Jakob Mändmets - Külamehed

Talumehe nukker nägu tunnistas, et see selge tõsi on, aga kergituseks lisas ta juurde:

“Noh, neil on paremad maad.”

“Ka mina tean seda,” ütles kaupmees kärsitult, “aga ka halba maad on neil. Sa oled arusaaja mees, aga nende käes hakkab päris halb maa ka vilja kandma. Eks?”

Tõnise mõte libises koduse Aru mõisa uue välja juurde. See oli tühine viletsa põhjaga metsamaa. Härra laskis maa üles juurida, ilma selle peale vaatamata, et mõistlikud külamehed niisuguse toimetuse kohta pead raputasid. Ja nüüd? Nüüd kasvas vili seal rindu.

“Nii ta küll on,” ütles Tõnis.

“Aga teie ei saa aru. Põld tahab rammu saada. Ja kui ta tublisti rammu ja korralikult harida saab, siis kasvatab iga maa. Tead, sõber, mõisnikkudele olen ma tänavu üle kümne tuhande puuda kunstsõnnikut ära müünud. Aa – mis sa ütled? Palju talupojad on ostnud – ah-ah-ah! ja nad tahavad oma põldudelt vilja saada. Või olen ma üksi müüja…”

Üle kümne tuhande puuda ja teiste käest ka veel. Kole.

“Jaa, jaa,” tähendas kaupmees, “asi nii enam edasi ei lähe. See on vähe veel, mis siin seda kunstsõnnikut pruugitakse. Vaata väljamaal. Seal pannakse teda isegi põldudele hullupööra.”

Tõnisele tulid ajalehtede kirjeldused Rootsist, Soomest ja Taanist meelde.

“Noh, kes teab, missugune maa seal võib olla…”

“Kuule – ma olen ju Taanis küll käinud. Kuule – seal on tükati selge liiv, pool vaesem pind kui meie maal, aga vilja kannab. Oled ju isegi ehk kuulnud, et Soomes kaljune maa on.”

Jah, Tõnis oli neist asjadest aega olles isegi lugenud, aga ka muud midagi kui paljalt lugenud.

“Kuule, võta üks kott katseks,” ütles viimaks kaupmees. “Küll näed, kahju sa ei saa.”

Tõnis kahkles.

“No mis seal mõtelda. Ma annan sulle ühe koti ja raha tood mulle sügisel. Ütle siis, et kasu ei saanud.”

“Ei – ma jõuan selle ka nüüdki osta,” ütles Tõnis ja haaras koti küljest kinni.

“Ei, sõber, nii siledasti asi ei lähe,” ütles heasoovlik asjatundja kaupmees. “Mis ühele hea, see vahest ei kõlba teisele. Ütle, missugusele maale tahad panna.”

Tõnis kirjeldas mullapinda.

“Soo, siis võtame seda sorti.”

Ja esimene oli Tõnis Pärt, kes siinpool teiste imestuseks koti sõnnikut linnast koju tõi.

Kuid see ei jäänud viimaseks. Naabrid käisid tihti kunstsõnnikuga väetatud vilja vaatamas. Ka kõige vanameelsema, päris tõrkuja silma ees ei jäänud siin kasu nägematuks. Ta oli ju silmanähtavalt parem, ja kui silm juba nii märksalt vahet seletas, muidugi ei maksnud saagi kohta rääkidagi.

Teisel kevadel tõi Tõnis naabrid ka tuttava kaupmehe juurde kunstsõnnikut saama ja sellel polnud heameelega muud ütelda, kui: “Eks ma ütelnud, eks ma ütelnud.”

Ja temalegi maksis ütlemine oma vaeva ära, seda võis kindlasti uskuda.

Lahke kaupmees näitas meestele veel uusi põllutööriistu ja seletas igapidi, kuidas need vanadest paremad. Tõnisele tuli see nüüd kõik meelde, et ta selle või teise asja, tööriista üle oli ennegi lehest lugenud, aga ka muud midagi kui lugenud.

Pikalt ei maksa seletada. Tõnis sai nüüd alles põllutöösse puutuvatest kirjeldustest aru ja ta märkis mõne koha iseäranis üles. Küllap ta mõtles sündsal korral ajalehe tarkust järele katsuda.

Aga mida rohkem ta uute asjadega tegemist tegi, seda rohkem sai ta meie rahva raskest majanduslikust seisukorrast aru. Ta sai aru, et väga, väga palju on siin tarvis teha ja ta tundis seda, et ta kõike ei teagi, mis siin teha tuleks. Sellepärast kuulis ta rõõmuga iga uut küsimust, mis põlluasjanduse, viletsasse seisukorda langenud majanduse paranduseks siin ja seal üles võeti, ja lootis sest ainult head. Ta hakkas ise ka täie hooga edasi rühkima, kiskus oma naabrid enesega ühes. Mitte välispidisele abile ei lootnud ta, vaid iseenda abile. Ainult oli tarvis hoolega järele uurida, kustpoolt ennast aidata, sest avanesid ju korraga tuhanded teed, mis kõik näisid paremusele viivat. Üks kirjutas elavalt vaimustusega aiaharimisest, teine mesilasepidamisest, kolmas karjakasvatamisest, neljas andis head nõu heinamaade parandamises, viies kunstsõnnikute pruukimises ja kuues kõneles koguni tühistest kanadest, et nendega ka võimalik on aasta jooksul sisse võtta.

Nüüd alles nägid Kurevere mehed, kui kaugele nad taha on jäänud.

Ja nad hakkasid ettevaatlikult järele proovides edasi rühkima. Et niisugune viis küll õige pikaldane näis olevat, meeldis see neile ometi kõige rohkem. Oma silm on kuningas.

Ja Kurevere küla näitas, nagu oleks ta raskest haigusest toibunud ja praegu juba tervist kätte saades kosumas.

Kirjutajahärra Arnold Vaik pidas end meheks, kellel selge silmavaade on, olgu et siinpool need mõtteviisid Laiksaare haritlaste silmas enamalt jaolt võõrad olid. Et meie majanduslikult endid ise peame kõigepealt aitama, sellepoolest oli ta Tõnise-meeleline, kuid tal ei puudunud ka viha mõisnikkude vastu, nagu see talitajale omane oli. Aga tema ja talitaja mõisnikkude-vihkamisel oli ometi suur samm vahet. Talitaja vihkamine ei ulatunud silmapiirist kaugemale, ta oli põhjustel tõusnud, mis mees ise oma lühikesel põlvel oli ära näinud või kogunisti läbi elanud. Ütleme, oleks mõisnik kuidagi talle iseäralikku heldust üles näidanud, oleks talitaja varsti valmis olnud oma meelt muutma, sest tal poleks ju siis mingit põhjust olnud teda nöörijaks, vereimejaks pidada. Et niisugust helduseavaldust ei ilmunud, et mõisnik veel rohkem ja rohkem püüdis talupoega enese kasuks “nurka ajada”, sellepärast ei saanud viha ka jahtuda.

Kirjutajahärra Vaik vaatas hoopis sügavamalt asja peale ja õigust ütelda, need põhjused, mis talitaja meeles liikusid, mida see nii tähtsaks pidas, jättis ta hoopis kõrvale. Need polnud ju iseäralikult tähtsad, sest need seisid majanduslikus võistlemises. Ja tublist võistlejast pidas härra Vaik nagu haritud mees kunagi lugu.

Kirjutaja Arnold Vaik vihkas ajalooliselt siinseid mõisnikke. Ta ei suutnud ilmaski nende vägivallategusid ära unustada, ta ei suutnud ka ajaloolisi põhjusi, mis niisuguseid vägivallategusid praeguste oludega võrreldes pehmendasid, enese hinges maksvaks pidada. Pikkamisi, aga kindlalt oli põlgus ta südames maad võtnud. Isamaa asjad ja vennasrahva ettevõtmised, milledest vahel õige kiidukõlinal kõneldi, ei suutnud teda küllalt vaimustada. Ta meelest oli praegu orjaaeg samuti õitsemas kui aastasada tagasi. Ei, hirmsam oli veel see orjus, sest sugurahva vaim oli praegu ta eest sügavas orjaunes uinumas. Kuhu ta ka silmad pööras, igalt poolt paistis talle allarõhutud madalavaimuline, teistest ära põlatud eestlane vastu. Igamees, kes rohkem haridust oli saanud, hoidis ennast põlates sellest rahvast ja keelest eemale ja püüdis ennast sakslaseks, rootslaseks, taanlaseks, lätlaseks või kitsikuse korral vanaks laplasekski tunnistada, aga mitte eestlaseks. Härra Vaik sai aru, et selle rahva juures peaks täielik ümbersünnitamine, otse ümberloomine ette võetama, aga kust tuleks niisugune kangelane. Vahel vilksatas tal ka mõte peast läbi, et ta ise selle suure ülesande peale kutsutud mees ongi. Nii hea, magus ja suurepärane, kui see mõte ka oli, ometi pidi ta enesele tunnistama, et ta ei tea, kuidas ja kust niisugust asja üles võtta, kuidas seda ajada. Ta luges hoolega eestlaste ajalehti, aga kõik olid ühe sõnaga otsustades magedad. Härra Vaigu lugupidamine ajakirjanduse ja toimetajate vastu langes ja ta andis oma südames sellele vanale mehele õiguse, kes kord ütles: “Eks nemad ka kaku kannika pärast samuti oma laulusid laula ja viisisid veereta kui kõik tõised inimesed.”

Kärsitult võttis Vaik sule kätte ja püüdis nende asjade kohta, mis tal südame peal pakitsesid, tormikella helistada. Aga mis sa sulele teed, mõtted nagu pelgasid valget paberit; ei julgenud ega julgenud sedavõrd elavalt paberi peale tulla, nagu nad mõtleja mehe peaajus keerlesid. Ja kui ta nõnda tüki aega oli kirjutades surmani vaevelnud, luges ta ise pärast läbi. Aga on ikka ka, ja parem pole, kui mõni teinegi kirjutab. Aga härra Vaik oleks palju paremini tahtnud kirjutada, tulesöega, terava naaskliga torgata.