Jakob Mändmets - Laanemetsa veskitalu

Keegi ei suudaks küll kokku arvata neid viljakoormaid, mis paljude, paljude aastate vältel on jahuks jahvatanud Laanemetsa veski kivipaarid. Veski seisab kõrgete kallaste vahel kolme risttee harul, ja kui jumal andis hea vilja-aasta, siis ei vaikinud veskikivide mürin ei päeval ega ööl. Tugevail rautatud vankreil tulid jõukad Kaunvere küla mehed ja nende lumivalged kotid olid täidetud kuldteradega, mis neile andsid nende laialdased, hästirammutatud põllud. Niisama tulid ka Sootaguse mehed oma viletsate logisevate vankritega mööda auklikku teed. Olgugi et nende koormad rasked ei olnud, aga selle eest olid nende loomad lahjad ja pikkade karvadega, ja andis neilgi vedada neid kõlkakotte. Nii ei tühjunud korrakski laialdane veskiesine hobustest ja mõne veskilise loom pidi seal konutama päeva-paari, enne kui valgeks tolmunud mölder hüüdis: “Hei, külamees, nüüd on sinu järg.” Pikapeale jutu lõppedes istusid külamehed tusaste ja tülpinud nägudega viljakottidel ja küsisid üksteiselt piibutubakat laenuks, sest kes siis teadiski kodust kaasa võtta sedavõrd rohket tagavara, ms vastu oleks pidanud nii kauaks ajaks.

Nõnda kestis töö Laanemetsa veskis kevadest sügiseni läbi aasta ja kõige vanemadki inimesed ei teadnud, kus see oleks olnud teisiti. Kinnitati, et see veski on olnud praeguse suguvõsa käes viis põlve, aga kõige vanemad ja parema mäluga raugad mäletasid tagasi ainult kolm põlve.

Veski seisis all orus. Kui loojenev päike kuldas üleval mäel oleva eluhoone veidi tuhmunud aknaruute, siis oli all juba päris hämarik. Aastate vältel paksu jahutolmuga kaetud veski aknad osutasid ainult nõrka valgusekuma, nii et töötada tuli posti külge kinnitatud väikese lambi valgel. Veskilised tõusid üles, sirutasid kangeksjäänud liikmeid ja läksid möldrikambri, kus põles tuli ahjus ja kus oli soe ja mõnus. Siin visati ahju kuivi halge, mis põlesid lustiliselt praksudes ja nii oli üsna meeldiv oodata järjekorda. Veski kivipaaride ühetaoline mürin, vee tõusev ja vaibuv kohin lõid iselaadilise meeleolu, mis oli heaks kasvupinnaks hirmu ja õuduse juttudele. Ei ole seal siis midagi imestada, kui kinnitati, et kogu ümbruskonna naljandite, pilkejuttude, lorilaulude, tondi- ja kodukäijate lugude hälliks oli Laanemetsa veski möldrikamber. Paljudki veskilised, kätte saades oma jahvatuse südaööl, oleksid pigemini jäänud ootama hommikut, kui poleks peljanud teiste naeru. Jõudes niisugusel südaöötunnil raske koormaga Laanemetsa männikusse, kus pilkane pimedus laskus vastu maapinda, pidi küll mitmel puhul kummarduma, sest tundus tihti, nagu oleks tagantpoolt haaranud kellegi käsi. Kui siis teeline viimaks jõudis Viira küla lagedale karjamaale, kus silm seletas taevarannal sakilisi pilverünkaid ja nina tundis talutare suitsu haisu, siis oli tunne, nagu oleks pääsnud hädaohust, ja süda lõi korraga kergeks.

Ega nüüd päris julgeist mehist kuskil ole puudus. Oli neid ka Laanemetsa ümbruskonnas. Niisugused mehed hooplesid vahel, et nad ei karda minna öösi surnuaedagi, mis siis kõnelda Laanemetsa veski ümbrusest. Aga kes võib siis niisuguste kiidulitside juttu uskuda. Niisugused mehed hooplevad kõrtsileti ees ja loodavad, et neile selle eest antakse kortel viina. Aga seda teati ju ometi kindlasti, et Laanemetsa ümbruses on nähtud viirastusi. Noid jutte võis uskuda, sest nägijaist olid mitmed, kelle tõenduse juures polnud tarvis kahelda. Võtke vana Raudoja Märt – milleks peakski see vana aus halli peaga mees kõnelema tühja lori? Tema nägi oma silmega südaööl selgel kuuvalgel silla käsipuul istumas särgiväel naist. Kui siis vanamees endale ette lõi issanda ristikese, kadus viirastus, nagu oleks ta sulanud õhuks. Ka Reiu Leenu jutu juures ei maksa ometi kahelda, kes nägi suvisel ööl jõekuppude vahel istuvat noort naisterahvast last imetamas. Isegi niisugune luga juhtus, kus viirastus tõmbas ära Jalaka Reinu käest piitsa. Oma hulljulguses (mis muidugi tuli sellest, et ta Aruniidu kõrtsis tublisti oli joonud) läks ta tammi peal lööma tee ääres olevat musta kogu. Piiits jäigi kadunuks tänapäevani. Kõigil neil nähtustel oli oma allikas. Teati kõnelda, et Laanemetsa veskitalu algusjõukus oli vedaja töö tagajärg. Ei olnud küll enam elus neid inimesi, kes olid teda näinud oma silmaga, aga mälestused isade ja isaisade tõendustest polnud kustunud. Ja kes poleks teadnud seda kurb-õnnetut lugu vana Saareotsa Andresega. Tema jõudnud kord kuuvalgel ööl üle veski silla, kui näinud, kuidas vedaja tulnud üle metsa veski poole. Tal olnud kaasas suur saak, mida tunnistanud kõige paremini ülirohke sädemete hulk. Ruttu ajanud ta püksid kinnerdele, et p… näitamisega hävitada seda ülekohtust varandusekandjat. Seal ei olnud ta aga küllalt kärmas ja löödud armetult lõhki tulise haoga ta tagumik, nii et pidanud lamama voodis kaks kuud ja kolmteistkümmend päeva. Kui sellele veel juurde arvame õnnetu Vio loo, kes oli aastat viiskümmend tagasi tüdruk iluduse poolest üle ümbruskonna ja kelle surnukeha võeti välja pika otsimise järel veskijärvest just jõekuppude vahelt, eks siis jätku juba materjali igasuguste õudsete lugude punumiseks.

Nüüd oli lugu teisiti. Aasta-aastalt tumenesid need lood ja Laanemetsa veski praegune eluviis ei andnud nende elustamiseks kuidagi põhjust.

Laanemetsa veski omanik Jüri Klaos oli 53-aastane mees. Pika, tugeva kasvuga, laiade õlgadega, kes kuni 45 aastani võis võtta setverdi rukkeid selga, nagu oleks see mõni kõlkakott. Võib-olla ehk oleks ta seda praegugi suutnud, aga milleks niisugust asja vaja. Oli tal ju veskis alati kolm meest ametis ja nüüd olid sisse seatud ka kõik niisugused uue aja värgid, nii et inimesel oma ihujõudu kulutada ei olnud vaja.

Jüri Klaos oli rikas mees ja kui ta kutsus kellegi külamehe oma lauda ja küsis siis peale söömist, pühkides oma hallide karvade rikast laia, pruuni habet, mis küla pool uudist, siis oli niisugune lugu sündmuseks. Varsti teadis sellest kogu vald, et see ja see istunud möldri lauas, ja tundus, nagu oleks mees teistest tõusnud peajagu pikemaks. Ei olnud vallas jõukamais peredes ühtki pidu, kuhu poleks kutsutud möldrirahvast, ja kui möldripaar sõitis õue oma kerges vedruvankris, siis alles tundis piduperemees olevat pidul tõsise väärtuse.

Olgugi et möldri ja külarahva vahel oli läbikäimine üsna tihe, kuid sellegipärast üksteisele hoopis lähedale nad ei pääsnud. Ka kõige jõukam mees külast kõneles möldriga ikkagi mõnesuguste takistustega, sest keel ei saanud kuidagi liikuda nii vabalt nagu jutus oma naabrimehega.

Kõneldes sõna paar Laanemetsa veski ümbrusest, ütlen juba ette, et ilusamat kohta enam kuskil ei teatud. Jõgi voolas kõrgete, paksu okaspuumetsaga kaetud kallaste vahel, sünnitades veski juures kolme tiinu suuruse järve ja sealt siis langedes paari sülla kõrgusest joast kohinal alla. Suurte vete ajal kuuldus jõe kohin isegi külla ja sellal koguneti ümbrusest hulgani vaatama vetemängu. Jõe kaldal kasvavate mustade leppade juurte alla olid õõnistunud sügavad koopad ja puude urvarikkad oksad ja käharladvad kummardusid veepinnani. Istudes ilusal õhtul järve kaldal nägid, kuidas elati vees lustilist elu: aplad havid sööstsid sageli veest välja, saaki taga ajades, kuna nende eest põgenedes vilkad särjed ja ahvenad panid liikuma kalda piiril kasvavad kupulehed, lipurohu ja teised jõetaimed. Kaldakoobastikus elasid vähjad ja kes muuseumis viitsis paarinaelase vähja koorikut lähemalt vaadelda, see oleks varsti lugenud ligipandud sedelilt: “Püütud Laanemetsa veski järvest 1904. a. 23. juulil.”