõjamehe mundris surnu lamanud puusärgis kesk teed. Kui aga need ohvitserid veel kuus meest ligi võtnud ja teist korda läinud, siis ei ole midagi olnud. Seda rääkinud üks neist ohvitseridest oma suuga, kui ta juba kindral olnud.

Pärast Narva linna äravõtmist käinud keiser Peeter I linna ümber kohti vaatamas. Läinud ka Naroova jõesuhu. Lõunaaeg tulnud kätte, keiser käskinud külast vasika otsida ja lõunasöögiks valmistada. Otsitud ümberkaudne koht läbi, aga ei ole vasikat leitud. Seepärast pannud keiser sellele kohale nimeks Näljalinn ehk Hungerburg, mida Narva-Jõesuu tänini kannab.

Vene sõjavägi piiranud Narva linna ümber. Peeter I tulnud salakuulajana linna. Rootsi mehed saanud aga sellest teada ja hakanud teda mööda linna otsima. Kõik majad otsitud läbi. Peeter olnud Vesiburgi mäe peal, praeguses Rotšnevi majas. Kui otsijad tuppa tulnud, istunud paks majaemand laiades riietes tooli peal, ja Peeter, kes kuivetanud mees olnud, pugenud emanda riiete alla peitu. Otsijad käinud kõik maja läbi ega ole otsitavat leidnud, kuna emandat tooli pealt keegi ei ole liigutanud. Õhtul viidud Peeter prügikoorma sees linnast välja.

Kui pärast venelased linna ära võitsid, kinkinud Peeter oma päästjatele suured eesõigused, nimelt: selle kogukonna mehed pidid kõigist maksudest ja soldativõtmisest priid olema, peale selle, et nad head rahalist sissetulekut saaksid, seadnud Peeter, et kõik laevade täitmised ja väljalastimised pidid ainult nende toimetada olema. Nõnda sündis Narva Rootsi-Soome kogukond ehk nõndanimetatud trägelite selts, kes oma eesõigustele tänini veel uhked on, ehk neid eesõigusi küll juba palju on kitsendatud.

Kirjutaja tähendus: Selle jutu kirjutasin ma oma onu, elupõlise trägeli suust (Trägel – kandja). Tõsi on, et trägelid, Narva linna soome soost kodanikud, Rootsi valitsusest saadik pearahamaksust vabad olid, et soldativõtmine neist tuli alles aasta viieteistkümne eest, et laevade töö, mida Narvas enne palju olnud, peaaegu tänini ainult nende päralt oli, et neil teistest kodanikest lahus oma kogukond ja valitsus on ja et nendel hoopis ise kiriklik kogudus on, kuhu aga aja jooksul palju muid liikmeid on võetud. Trägelid on väga uhked oma nime, oma elupõlise vabaduse ja oma esivanemate peale. Nad on kareda loomuga, uhked ja pilkajad. Räägivad eesti keelt soome murrakul, kannavad vene moodi riideid ja nimetavad hea meelega kõiki muid inimesi, kes ei ole Narvast pärit, maailma hulgusteks.

Nende uhked väljaastumised on aga muudele inimestele pilkamiseks asja andnud. Näiteks räägib rahvas: Kui trägel suvel “suure töö ajal” üle turu läheb, siis lükkab ta jalaga siiakala ja küsib: “Potšjom sig?” Talvel aga võtab ta poes heeringa kätte, imeb ise sõrmede vahelt soolvett ja küsib: “Potšjom seljodki?” Õige trägel ei muuda karvaväärtki oma uhkust niisuguste igapäevaste tühja-tähja asjade pärast. Eluaeg on temal kõige suuremaks mõistatuseks: kuidas võib inimene maa peal elada, kui ta ei ole trägel või vähemalt “oma linna laps”? Kõige haledama põlgusega vaatab ta aga “maahulguse” – eestlase – peale, kellel tema arvamise järgi kõige vähem on põhjust maailmas elada. Austamise väärt on aga trägeli juures tema visa kodumaa-armastus. Kõik tema uhkus põhineb sellel, et ta on sündinud nimelt Naroova kallastel, kust ta heameelega ei taha lahkuda. Ma olen ka tähele pannud, et trägelid mõne tähtsama võõra inimese kohta, kes tükk aega siin elanud ja jõukaks saanud, imeks panevad, et ta “omale maale” suremagi ei lähe.

Olgu, armutu ajahammas ei ole ka suurelisi trägeleid rahule jätnud. Nende kiidetud õigused on tükk-tükilt maha võetud, seadused üldiseks tehtud ja paari aasta eest hakati nende kogukonna hulka uusi liikmeid ka kõrvalistest inimestest vastu võtma, kuna ennemalt selle peale keegi mõteldagi ei tohtinud. Vanad trägelid ei taha aga sellega kogunisti rahul olla. Aga juba nad kaovad, kaovad ja selle uhke sugukonna viimsed võsud kantakse ükshaaval hauda, kuna nooremat põlve võib vaevalt muude eestlaste seast ära tunda. Ja kui teie juhtute veel harva mõnda üksikut vanameest nägema, kes läheb “Narva agulist” linna poole, suur läikiva nokaga müts peas, vene moodi särk seljas (laiade pükste peal), vene moodi vestiga ja kõige peal lai “armjak naraspašku” 1 1 vammus lahtiste hõlmadega , ise vaatab külma rahuga sellesse tühja maailma, kus sünnivad juba niisugused tänini kuulmata asjad, et igamees võib trägelite “miiru” 2 2 kogukond (vene: mir) saada, ja kui ta siis vaevalt teie tervitust vastu võtab, siis teadke, et olete näinud Narva linna trägelit.

Ma ei tohi aga temast palju rohkem seletada, sest et ma, nagu üteldud, ise nende järeltulija olen.

Kes Narva linnas on käinud, teab väga hästi kõrget Hermanni torni ehk nõndanimetatud Võšgorodi. See on lai neljanurgeline torn, mille katus tömbi püramiidi moodi kokku jookseb ja väikse neljanurgelise platsikesega lõpeb. Selle pealt läheb ülespoole veel väike järk torni, mis oma katuse tipul tuulelippu kannab. Näeb välja, otsekui oleks üks tilluke torn teise otsas, ehk teiste sõnadega, otsekui oleks see neljanurgeline järk sellel neljanurgelisel tornil muna asemel, nagu neid kirikutel näeme torni tippudes olevat. Torn on Rootsi kindlustatud lossi päralt ja mahutab eneses mitmes järgus hulga tubasid.

Vana jutt aga räägib, et torni tipus väikses järgus elanud sel ajal, kui venelased Narva linna ümber piirasid, vana nõid, kes olnud Rootsi kuninga Kaarel VII ema. Venelased ei ole saanud 7 aastat linna ära võtta, sest ettekuulutus olnud, et ükski ei saa niikaua seda linna võita, kui nõid seal üleval elab. Seda teadnud venelased ka väga hästi. Viimaks lubanud üks soldat, nimega Ivan, sellele nõiale otsa teha, aga ütelnud sealjuures, et tema siis ise ka ei võivat enam elada.

Ühel õhtul teinud nõid akna lahti ja vaadanud välja. Soldat Ivan, kes Vene pool ääres, Naroova jõe kaldal seisnud (kuna torn teisel pool kaldal on), võtnud oma hõbedast nööbi, pannud püssi ja lasknud paugu nõia poole sihtides. Sel silmapilgul lennanud torni aknast vares välja ja kadunud lõunahommiku poole. Ivan aga jooksnud kohe pärast paugu laskmist jõkke ja uputanud enda ära.