Keegi ei tuleta teda meelde, ehk kuigi temast juttu tehakse, ei taheta temast midagi head ütelda. Näidatakse vihase valuga tema poole: näe, seal ta seisab, kes meie rahva verd ja higi on imenud, rahva edenemist luupainajana hoolimatult rõhunud.
Ei ole ka ime. Laulikud laulavad ainult sellest päikesest, mis elu ja jõudu annab, vaimustatud isamaalased unistavad ainult nendest aadetest, mis terve rahva vere kiirele jooksule sunnivad ja vanaaja uurijad käivad nagu varjud kuuvalgel ööl ümber ja otsivad kadunud aegadest neid tähtesid, mis sellel ajal surutud rahvale teed valgustasid.
Aga ikkagi valgustasid.
Teda ei tuleta keegi meelde, sest mis head võiks siis külakõrtsist kõneldagi. Olgugi, et aastakümneid meie rahva elus tähtsaks teguriks on olnud, kaob ta tähelepanemata nagu vari ja kellelgi ei tule meelde ta hauale palukavartestki pärga panna ega temale lahket sõna järele hüüda.
Niisama vähenõudlik kui ta elus oli (ma mõtlen seda muidugi väliselt), nõnda on ka ta lahkumine ilma kaugelekostva kärata.
Kaduvale kõrtsile ei panda kandlemängusid helisema, ta hävinemise sõnum ei riku silmapilgukski unerahu.
Ma näen teda praegugi veel, kuidas ta seal mäenõlvakul tolmuse maantee kaldal aastate kaupa laisalt lamas, madalad hallid uksed alati vastu lõunat lahti. Vanemad mehed mäletavad ka urmseks näritud postide peale toetavat losakile vajunud räästast, viltuste piitadega ust, mis lahti tehes ikka kägises, ja üleni tolmuga kaetud kustunud klaasidega aknaid, mis nagu sandi haiged silmad teelisele otsa vaatasid. Aastakümnete eest kõneldi: kõrts ähvardab kaela kukkuda, aga siiamaani pole ta veel oma ähvardust täide saatnud.
Kui ümberringi uued voolud nagu hea pärm käärimist sünnitasid, elanikud endale uued majad ehitasid, mille suured selged ruudud alla langeva verekarvalise päikese valguses kirgasid, jäi kõrts ikka endiseks: ta ümbrusest imbus vastik sõnnikuhais kaugele ja miljonid sitikad aelesid rooja sees ta ukse all ja peale päeva loodet ronis inetu kärnkonngi ta vundamendi ääres.
Kõrtsil on omapärane meeleolu. Joodik võib päevade kaupa poolpimedas kõrtsitoas koonutada. Ta viibib nagu kusagil nõiakambris, kust ta väljapääsemiseks teed ei leia. Tundide kaupa vahib ta vahetpidamata auklikule paepõrandale ja kõneleb iseendaga. Ka siis lepib ta kõrtsiga, kui tal raha pole ja viina ka võlgu ei anta. Ka rahata inimese kohta on kõrtsil oma tõmbejõud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.