Jakob Mändmets - Raehärra Flemmingi tütre Katarina pulmad

Aastal 1913, 27. lõikuskuu päeval leiti Kuressaare kiriku remonteerimisel kahl vanu pabereid. Need olid visatud vist aastasadu tagasi sinna murde alla ja niiskusest olid nad läinud kollaseks ja löönud kopitama. Polnud neil ka iseäralist tähendust, olid ainult vanad arvelehed, kaustikute kaaned ja muu niisugune puru. Kuid nende hulgas leidus üks täiskirjutatud vihk, mille sisu oli loetav ja mis siin ära toon sõna-sõnalt.

Mina, Arved Remmin, kes olen olnud jumala armust Kuressaare kiriku õpetaja 23 aastat, võtan kätte sule väriseva südamega ja vabiseva käega, et panna kirja seda lugu. Selle kõik, mis siin kirjutan, on issand mind lasknud näha minu ihusilmaga ja mu kõrvad on kuulnud selgelt neid kõnesid, mis sellal räägiti. Kui keegi peaks kahtlema lööma selle kirjutise tõe juures ja kui mind enam ei ole selles ajalikus ilmas, siis võib ta seda järele pärida meie linna ausatelt kodanikkudelt, sest arvatavasti ei lähe see neil niipea meelest.

Nagu igaüks teab, on raehärra Flemmingi perekond meie linnas üks ausamaid ja lugupeetavamaid. Aga et meie issand laskis sündida just selle perekonnaga seesuguse loo, siis on see nii küll tema tahtmine, mida meie, surelikud, ei suuda mõista, ammugi mitte käända teisit.

Auväärilikul Flemmingi abielupaaril oli kaks last: poeg ja tütar. See oli muidugi issanda tahtmine, et ta ei olnud andnud sellele kallile emandale suuremat sigidust, olgugi et ta oli oma tervise poolest tugev ja neil oli rohkesti varandust. Olid ju teised raehärrad ja muudki kodanikud õnnistatud hoopis rohkemaarvulise lastehulgaga, olgugi et nende maapealne varandus oli Flemmingite omast hoopis napim.

Need kaks last kasvasid üles otse minu silma all ja sellepärast ongi minul võimalik kõik õieti ja tõeliselt kirja panna, mis neist tean.

Poeglaps, kellele mina ise pühas ristimises nimeks andsin Gustav, kasvas nii, et meie armas issand pidi temast tundma suurt meelehead. Temal polnud muud mõttes, kui püüda elada issanda meelepäraselt. Olgugi et isa temast tahtis teha sõjameest ja teda teenima saata meie armulise kuninga väehulka, et süda võiks siis rinnus rõõmu pärast karata, kui ta poeg kõnnib uhkes väemehe mundris, ei läinud see soov tal mitte täide. See hästikasvatatud poeg langes oma auvääriliku raehärraisa ette põlvili ja ütles järgmised sõnad: “Armas isa, luba mind, et ma võiksin minna ja oma kätte võtta vaimumõõga. Sellega tahan ma siis võidelda. Ja sina, armas isa, tead ometi, et vaimumõõgaga võib lüüa valusamaid haavu, kui seda suudetakse terasest mõõgaga, mis küll on ihutud vahedamaks kui nuga, millega sa ajad habet oma palge pealt.”

Isa ei suutnud vastu panna oma poja palvetele ja pealekäimistele ja pidi viimaks kuulda võtma ta soovi, olgugi et see ei olnud tema südamele armas.

Kui noor Flemming sai vanaks viisteistkümmend aastat, panid vanemad talle selga uue ülikonna, lasksid teha talle head ja tugevad jalavarjud, andsid talle raha ja muid tarvilisi asju ja saatsid tema kodulinnast välismaale õppima tarkuseasju.

Ja sellest ajast peale, kui kirjutan neid ridu, ei ole minu ihusilmad näinud seda noormeest.

Nüüd jäi auväärilikule Flemmingi abielupaarile koju ainult tütar, kelle pea peale ka minu käsi oli pannud pühas ristimises kolm korda vett ja kellele minu huuled olid andnud nimeks Katarina.

Kuid selle tütarlapse iseloom oli tema vennale täitsa vastane. Juba üsna noores lapseeas tulid temas avalikuks niisugused kombed ja viisid, mis polnud kohased ühe auvääriliku raehärra-abielupaari lapsele. Kasvades vanemaks, arenesid need halvad kombed ja viisid silmanähtavalt tugevamaks ja neid ei suutnud tõrjuda noomimised ega valjud manitsused. Ta läks hobusetallidesse, ronis vahel kahteratsa hobuse selga, mis on ometi suur häbiasi, luusis ümber kodanikkude ja isegi talurahva soost inimeste lastega, võttis end nende hulgas lahti riidest ja läks merre ujuma ja kadus vahel kodust poolteks päevadeks, ilma et oleks öelnud, kus ta viibis. Ma tean väga hästi, et niisugused kombed ja viisid tegid ta auväärilikkude vanemate südametele väga suurt valu, olgugi et nad sellest ei tahtnud palju kõnelda. Kord ütles ta isa mulle jutu sees, Katarina nagu pollagi ta tütar, mis ütlus tuli muidugi väga ahastavast meelest.

Ja saades vanemaks muutus ka tugevamaks Katarina kangekaelne ja tõrges meel.

Selle juures kasvas ta aga neitsiks, kelle kõrvale iluduse poolest ei võinud minna ühegi teise raehärra, ammugi siis mitte mõne kodaniku tütar. Ilmudes uulitsale jäid inimesed teda vaadeldes tahtmatult seisatama, sest ta ilu ei lubanud kellelgi tema pealt kõrvale kiskuda pilku. Ta juuksed olid mustad nagu see eebenipuu, millest kõneleb jumalasõna, ja silmad jälle sinised nagu vaikse järve pind, kust vastu kumab helesinine taevavõlv. Ta huuled olid punased nagu need kirsid, mis ma praegu noppisin täiesti valmilt oma viljapuudelt. Piimvalgelt näolt paistsid kaugele ta kõrgete kulmude süsimustad kaared, mis andsid ta näole ilme, millest minagi ei suutnud lahti kiskuda oma silmi. Minnes mööda uulitsakive ja tuule uhjutades ta kleidisabu näis, nagu ei olekski puudutanud ta jalad maapinda. Ta hääl oli hele ja kuuldes eemalt ta juttu võis tekkida arvamine, et väga hea kandlemängija kõlistab oma kandle keeli.

Juhtus tulema jutt lastest ja kui ei suudetud keelduda kiitmast auvääriliku Flammingi abielupaari vastu ta tütre ilu, siis laskus niihästi isanda kui ka emanda näole kurblik naeratus. Eks nad teadnud seda isegi, et Katarina on kõige ilusam linna tütarlaste hulgas, aga eks nad teadnud ka seda, et tal on niisugune iseloom, mis ei tee nende südameile rõõmu, vaid sünnitab sageli ahastust.

Ütlesingi kord oma kirjutises, et auväärilik Flemming oli väga rikas mees, aga seda kordan veel. Sellepärast pole siis midagi imestada, kui raehärrade ja teiste jõukate pojad heitsid Katarina poole igatsevaid pilke. Muidugi poleks ka kallil abielupaaril midagi olnud selle vastu, kui üks lugupeetud sugukonna võsu oleks neilt palunud tütre kätt. Eks ole ju issand ise oma suures tarkuses nõnda seadnud, et inimesel pole sugugi hea üksi olla.

Ja ma pean siin avalikult ütlema, et mina kui koguduse hingekarjane igatsusega ootasin päeva, millal üle minu toaukse läve astub minu kotta Katarina Flemming oma äravalituga.

Minu ootamine jäi kauaks asjatuks.

Jõudsid kuuldused minu kõrva, et noortest keegi ei söanda läheneda Katarinale niisuguse ettepanekuga. Ja oli ka neid, kes ütlesid, et niisugune neitsi ei kõlbagi tulevase raehärra emandaks.

Aga selles asjas tuli siiski pööre.

Raehärra Bengt Berg oli meie linnas üks vaesemaid, isegi vaesem kui mõni kodanik, kellel polnud oma suguvõsa kohta mingit kaugele minevikku ulatuvat nimekirja ette näidata. Ta elas linna serval, kus tal oli oma maja ja ilus aed, milles lendasid rõõmsalt mesilased, sest armas issand laskis neil pisukestel loomakestel väga hästi ta käe all korda minna. Ta oli oma eluga rahul.

Kui selle Bengt Bergi poeg jõudis koju suurekooli pealt, kus ta oli mitu aastat õppinud õigusteadust, siis oli meie linnas rõõm suur. Kui kuulsime, et noor Berg tahab jääda elama kodulinna, siis teadsime, et meie armsas linnas on nüüd niisugune jõud, kes võib kõik asjad nii juhtida, nagu see õige on armulise kuninga seaduste ees.

Ja seesama noormees heitiski oma silmad Katarina Flemmingi peale, olgu et ka teised raehärrad ja veel enam jõukad kodanikud oleksid ta vastu võtnud kahe käega oma majja.

Küll tulid minu juurde kuuldused, et Katarina panna vastu noore Bergi kosimisele, aga auväärt Flemmingi kannatus olevat katkenud ja ta tarvitanud isa õigusi, nagu need vägevast loojast talle antud. Et ma neist asjust ligemalt ei tea, siis ei taha ma sellest siin teha pikemalt juttu.