Erik Tohvri - Ühe katuse all

„Seda laptoppi ma poleks ju tahtnudki! Mina ei kavatse hakata arvutiga ringi kõndima, mina hakkan kodus töötama,“ ütles ta rohkem iseendale ja lasi müüjal lauaarvuti koos vajalike lisanditega välja valida. Buss viis ta koos ostudega tagasi Kiviallikule, sealt Poolkoerale pääsemiseks tuli paratamatult leida mõni autoomanik, kes ta koos pakkidega koju viiks. Ning nagu tellitult kohtas ta poe ees endist kolleegi lasteaiast, kes just oma autost välja astus.

„Maila, sa oled mu päästeingel! Tee mulle suur heategu ja viska mind autoga Poolkoerale – näed, mul on need neli pakki koju viia… Maksan sulle taksohinna kinni!“

„Mine oma maksmisega kuu peale! Oota, ma käin poes ära, siis räägime,“ arvas Maila ja takseeris kirju kirjaga pappkaste. „Oled arvuti ostnud? Nojah, jõukas pensionär, mis sellest rääkida! Pane oma pakid auto tagaistmele.“

„Maila, sa oled ingel!“ ütles Karin liigutatult, aga teine sammus juba poeuksest sisse, oli auto ukse pärani jätnud. Ning kui nad kõrvuti autos istudes Poolkoera poole sõitsid, tundis Karin ühtaegu nii rahuldust kui süütunnet, juba ette teades, et Maila temalt selle sõidu eest raha ei küsi.

Igasuguse heategevuse juurde kuulub vaieldamatu ja kirjutamata nõue. et head tehes ei tohi kasusaajale oma vastutulekut rõhutada, ammugi siis midagi ette heita. Paraku ei teata või vahel isegi ei tunnetata seda piiri, ja nii tekitatakse teisele piinlikkust ja meelehärmi. Ka Maila, muidu alati sõbralik ja Karini arvates küllaltki erudeeritud sõbranna, ei suutnud Vaariku teele pöörates jätta ütlemata:

„On ikka porine tee teil! Nüüd pean jälle hakkama autot pesema.“

See oli tahtmatu, kuigi ikkagi solvavana tunduv ütlemine, mis Karini ühtäkki jäigaks muutis. Pea kinni, ma lähen jalgsi edasi, kas või lohistan oma uue arvuti kaste läbi pori järel… oleks ta tahtnud Mailale hüüda, aga hammustas huult ja vaikis. Mõtles, kuidas adekvaatselt ja ometi viisakalt reageerida ja ütles siis, vaevaga neutraalset tooni otsides:

„Ma tulen koos sinuga tagasi Kiviallikale ja pesen su auto puhtaks.“

„Ära räägi rumalusi, ma niisama…“ tuli roolihoidjalt mühatusena ja see kõlas igas mõttes tõrjuvalt. Niisugune oli Maila ka tööl olnud, kes tihti enne ütles ja alles siis mõtles, et kas oligi tarvis öelda. Ning tema kõrval Poolkoera poole sõites hakkas Karin juurdlema, kuidas oleks kõige parem Mailale tema ohvrimeelsus hüvitada. Võiks ehk talle mingi kingituse teha, aga millise nimelt? Nad polnud nii lähedased tuttavad, et teise südamesoove ja maitset teada; ilmselt kõlbaks midagi sellist, mida saaks süüa või muidu ära tarvitada… Bensiin…? Muidugi, bensiiniraha ta ehk võtaks!

Selle mõttelõnga katkestas Maila, kes oli eespool midagi märganud.

„Näe, teil juba üks auto ukse ees ootamas! Kelle see on?“

Nüüd nägi ka Karin väikest punast sõiduautot. Selline pilt oli Poolkoeral midagi uut ja enneolematut, keegi oli nähtavasti külla tulnud, aga kellele? Mõte hekseldas kiiresti kõik oma tuttavad läbi, aga tulutult. Neid ei olnud palju ja nemad oleksid tulekust enne märku andnud.

„Pole siin enne niisugust nähtud,“ pomises Karin. „Aga tead, minult pead sa sõidu eest kümneka vastu võtma! Bensiinirahaks!“

„Mine kuu peale oma kümnekaga…“ torises Maila, aga sugugi mitte tigedalt. Tee siia oli tõesti vastikult porine olnud, Kiviallika ümbruses oli igal pool asfalt. Oktoobrikuu, mis seal imestada!

„Bensiiniraha, saad aru! Ma pistan selle siia uksesahtlisse!“ teatas Karin mitte ilma kahjutundeta – pensionärile on kümme eurot suur raha –, aga Maila ei hakanudki vastu õiendama.

Karin tõstis oma pappkastidesse pakitud ostud autost välja ja asetas trepile. Ning just siis, kui endine töökaaslane oli kätt lehvitades oma sõiduriista ümber pööranud ja õuest välja teele sõitis, ilmus Poolkoera välisuksele hoopiski tundmatu inimene. Meesterahvas, ilmselt keegi, kel on seos selle punase autoga. Kas… kas tema ongi see Bogomolovite järeltulija, kellest Valda paar nädalat tagasi rääkis?

„Tere!“ ütlesid mõlemad peaaegu korraga, aga siis tundus Helmarile, et peab end tutvustama. Liiatigi näis see naine välja kõigiti sümpaatne ja oli kindlasti palju noorem kui too, kellega ta tulles oli kohtunud.

„Kui teie ka olete selle maja elanik, siis mina olen teie uus naaber, Helmar Varimets on mu nimi. Ja ametilt olen… kirjanik,“ lisas mees mitte just kindlal toonil.

Karin oleks selle peale peaaegu kiljatanud. Tema oli ennast mõttes juba pikka aega veel sündimata kirjanikuvõsuks pidanud, aga näe – nüüd on ta täiesti ootamatult endale tõelise kirjaniku naabriks saanud!

„Mi…mina olen endine õpetaja, nüüd pensionär. Nimi on Karin,“ ütles ta ja kõhkles, kas mehele kätt ulatada. Kirjanik, aga huvitav, kes? Kirjanikud on ju enam-vähem nimepidi tuttavad. Mis ta ütleski, Varimets? Niisugust pole küll kuulnud! „Mina elan teie vastaskorteris, ka esimesel korrusel.“

„Tore! Loodan, et hakkame hästi läbi saama. Ja ma näen, et olete endale arvuti muretsenud? Väga hea, ka minul on arvuti, ilma selleta pole kirjatöö tegemine tänapäeval võimalik.“

„Te ütlesite, et olete kirjanik? Ja nimi on… Varimets? Häbi öelda, aga mina pole vist ühtegi teie raamatut lugenud.“ Karin oli isemoodi sundseisu sattunud – rumal oli juttu katkestades lahkuda, aga võõraga ei osanud ka millestki rääkida. Sellest tekkiski niisugune tobedavõitu ütlemine.

„Ja-jaa, seda ma usun! Mina olengi rohkem tõlkimisega tegelenud, ja… ja kirjanikuna kasutan varjunime.“

„Varimets kõlabki nagu varjunimi! Et tahate ise metsa varju jääda,“ muigas Karin. See Helmar Varimets tundus üldiselt sümpaatne, kuigi vastassoo habemekultus ei olnud talle kunagi meeldinud. Aga temale see kuigivõrd sobib, tõdes naine mehele kiirpilku heites. Huvitav, kui vana ta on? Aga… Valda ju ütles, millal ta on sündinud, oli see tõesti nelikümmend üheksa? Ja mina olen sündinud nelikümmend kaheksa! Taevake, me oleme peaaegu ühevanused!

Helmar Varimets uuris põgusalt trepile tõstetud pappkaste.

„Kui teil arvuti töölepanemiseks on abi vaja, siis öelge! Minul on sellega kogemusi, arvan, et saaksin aidata. Aga kõigepealt aitan teil need kastid tuppa viia.“

Trepikotta astudes võttis Karinit vastu kirbe suitsuhais.

„Mis siin juhtunud on? Eile oli õhk veel puhas,“ küsis naine seisatades ja lausa demonstratiivselt õhku nuusutades.

„Minu süü – tahtsin ahju kütta, aga unustasin siibri kinni,“ vabandas Helmar, ning senikaua, kui Karin oma korteri ukse lukust lahti keeras ja avas, oli Helmar suurema kasti trepilt sülle haaranud ja viis sisse. Ning seejärel ka teise. Vähemad kompsud jäid Karini hooleks.

Naine tänas ja sulges ukse. Keeras harjumuslikult võtit ja tardus hoolega kuulatama – mees läks ilmselt oma, otse vastas asuvasse korterisse, kas sealt hakkab mingit juttu kostma? On seal veel kedagi? Ei, midagi polnud kuulda, küllap ei võtnudki naist kaasa. Võibolla tuli vaid luurele., eks hiljem selgub, kes ja kuidas…

Karin ei jõudnud veel uksest eemalduda, kui kõlas kiire koputus ja suruti linki, muidugi tulutult, sest ta oli ukse instinktiivselt lukku keeranud, võõras inimene majas. Ning kui ta koputuse peale võtit pööras, vupsas sedamaid sisse Valda, erutatud ja elevil.

„Nägid? Meil on nüüd mees majas nagu siuhti! Ja tead – ta vist tuleb siia ilma naiseta! Ükski naine ei jätaks oma uut korterit üle vaatamata, aga tema tuli üksinda. Ja veel kirjanik teine, paistab igat kanti kultuuriinimene,“ seletas tulija ühe hingetõmbega. „Ega sa teda ennast veel ei näinud, aga eks autot nägid.“

„Nägin teda ka, tegime tuttavaks ja rääkisime tükk aega. Aitas mul pakidki tuppa tuua.“