Jakob Mändmets - Katkiraiutud kaljas

Erutava uudisena kõneldi külas kaljase ehitamisest, aga kadedust ei äratanud see kelleski. Miks mitte, tehku Nasva Laas kaljas, tal on ju jõudu, ja eks see ole siis kogu rannale uhkuseks ja auks. Siin ei ole mitme versta peal kellelgi kaljast, kuna Panga rannas on mitu uisku ja paaril mehel laevadki.

Varsti toodi ka Pikaneemelt laialt tuntud paadimeister Nasvale ja kaljase ehitus algas.

Ainult üks mees oli, kelle südamesse see sõnum valusasti lõi nagu terava västrikuga. Selle mehe nimi oli Laine Andres, külast väljas Neeme otsal oleva koha peremees.

Kaljase ehitamise sõnum kiusas teda alaliselt taga.

“Kaljast ei ole Laasil sugugi vaja, vaid ta tahab just minule näidata, mis ta võib,” ütles Andres enesele. “See juhtub ühel heal päeval, kus ta sulle näkku irvitab ja hüüab: sina ei või seda!”

Ta katsus esmalt mõne ees seda kaljase ehitamist alla tõmmata tühiseks ettevõtteks, aga peagi sai ta aru: küla on Laasi poolt. Sestsaadik hoidis Andres kõrvale, võimalikult mitte kellegagi tehes sellest juttu.

Sellest on viisteistkümmend aastat tagasi, kui Laas kord Andrese kui oma sõbra käest kinni võttis:

“Ma räägin sulle.”

“Räägi ometi!”

“Ma armastan teda.”

“Keda?”

“Pühadekaare Inglit.”

“Mis sellest.”

“Aga mul ei ole ju paadiosagi. Mis ta isa ütleb?”

“Seda ma ei tea,” vastas Andres.

Aga mis võib Pühadekaare peremees selle kohta ütelda. Muidugi ei taha ta sellest teadagi, sest Laasil ei ole tõepoolest paadiosagi. Ta ei suuda seda enesele muretseda. Aga Pühadekaare peremehel on mitu paati, head püünised ja läbi aasta ripub tal aidas hulgana kuivatatud kalu.

Andres mõtles.

Aga miks mina sellele mõttele ei ole tulnud? Andres vaatas oma maja poole, mille lubjatud korsten valendas päikesepaistel. Kellelgi külas ei olnud niisugust maja. Kui paari aasta eest isa suri, üteldi õigusega talle suus sisse:

“Mis sinul viga elada, isa jättis sind heale järjele.”

Ingli kosimisel võiks ta varandus veel tublisti suureneda.

Andres tundis langevat oma silmadelt kae. Ta sai sellest nüüd aru, mida ta siiamaale ei olnud mõistnud.

Andrese lähenemist nähti Pühadekaarel heameelega.

See oli ühel pühapäevaõhtul, kui poisid ostsid kõrtsis tüdrukutele õlut ja viina.

Andres istus laua ääres ja käskis kõrtsimeest anda pudelitäie punast viina. Päikesekiired paistsid pudelist läbi ja nende valgustusel säras vedelik heleda leegina.

Mitmelt poolt kuuldi seda nähes korduvaid imestushüüdeid. Mis sellel mehel viga osta, kellel püünised head, kellele isa jättis uued paadid ja kellel kaks sulast käivad merel. Eks kuule teie maamehe hobuse hirnumist alati Andrese värava tagant.

Naerul näol valas Andres uhke käeliigutusega punast viina klaasidesse. Nüüd oli küll kõige parem silmapilk Inglile näidata, missuguses lugupidamises tema kogu küla silmis seisab ja mis sellest arvatakse, keda ta – võib-olla – ehk praegugi armastab.

“Kuule, Laas, tule ometi veidi siiapoole!”

Laas tuli laua juurde, mille ääres Ingelgi istus teiste tüdrukute hulgas.

“Mina annan sulle niisugust viina,” ütles Andres Laasi poole, “mida sa küll elus veel ei ole suhu saanudki. Sa oled ju vaene – ega jaksa osta toopi õlutki.”

Laasi nägu lõi kergelt punetama.

“Kui see viin sulle nii kallis on, ega ole siis tarvis pakkuda. Võid omale jätta.”

Laas tahtis laua juurest astuda eemale.

“Pea nüüd!” hüüdis Andres. “Sinu jaoks juba jatkub!”

“Joo, kui pakutakse,” hüüdis üks poistest. “Hea ta on, ja või Andresel rahast puudus.”

Pehme loomuga noormees ei suutnud oma tahtmisest hoolimata laua juurest ära minna.

Andres valas heledalt läbipaistvat punast viina klaasi täis ja väriseval käel sirutas ta selle sõbrale.

“Ei, sõber,” hüüdis Andres, Laasi vastuvõtmiseks väljasirutatud käe eest klaasi ära tõmmates. “Mina ei või sind mitte õpetada seda viina jooma. See on sinu jaoks liig kallis. Aga nuusutada võid ometi.”

Ta viskas Laasile viina vastu silmi.

Vali naer ülistas Andrese tegu.

“Kuradi mees see Andres, mis tal kõik pähe ei tule. Aga mis tal viga, kui raha taskud täis.”

Laas jäi jahmatades seisma, ilma et ennast kohe oleks suutnud koguda. Teiste naerukaja lõikas valusasti ta kõrvu.

Halba aimates ja enesele vastupanemise võimalust muretsedes astus Andres laua tagant lagedale põrandale. Ta pilgud jooksid ruttu ringi, otsides, mida võiks kätte kahmata võitluse tarvis.

Teiste naer äratas Laasi oma jahmatusest. Ta heitis viha ja põlgust avaldava pilgu Andrese peale, keeras siis ringi ja tuli kõrtsist välja.

Kuigi see Andrese tegu ehk mõnes meeletuska sünnitas, sest Laas seisis heas lugupidamises, aga tema poolt ostetud õlu ja viin pesid selle kohe.

Andrese ja Ingli pulm oli uhke ja rikkalik osavõtjate poolest.

Külapoistest oli ainult Laas see, kes puudus. Ja siitmaalt alates läksid meeste eluteed lahku.

Aastate vältel olid Laas ja Andres ümber vahetanud oma osad. Laas elas ühes küla otsas oma uues suurte akendega ja üleni värvitud majas. See oli nüüd tema, kellel olid üle küla kõige paremad püünised ja meri avaldas ta vastu iseäralist heldust. Andrese maja teisel pool küla oli aastate jooksul hoopis ära lagunenud, püügiriistad viletsaks jäänud, ja nüüd oli mees niivõrd vaene, et ei suutnud muretseda endale uut paatigi. Vaeseksjäämist ei olnud keegi, ka Andres ise, märganudki, aga kui kõik oli veeremas, ei suutnud mees seda enam kinni pidada.

Kõik kõnelesid külas kaljase ehitamisest, misjuures elavalt Laasi endist vaesust meelde tuletati. Aga kui kaugele on ta nüüd jõudnud! Ja edaspidi veel! – Siit rannast võib kaljasega kive Tallinna saata, puid vedada – igatahes on teenistus hea ja Laasi varandus kasvab jõude.

Andres vaatas Nasva poole. Hommikust õhtuni segas kaljasetegijate juures inimestehulk, kuna vaeste lesknaiste pojad endale korjasid pisikesi lauatükke, mida kodus nende käest heameelega vastu võeti. Isegi tuul ajas mööda randa laiali kergeid laaste nagu udusulgi.

Kaljas oli valmis.

Ta valge, siledaks hööveldatud laudadest moodsalt väljakoolutatud kere võiti tulel kuumaks aetud tõrvaga hoolega üle.

Kuivad lauad imesid ahnelt tõrva enestesse, kuna õhuke tõrvakord talle andis nooruse puna, just nii, nagu tütarlapse põskedelegi kutsub kevadine päike.

Uhkeldades oma toredate vormidega, võitis kaljas ruttu kõikide randlaste südamed, ja nad vaatasid teda kogu päeva ainiti nagu armukest, kelle järele hing ihaldab unenäoski.

Andres ei olnud veel kaljast vaatamas käinud, aga seda rohkem tekitas teiste kiitus ta hinges viha.

Äraummistunud soo-ojaks muutus ta hing ja selgesti tundis ta, kuidas meelepaha nagu haisev maakevesi sinna kokku kogudes talle valmistas pakitsevat piina. Ta arvas teiste silmist lugevat sõnu, mis ülistasid Laasi lõpmatult ja talle ka edaspidiseks soovisid õnne.

Ja sellele mehele viskasid sa kord viina näkku – et teda teiste ja kõigepealt selle tüdruku ees alandada, kes nüüd on su naine.

Aga rohkem: kui sa kord oma katkised purjed üles tõmbad ja väsinult liugled lainetel, alles siis näed, kuidas ta just kaljasega kihutab sinu nina eest mööda. Vaata aga – sulle läheneb helerohelisel veepinnal kiiresti vari ja see matab su paadi hoopis enese alla.

Isegi päikese võib ta su eest kinni katta.

Need on Laasi kaljase laiad, lumivalged linased purjed, mis heidavad varju. Need on pakilt tuult täis. Ka tuule tahab ta merepinnalt enesele koguda. Ja su viletsad purjed langevadki lonti ja paat taarub lainetel nagu mees, kelle jalust on riisunud jõu kange viin.