Jakob Mändmets - Külamehed

Ja külamehed vaatasid seltsis lõuna poole. Taevas oli üleni selge. Ilm oli nagu paksu sinise tekiga kinni kaetud ja nüüd oli selle teki all lämmatav soe. Inimene tundis, et ta omast jõust seda päratut katet eneselt ei suuda ära heita, katet, mis kõik headuse ja õnnistuse temast eemal hoiab. Inimene tundis siin täiesti oma nõrkust, aga ka kõige vägevam abimees oli oma kõrvad nende ohkamiste eest lukku pannud. Tal nagu oleks hoolimine oma laste vastu kadunud olnud, kõik ilm nagu oleks inimestele armuheitmata sosistanud: “Minge aga, minge peale hukka. Mis teist siis õieti lugu ongi.”

“Jah, mis see soe head teeb. Arumaad juba punaseks kõrbenud.”

Ja päike nagu oleks sest kiitusest meelitatud olnud, ta saatis oma kiiri veel palavamalt, põletavamalt, pistvamalt.

“Aga imelik ta on, neil pole sest midagi. Tulin eila mõisa lubjaahju väljalt läbi. Kus rukis paremal pool kui müür. Ega ta ka lühike polegi, loob parajasti. Kaera oras ka üsna sinine. Sellel on jõud sees, pane tähelegi. Ka all niidul on juba heina, et niida… Seal ta on.”

“Noh, mis seal siis rääkida,” tähendas keegi kibedasti naeratades, “mis maad mõisatel siis on. Lubjaahju väli on ju vana Aadama aegne küla ase. Ega see na ammu olnud, Kiisa vana Pärt mäletab seda küla üsna selgesti.”

“Jumal teab, mis sa elad!” tähendas keegi raskesti õhates ja lõi käega, “aga kuhu sa hingega lähed.”

“Aga mis nad siis nüüd ootavad,” tähendas keegi. Nad ihaldasid kibedasti, et see siis rutemini mööda läheks. Niisugune piinlik ootamine…

“Saks peab ise ka tulema. Võib-olla ehk Mihkel on kuskilt läinud raha otsima, ehk katsub veel ennemini ära maksta. Aga kust ta, mees, võtab, kellel teda nüüd maha matta on.”

“Näe, tulevad!”

Mõisa poolt tuli kolm inimest, kusjuures üks ratsahobuse seljas istus. Nad tulid mööda heinamaateed, kuna ratsanik nähti oma looma hoidvat, et teistest mitte ette jõuda.

Loom vehkis tublisti lühikeseks lõigatud sabaga.

“Kes see peaks olema selle hobusega?”

“Parun ise, eks näe, kollane. Tema näh.”

Mehed vaatasid ja nagu iseenesest libisesid nad värava lähedalt kaugemale, lojustest äranäritud toomingapõõsa taha.

Mehed silmitsesid tulijaid ja vaikisid.

“Pole see parun,” ütles keegi noorematest. “Valitseja, metsahärra ja kotirätsep. Need nad on. Parun nüüd tuleks nendega ühes…”

Äratundjal oli nagu hea meel millegi üle. Küllap ta peenikene, hea nägemine teda rõõmustas. Ka teised nagu oleksid mingi pressi alt lahti pääsenud.

“Nemad nad on,” ütlesid talupojad ja midagi nagu põlglikku oleks nende tõsistele nägudele ilmunud.

Ja kolm liginevat isikut olid elavas jutus.

Valitseja Eduard Palch oli umbes 30-aastane poissmees ja juba aastat kuus Aru mõisas valitsejaks. Ta oli väikesevõitu lahjapoole elav mees, kes igast asjast kergesti aru sai ja imeosav oli suure mõisa asju korraldama. Juba tema isa oli siitpoolt inimestele hästi tuntud, sest vana Madis Palk oli kümmekond aastat Kolustveres aidameheks olnud. Oli see vanamees küllalt käbe, aga pojal oli veel parem hing. Noor Palch sai rahva poolt kahel viisil arvustatud. Ühed kiitsid teda tublisti, kuna teised ta maapõhja siunasid. “Kui sa vänta taga lähed, ära sa mõtle, et sa ta käest pääsed. Ta paneb sind sinna kohta rukkisse, kus see nagu pilliroog on. Näsi siis.” Oma armualusele aga oskas Palch alati kerged ääretükid kätte juhatada, kuid kõige kuratlikum oli sellejuures veel see, et ta ise niisugust õiglast nägu oskas teha, nagu oleks see kõik sula õigus. Üleüldse rääkis Palch vallarahvaga “sõbralikult”, “naljakalt”, olgu küll, et ta lausetest jultunud, hoolimatu pilkamine välja sadas. Kui ta midagi niisugust ütles, siis lisas ta tubli kuradi lõpuks ja naeris selle peale tugevasti.

Võta sa vastu, neela alla ja tee pai nägu veel pealekauba.

Teine isik, noor metsaisand Leo Kasberg, oli oma välispidise oleku poolest teistmoodi. Ta pika, kaunis mõnusa keha ümber passis küti ülikond imehästi, ta näis nagu metsameheks loodud olevat. Eestpoolt vaadates kadus aga nägijal korraga see lõbus tundmus ära, mis selle mehe tore kasv talle andis. Ta silmad olid sügavas ja need vaatasid sealt oma koobastest argselt, nagu uniselt, kuid sellegipärast võis terane tähelepanija nendes silmades iseäralikku kavalat, pea arusaamata ihaldust tähele panna. Tagantpoolt vaadates hoidis ta pea toredasti püsti, mees oli sirge kui küünal, aga niipea kui ta palge keeras, näis ta pea rinnale vajunud olevat. Ta oli nüüd nagu süüalune, kes rahutult rasket nuhtlust kuulab, mis talle mõistetakse. Pikaline oli ta oma liikumises, aga jõudis imekärmesti edasi. Ta käed nähti nagu harjumata olevat, ta katsus kõike nagu koblades, aga mitmed teadsid tõendada, et ta visata teise puutüki korraga teinepoole üles, võtta veel siis püssi maast ja trehvata ilmtingimata allakukkuvaid puutükke.

Katsugu siitnurga kütid ka.

Vali, aga mitte liiga vali, oli metsaisand metsaasjanduses. Naistel ja vanatüdrukutel võttis ta ilmtingimata marjakorvid käest ära – aga see polnud ju iseäralik. Kuid noorte piltilusate külatüdrukutega tingis ta ka, aga – tallas ka neil marju jalge all puruks küll.

Metsaisand Leo Kasberg polnud siitpoolt nurga mees, juba sellest võis seda aru saada, et ta võõral murdel kõneles, mis kohati üsna naljakas oli.

Teati ka seda rääkida, et Aru parun ei olevat teda tahtnud esimese nägemise järel endale metsaisandaks võttagi. Ta teinud seda ainult selle pärast, et tal väga head tunnistused olnud, kuid nüüd olla ta Kasbergiga väga rahul.

Kolmas isik tulijate hulgas oli Tõnu Vill, suurest Villide sugukonnast Luha külast võrsunud. Kuid nüüd hakkas see Villide sugukond siginemise poolest tagurpidi minema, sest sellenimelistel isadel olid suuremalt osalt tütred. Noh, olgu sellega kuidas tahes, aga Tõnu poolt polnud siiamaale ka sugukonna nime jätku toodud ja ei teatud seda ka niipea loota, sest Tõnu oli puhas poissmees.

Ameti poolest oli Tõnu rätsep. Ta oli poisikesest peast linnas õppinud ja kellel just lusti kuulata oleks olnud, sellele oleks Tõnu huvitavaid lugusid linnaelust teadnud jutustada. Tõnu polnud ka ilmaaegu linnas elanud, ta oli sealt nii mõndagi külasse kaasa toonud, mis maal otsitud ja väga soovitud kaubaks oli. Tõnu oskas saksa keelt imehästi, tal ei takistanud selle poolest kuidagi ja ta kõneles mõisahärraga, kirikhärraga, valitsejahärraga ja jumal teab veel mis härradega nähtava meeleheaga sulal saksa keelel. Tõnu kirjutas ja nimetas ennast haritud inimese kombel Tennis Viel, olgu küll, et ta iseloomus seda tublidust ei olnud, et ta ka teisi inimesi oleks ennast niiviisi suutnud sundida nimetama.

Tõnu sellest ka ei hoolinud, vaid luges, tahtku teised või tahtmata, end Laiksaare esimese klassi haritlaste hulka. Külarahvas kutsus teda sellevastu koguni kotirätsepaks ja pilli-Tõnniks ja neil nimedel oli oma ajalooline alus. Tõnu käis esiotsa, kui ta linnast tuli, ringi, peenikesest mustast nahast hõbedakarvaliste raamidega kott kaelas. Seal kotis kandis ta oma tööstusse puutuvat peenemat sorti inventari ja peale selle veel paberosse ja mõnda maiustust.

Päris peenikene mees.

Külapoisid, kes hästi julged olid ja kellega Tõnu juttu võttis, läksid heameelega seda kotti katsuma. Siis tegi Tõnu niisuguse näo, mis küllalt selgesti ütles: “Oh te vaesed rumalukesed. Oh teie, teie…”

Seal tuli ühel nagu kogemata üle huulte: kotirätsep, ja rahvas võttis selle nime ütlemata hea meelega vastu. Kui nimi nüüd Tõnu kõrvu puutus, viskas ta küll kalli koti nurka, aga mis hilja, see hilja.

Nimi sai päris pruugitavaks ja rumalad lapsed, kes veel üsna rumalad olid, ütlesid rätsepaisanda vastugi: kotirätsep.