Jakob Mändmets - Külamehed

“Noh siis jääb ju maa viimaks kitsaks,” lausus keegi, kui isand Konnaveskile viis meest kirjutas.

“Ärge kartke,” ütles isand, “kui teie mulle ülepea tahate tasuda, noh rublat viisteistkümmend, ei, kulub kakskümmend ära, siis teen ma, et siit kõige enne hingemaad hakatakse andma. On teil omad jaod käes, pole siis enam karta. Suur mõis, siit saab lisa. Selle väikese mehe jaoks võtangi mõisa väljast.”

Konnaveski peremehel oli ütlemata hea meel. Ta vaatas küsivalt teiste peale.

“Ma usun, meie paneme rahad ühte ja maksame kolmkümmend rubla…”

“Jah-jah,” ütlesid teised mehed.

“Seda parem, saadan kohe kirjad kroonu kätte,” rääkis isand ja hakkas asja edasi arutama. Viimaks oli Konnaveski asi valmis arutatud, isand oli jooned ja numbrid oma raamatusse kirjutanud ja lõpetas arutuse, üteldes: “Noh, see asi läheb hästi.”

Konnaveski peremees pani lauale rublase paberi, mille isand hooletult kärtsutades kotti pistis.

Rahast polnud temal lugu, raha on vaestele talupoegadele midagi väärt.

Isandast lugupidamine tõusis märksasti.

Nõnda said kõik kaardid läbi vaadatud ja tarvilikud märkused tegi isand taskuraamatusse. Kuid seda kuuldus alati, et neile see õnneks on, et ta juhtumise kombel just nende juurde oli tulnud. Igamehe rind sai kõige magusamate tõotustega täidetud ja ehk küll isanda rahakott juba kippus kitsaks jääma, sellegipärast pigistas ta rublalised paberid sama rahuliku näoga kotti kokku, nagu poleks raha talle sugugi rohkem väärt kui külapoisi käes plotski leht.

Jah, niisugune elu oli kadedusväärt, aga kahjuks seisis ta sedavõrd kõrgel, et talupoeg teda ihaldama ei hakanudki.

Viimaks vaatas isand ringi – töö oli valmis ja kott põnnis raha täis.

“Jah, teil on tulevikus kohtade poolest head päevad. Aga tahate veel paremaid, nagu see mõisa väli, kust läbi tulime ja see Alt-aru niit, mis te väga heaks heinamaaks peate, siis – siis kulub kirjade jaoks paarkümmend rubla ära. Aga mulle ükspuha – teie oma asi…”

Ja isand pani raamatu kinni ja pistis tasku. Ka muude liigutuste järele võis talupoegki aru saada, et ta töö tehtud on ja ta ära minema hakkab.

“Jah, jah, meie maksame…”

“Noh, nüüd on hull lahti, meie hakkame kroonu käest maad ostma – kuhu ta selle ikka paneb,” ütles üks vanaldane mees. Nähtavasti ei olnud ta asjast hästi aru saanud ja südamest käis värin läbi. Niisugune võib oma rumaluse läbi isandat vihastada ja sel kombel võivad veel viimsel silmapilgul kõik magusad lootused vette vajuda.

Külamehed vaatasid kurjalt vanamehele otsa ja silmasid sellepeale aralt isanda poole.

Kuid see isand oli õnneks hea mees. Ta ei avaldanud kõige vähemat pahandust oma näol, vaid ütles kogunisti südantvõitval lahkusel:

“See on teie oma kasu. Mina ei sunni, aga muidu võite neist maadest ilma jääda, võib-olla langevad jaotamisel teise küla kätte. Kes nende meeste hingesid teab, ja nagu ütlesite, on seal palju vabadikke. Ka nende pojad saavad oma hingemaa-osa.”

“Või meie seal saame,” tõrkus vanamees edasi.

Midagi vilksatas isanda targast ajust läbi.

“Kus su koht on?”

“Oh, ta on külast kaugel, teinepool küljes. Mõisa kuuendik,” ütlesid paar meest korraga, sest nad kartsid, et isand sellele ka heast heinamaast tüki kätte mõõdab.

“Kas teie lähedal seal soovitavat head maatükki ei ole?”

“Muidugi on. Mõisa väike Haua heinamaa on veel parem kui Alt-aru.”

“Noh, väga hea,” ütles isand, tõmbas uuesti raamatu taskust välja ja ütles, ise kirjutades: “Ma tulen ise teile mõõtma ja teen nõnda, et see – see Haua heinamaa sinule saab, sa va nuriseja vanamees. Oled nüüd rahul?”

Tule jumal appi, miks ta nüüd ei pidanud rahul olema, isegi teised olid ta õnne peale kadedad. Haua heinamaa, päris heina pesa. Ja missugune hein, pane koorem peale, vii linna ja too taskutäis raha koju. Tubli, tubli.

“Muretsege siis paari tunni pärast raha siia, sest Konnaveski peremees viib mind hobusega täna veel Muru postijaama.”

Muidugi toodi raha, ja mõni pistis veel peale selle midagi isandale pihku. Andes nimetas andja oma nime ja isand kirjutas selle naeratades oma raamatusse.

Arusaaja saab ju isegi ilma pikema seletuseta asjast aru, pealegi niisugune tark isand.

Külamehed ootasid nüüd juba mõned aastad isanda käigu tagajärgesid. Kuid visalt ei tulnud midagi iseäralist vaatepiirisse, mis selle asja kohta oleks tähendanud. Küla põdes ikka rohkem ja rohkem oma tõbe, sest mis sa vaeva näed, teab, kelle kätte see läheb.

Mida igavam oli oodata, seda rohkem siunati mõisnikke, sest need püüdvat kõik kroonu kasud ära peita ja meelitavat ametnikud rahaga ära. Muud ei võidud teha kui saksu siunata ja selles kunstis oli Konnaveski noorperemees esimene meister. Temast pidas vald lugu ja valis selletõttu ta talitajaks.

Sellest siis selgub, et selle mehe peas miskit lootust paremusele polnud, olgu siis, kui mõisnikud nagu vabadikud väikeste kruntide omanikkudeks olid tehtud ja paremad paigad rahva kätte antud.

Ta uskus seda, ja mis ta uskus, seda ta ka ootas.

Suur, suur hulk inimesi oli vallas sellemeelelisi.

Teistsugune oli kohtumees Tõnise mõte nende asjade kohta. Tema ei oodanud mitte sealtpoolt abi ja kui tema Luha küla isandast omal ajal kuulis, vangutas ta pead ja lausus:

“Petisele toppisite ta taskud raha täis. Miks ta siis siiapoole ei tule.”

“Ega ta ise tulnud, Konnaveski peremees ju tõi,” arvasid teised ja et nad rohkem ei teadnud, ütlesid siis: “Küll te näete.”

See viimane lause pidi kõik tasuma: ootajaid kinnitama ja head, magusat lootust õhutama, mis nad lubatud heade maatükkide kohta rinnus kandsid.

Tõnis Pärdil ja ta naabritel polnud nii suurte raskustega majapidamises võidelda kui vahest mõnedel teistel. Viis peret, nagu neid üksteise lähedal oli, olid juba mõne kümmekonna aasta eest ära ostetud, neil olid kohad kõigil pea kinni makstud. Niisiis, sellest küljest suur samm edasi. Pealegi oli maapõhi seal ka veidi parem, nii et ta ka korratul ajal sugugi saaki suutis anda. Olgu küll, et nemad samuti teenijate poolest puudust tundsid, aga see puudus oli sedavõrd üleüldine, et ta iseäralist üksikpoolist tähelepanemist ja kurtmist peremeeste seas ei leidnud.

Ja nagu imelikult oli midagi uut Kureveresse tunginud.

Tõnis oli ennegi ajalehest kunstsõnnikust ja muudest põllumajandusse puutuvatest asjadest lugenud, aga need olid ikka ajalehesõnumid. Millega igal nädalal seda ruumi siis täita, arvasid vanemad, targemad külamehed ja õnnetuseks seisis kirjeldusel alati juures: Rootsi-, Soome- või Taanimaal tehakse nii ja nii, saadakse seda ja seda. Lähemal järeleuurimisel selgus peagi, et need uuendused meie Kurevere kohta ei sünni.

Nõnda jäid sõnumid ajalehes sõnumeiks ja kirjeldused kirjeldusteks, olgu küll, et Tõnis nad pühapäeviti läbi luges.

Mis sa siis ka aega olles teedki.

Mõne aasta eest oli Tõnis viimse tee ajal linnas. Tuttav ja asjatundja kaupmees, kelle juurest ta alati muretses, mis majapidamises tarvis läks, näitas talle näpuga kotivirna peale ja ütles:

“Näed, mees!”

“Mis see on?” küsis Tõnis ja katsus kotti. “Sool vist?”

“No pole, sõber,” ütles kaupmees, “see on kunstsõnnik.”

“Tühja ka,” pomises talupoeg ja kõngutas pead. Kogu ta olek ütles: “Võivad need raha raisata, kellel teda küll on.”

“Kuule, sõber, sa kõngutad pead. Niisugused need taluinimesed on, nad ei saa asjast aru, tahavad päris põllumeestest targemad olla.”

“Kes need päris põllumehed on siis?” küsis Tõnis, sest ta tundis kaupmehe ütluses haavamist.

“Noh, mina aga ütlen – suurpõllumehed mõisnikud,” pehmendas tark kaupmees sõbralikult, “seda sa pead ise tunnistama, ega teil, talupoegadel, ilmaski niisugust vilja põldudel ei kasva. Pole ma nüüd näinud, kisute kätega teist üles.”