Jakob Mändmets - Külamehed

“Tema – tema,” ja väljavaht näitas kepiga Pärdi peale, “armuline parunihärra, tema just tõi kruusa lubjaahju mäelt.”

Parun vaatas Pärti, aga see pilk tabas niisama, nagu oleks keegi naaskliga südame kohast sisse pistnud.

Oleks ka parun küll kõvera jalaga olnud, ometi on väljavahi ja paruni vahel suur vahe. Ka see sünnib uskuda, et see tulevas ilmas nõnda edasigi jääb. Alamat sorti rahvas, ärge rõõmustage enneaegu!

“Mine vaata, kas Saue väljal kraavisuud lahti on!” käskis parun väljavahti, aga enese ratsut hoidis kärsitult kinni.

“Sina – siis – varastasid – kruusa.”

“Armuline suur parunihärra, andke andeks – häda pärast,” kogeles hirmunud keelel vana Pärt ja astus härrale lähemale.

“Varas ei leia armu – sina langed trahvi alla.”

“Andke armu, suur armuline parun,” ägas vana Pärt. Pea roomates lonkis ta lähemale ja püüdis härra läikivat ratsasõidusaapa säärt paitada.

Aga need kaks suurt musta krobelist kätt ajasid ratsule, kellel nii peenike karv nagu siidisamet oli, hirmu peale. Ta läks rahutuks.

“Ära tule ligi,” keelas parun ja jäi mõtlema.

“Noh, ma lepin sinuga kergesti,” ütles viimaks parun. “Sa viid kruusa tagasi sinna, kust sa ta võtsid, ja maksad kolm rubla trahvi, või teed seitse lõikusepäeva. Said aru!”

Siis andis parun ratsule kerge hoobi valgetest paeltest palmitud piitsaga, mis käsivarrel rippus, ja kihutas minema.

Muidugi sai nii selgest kõnest kruusavaras küllalt aru.

Seda lugu räägiti külavainul, kiriku ees, kõrtsis ja mõnes muus kohas veel. Aga pea tuli teine veel huvitavam lugu ja Pärdi asi jäi soiku.

Ainult Pärt ise, kui ta suvel soojaga, särk mustas seljas, mõisaväljal rukkeid lõikas, mäletas kevadist kruusalugu. Seda sündis meeles pidada, sest igaüks pidi tunnistama, et Pärdi sillatükk mõisa trepi all sellegipärast nii sile oli, aja või kopik hõbedat ees.

“Kurat – meie peame mõisa trepi alla teed tegema. Tema ei pane peotäit kruusa – aga pane teed lõhkuma. Tehku ka!”

Ja mees põrutas kõvasti rusikaga vastu kõrtsiletti. Teised tungisid imelikule mehele lähemale, aga see oli juba tukkuma jäänud, pea oli teisel rinnale vajunud.

Mine aja õigeks – purjus inimese jutt.

“See ei ole õige,” ütles kirjutaja Vaik, “et ainult rahvas peab teed tegema. Mõis peaks ka…”

“Paljas “peaks” aga üksi ei aita,” ütles talitaja hoolimatult. “See ei tee teed paremaks, sest ta ei tee.”

“Kuule – ole tragi mees,” ütles härra Vaik seisma jäädes. “Anna nõu, et vallas kõik ühes meeles oleksid ja siis mõõdame tee uuesti ära ja jagame nõnda, et mõisale ka oma paras jagu jääb.”

See oli sünnis nõu. Kõrtsileti vastu põrutamisest ei tule välja midagi, seda oli ammugi nähtud, ja paljalt mõtted ei aita ka midagi, kui neid teoks ei tehta.

Aga ühendatud jõul – see mõte paistis nagu päikesekiir rumala talumehe hinge sisse.

Nagu lapsuke kärsitult uut asja ootab, nii tundis talitaja oma hinges tulist igatsust selle järele, millal võiks selle mõttega peale hakata.

Ta vaatas põlastades sügavate roobaste peale, ehk oleksid nad veel sügavamad olnud.

Talitaja ja kirjutaja jõudsid Naarile. Koht oli pehme karjamaa taga, aga tänavu võis läbi saada.

Värava sambad olid läbi ära mädanenud, aga et nad üleval seisaksid, oli neile kümnete kaupa kiilusid kõrvale taotud. Värava kõrval olid karjalaudad. Viltu olid seinad vajunud ja palgid pea läbi mädanenud. Katus oli mitmest kohast hoopis otsas, roovikud paistsid kätte. Näha oli, et see laut ammugi poleks loomadele kõlvanud, aga uue tegemisest polnud midagi märgata. Juhtub tuulehoog, niisugune tuleb kaela. Mis seal siis on, teisest otsast olid nurga tapipalgi otsad puhtaks läbi mädanenud. Ime, kuidas ta veel üleval seisiski.

Pahemat kätt oli sepapada. Seda võis tundja arvata, ainult terane tähelepanelik silm oleks rauapära hunniku leidnud, mis nüüd juba rohuga oli üle kasvanud. Seintevahed olid aja jooksul harvaks läinud, ka ääsi kohalt paekivist laotud müürist oli tükk maha varisenud. Võis kergesti sisse vaadata.

Ja mis seal siis ka näha oleks olnud? Lambrised ronisid müüriaugust sisse, otsisid kandilisi rauatükikesi, teravaid plekiääri ja tundsid sääraste asjade üle üsna rõõmu.

Mis sa poisikestega teed! Muud polnudki, sest need paar viletsat pikakest ja pooleli põlenud mokkadega pihid olid ammugi oma teed läinud. Keegi poisikestest võttis lõõtsa vibust kinni, aga see ei tõusnud. Temast polnud aja jooksul muud järele jäänud kui kolm kaant, mille küljes kärisenud naharäbalad lipendasid.

See oli vana sepapada. Tal oli kaevu ääres hea küll uinuda ja oma kuulsast minevikust und näha. Kes seda siis oleks uskunud, aga nüüd olid inimesed selle usuga harjunud ja kõikide eest oli, nagu oleks see nõnda pidanud olema.

Kirjutaja ja talitaja jäid kaevu äärde jalaka varju seisma. Hale, ilma hiilguseta oli kogu see pilt, mis nende silma ees seisis. Õu oli must, ilma rohuta ja peasuuruste kividega, mis poolest saadik mulla sees olid, nagu üle külvatud. Kevadel ja sügisel võis niisugune õuepealne selge mudameri olla. Ja suur oli see õuepealne. Härra Vaik vaatas mõttes ja ta sai aru, et see kaunis hea maa peaks olema. “Väljamaal on mõne vakamaa suurused kohad ja need annavad imestamisväärt suured summad sisse,” mõtles ta, “aga siin seisab maa tühjalt. Või on talupojal seda tarvis. Ei pooleski.” Ja Vaik tõmbas mõttes läbi õue peenrad ja asutas pahemale poole keeduviljaaia. “Jah, kõik, kõik võiks teha, aga pole teadmist.” See oli kibe tõsi ja Vaik sai aru, et see ainult tõsi on. Avage neil silmad, siis – siis ei leia te enam kuskilt niisugust kurba pilti.

Lauda poolt jooksis toa juurde vingudes pikakarvaline lahja sigudik. Kesk õue jäi ta seisatama, tõstis nina vastu tuult ja vaatas siis küsiva pilguga jalaka all seisvate võõraste peale.

Sellepeale jooksis ta jälle vingudes toa poole. Küllap sigudik ka midagi mõtles, sest ega temagi üsna rumal elajas olegi.

Selle aja sees oli inimesi juba kogunenud. See, kes nüüd talitaja ja kirjutaja juurde astus, oli kohtumees.

Kohtumees, Luige peremees Tõnis Pärt, oli pealtnäha umbes neljakümne viie aastane tubli mees. Ehk mitmed küll Tõnist sellepärast pilkasid, et ta poissmees oli, ja seda narriks toimetamiseks pidasid, kui ta kohtumeheks valiti, sellegipärast polnud neil seks miskit iseäralist õigust. Kes võis seda ütelda, et Luige Tõnis samuti viisakat elu ei elanud kui need naisemehedki. Tõnise õde Tiina toimetas perenaisekohused, ja teenijad ütlesid, et nemad kuidagi aru ei saa, kuidas naisemehest peremehe juures teistmoodi on. Olgu siis – puuduvad kärapillid lapsed, aga need teevad ka südame täis küll, ei tahaks teinekord teisi nähagi.

Tõnis Pärt oli aga kogu ümbruses lugupeetud mees, sest ta teadis palju. Ja palju teadis ta sellepärast, et ta juba üle kümne aasta ajakirjandust oli pidanud.

Küllap see ikka oli mõjunud.

Muidu oli ta paks mees ja keegi pealtvaataja poleks suutnud uskuda, et tema ka oma liikmeid jaksab niisuguse kärmusega liigutada.

“Kas hakkame peale?” küsis Vaik.

“Minugipoolest,” vastas Tõnis.

“Ootame veel,” rääkis talitaja. “Parun saatis mulle sõna, tahab ka tulla. Võib-olla saadab valitseja.”

“Noh, kus ta jääb,” ütles Tõnis, “tema tahtmisel ju võtame Mihklil hinge välja… See Mihkel –”

Meeste jutt keeras majanduslike viletsuste peale ja nad teadsid tõendada, et need endid päev-päevalt rohkem ja rohkem koomale krutivad ja viimaks nagu raudsete küüntega inimese alla auku kisuvad. Kas sa rabeled, mis sa küll ka jõuad ja jaksad, aga sest ei tule välja midagi. Majandusega on lugu, nagu oleks ta mõni katkine lähker: topid siit augu, prao tropiga kinni, juba üheksast teisest kohast voolab kali välja. Peremehed teevad ise küll tööd, tõusevad kesköösel voodist üles ja enne kui päike oma hiilgaval palgel maailma peale vaatab, on neil juba toopide viisi higi välja voolanud. Jõuab söömaaeg, siis ohmib ta hädaliselt kõvaks kuivanud leiba, sööb tulisoolast silku kõrvale ja rüüpab tihti vett peale. Paremat suutäit juhtub ta harva saama, maiuse peale ei maksa mõteldagi.