Matthias Johann Eisen - Viies Rahva nali

Noor Hiidlane hakanud peremeheks. Mehel polnud aga keldrit. Naene annud nõuu keldrit ehitada.

Mees vasta: “Pole tarvis! Aidad, laudad head küll!”

Tulnud sügise.

Karduhvlid pandud aita. Ennäe, külm võtnud karduhvlid aidas ära.

Peremees vaatama, kuidas külm ometi karduhvlite kallale saanud. Leidnud, et perenaene õhtul õue värava lahti unustanud. Arvanud: sealt vist külm õue tuli ja karduhvlid ära võttis.

Hiidlane perenaist siunama: “Küll ma sulle teise aasta näitan! Panen karduhvlid tuppa. Katsu siis tua uks lahti jätta; külm võtab su enese ka ära!”

J. Kurgan Kurnalt.

Hiidlasel sai himu kraavitööst otsa. Tarvis muud tööd katsuda. Hakkas mõisa sulaseks.

Saadeti väljale kündma.

Hiidlane polnud enne seda tööd teinud. Ei osanud saha lusikat teise vao ajal teise külje pöörda. Ei sahk pöörnud sugugi.

Teine teomees tulnud sinna, naernud Hiidlast, et see lusika ühe külle peal pidas.

“Ei tohi liigutada, see mõisa poolt nii seatud!” vastas Hiidlane ja kündis edasi.

M. Rekkaro Raikülast.

Hiidlane kaebanud Kihnlasele, et tall ju mõnda aega kange silmavalu olla. Katsunud kõik rohud ära, aga midagi ei aidata.

Kihnlane vasta: “Oh sa rumal! Mull valutas korra hammas. Lasksin välja tõmmata, kohe valu kadunud! Lase silm ka välja tõmmata, küll näed, kudas valu kaob!”

M. Rekkaro Raikülast.

Üks Hiidlane küsinud teise käest: “Mats, kas sa nägid mind ka pühapäev kiriku juures?”

Mats vasta: “Kus ma sind nägin, sa olid ju kasuka varjus! Paljas nägu paistis aga välja!”

E. Orno Tallinnast.

Hiidlane läinud pojaga linna. Poeg jäänud pagari akna taha pagari saiu vaatama, suu pärani lahti.

Kiil lennanud poisile suhu.

Poiss ütlema: “Isa, isa, minule visati kompvek suhu! Küll on magus!”

Ütelnud ja söönud kiili ära.

J. Sirdnak Narvast.

Hiidlane olnud liisku võtmas. Viidud komisjoni ette.

Ei ole teine aga soldatiks kõlbanud. Saadetud vastavõtmise tuast välja.

Väljas ütelnud mees: “Pidin õige leiva otsa saama, aga ära võtsivad jällegi käest!”

M. Rekkaro Raikülast.

Korra olnud Hiidlased laevaga Pärnu sadamas. Üks mees läinud laeva masti otsa vaatama, mill päike tõuseb.

Ennä, korraga tulnud tuule hoog ja lükanud Matsi masti otsast maha.

Pika minestuse järele toibunud viimaks mees. Õhanud ise: “Oh heldeke, kukusin ülevalt alla ja jäin jalast ilma!”

Teine Hiidlane varsti ütlema: “Väga hea, Mats, et alla kukusid! Jäid üksi jalast ilma. Oleksid ülesse kukunud, oleksid kõigist ilma jäänud!”

J. Johannes Hiiu Kõrgesaarest.

Noor Hiidlane pidanud mokad alati torus.

Teised küsinud, miks ta mokad alati torus piab.

Noor Hiidlane vasta: “Noh, ma olen va vaene poiss ka! Kui juhtub mõnikord tüdruk teel vastu tulema, siis saab kergemalt musu kätte!”

J. Kurgan Kurnalt.

Vana Hiidlane olnud oma eidega talu tua nurgas korteris. Peremees ajanud hommiku vara poega üles, tütre pulma õlut tegema. Poeg pole tahtnud tõusta, olla veel liig vara.

Hiidlane nurgast ütlema: “Mis vara see on! Mina tegin oma pulma õlle puha enne valget valmis!”

Eit vasta: “Paljuks sina ka tegid! Kaks, kolm toopi!”

Hiidlane eidega tõrelema: “Mis sa valetad: kaks, kolm toopi! Kümme toopi oli!”

M. Rekkaro Raikülast.

Hiidlase naene keetnud leent. Tua uks olnud lahti. Aastane laps roomanud üle ukse õue. Naene lapsega üsna hädas.

Mees ütlema: “Pane ta õige poolpaljalt lume peale istuma, küll ta himu siis õuest täis saab!”

Naene teinud nii. Pada hakanud seni kaua üle ajama. Naene läinud pada valvama.

Viimaks tulnud laps meelde. Läinud last ära tooma.

Laps aga ei liiguta enam sugugi, päris kange.

Naene kiruma: “Näe kärnast, kui ruttu ta suri! Noh, ega sa nüüd enam õue kipu!”

M. Rekkaro Raikülast.

Korra arutanud Hiidlased, missugune keel kõige parem ja kergem piaks olema.

Üsna vanamees ütelnud: “Mina olen küll keelesid maailmas söönud, aga nii head pole ma veel leidnud, kui mineva aastasel valge lehma vasikal. See oli hea ja magus keel!”

J. Kurgan Kurnalt.

Hiidlane läinud talvel metsast heinu tooma, koer kaasas. Metsas hakanud hunt koera takka ajama. Koer joosnud mehe jalgade vahele. Hunt järele.

Hiidlane karanud hundi kõrvu kinni, hoidnud hunti kinni. Võtnud siis nua taskust, lõiganud hundi saba takka ära. Hunt tõmmanud enese valuga lahti, joosnud metsa.

Nüüd hiidlasel kahju, et hunti ära ei tapnud. Hundi saba vaadates ütleb mees: “Hunti minul nüüd kat on, kut väga vähä. Hea oleks olnud, oleksin hundi hinge kätte saanud. Siis oleksivad kõik küla koerad mind kartnud kut hunti!”

J. Rootslane Võnnust.

Hiidlase poeg palunud isa käest luba meresse suplema minna.

Vana Hiidlane lubanud, lisanud aga ähvarduse juurde: “Hoia, et sa raibe ära ei upu! Teed sa seda, küll sa siis mu käest tubli keretäie saad!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane läinud peremehele sulaseks. Töö päeval pärast söömist heitnud sulane magama.

Peremees ajanud sulase üles.

Sulane pärima: “Kas seitse tundi nii ruttu täis?”

Peremees vasta: “Mis seitse tundi?”

Sulane jälle: “Ega sest lebameest ei soa, kes leva peale seitsmet tundi ei leba!”

Ütelnud ja keeranud külge.

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane teinud heinamaal heina. Heinad kuivanud just päikese paistel, kui korraga vihma sadama hakanud.

Hiidlane sõnuma: “Saja, saja vihm! Küll sa saad siis näha, mis ma talvel hoostele ette anna, kui sa ei lase heina kuivada!”

J. Neublau Jootmalt.

Hiidlase naene olnud haige, palunud surma.

Mees toonud metsast öökulli, pannud ahju peale sooja.

Naene näinud. Mõtelnud surma olevat. Hakanud paluma: “Suur surm, suured silmad, kallis surm, karvased jalad, aga küll on kurjal küüned! Jäta mind veel järele!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane olnud suve otsa podrätsiku juures. Teised töölised nimetanud teda rassnossikuks.

Hiidlane arvanud selle auu nime olevat.

Kodu kiitnud Hiidlane: “Teised on elu aja podrätsiku juures, ei saa rassnossikuks! Aga vaata, kus mees, sain ühe suvega rassnossikuks. Kell on niisugune hea hakamine!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane kiidelnud korra:

“Mede mehed käivad ikka nii: Olgu üksi ehk kaksi – ikka roppis. Kui tuleme üle väina sada meest roppis, kõige ees torupilli mees, kõige taga veske-kiviga mees. Lähme Tallinna purjutama. Kui purju jääme ja torupilli mees ees pikali kukub, siis kukuvad taga järele kõik 99 pikali!”

A. Kivi Hõbedalt.