Erik Tohvri - Ühe katuse all

„Astrid ütles enne puhkekodusse ärasõitu, et ma olen parasiit, kes elab teiste kulul, seda ma ei saa talle andestada!“ ütles mees valjult, nagu sellega ennast julgustades. Öeldu kõlas kui trump, mis peab… noh, kui mitte just sellel mänguetapil võidu tooma, siis ikkagi edaspidi toeks olema. Ja Helmar tundis, et sellest igapäevasest tulutust jahumisest ning Astridi etteheidete kuulamisest on tal juba ammu rohkem kui kõrini saanud.

Seitse aastat oli ta Astridiga elanud. Kaks aastat rohkem kui Leiliga… Ja Elviga elatud pika ajaga ei saa kumbagi viimast kooselu võrreldagi, Elviga sai hõbepulmgi ära peetud, enne kui tal selle neetud Antoniga romaan tekkis ja lahutust hakkas nõudma… Elviga oli meil kõigiti seaduslik ja korralik abielu, meenutas Helmar kahjutundega. Mitte nii, nagu need viimased, et lihtsalt hakkasime koos elama, algul justkui ajutiselt, nagu prooviks, et kas klapib. Et kui mitte, võin mina igasuguse südametunnistuse piinata uksest välja astuda ja jälle oma teed minna nagu vaba mees kunagi.

Oma teed…? Kuhu see viib, kas niisugust uut teeotsa enam ongi, kui ollakse juba kuuskümmend neli aastat vana? tuli Helmarile jälle kahtlusmõte, mis teda omatahtsi aeg-ajalt kiusamas käis. See isegi pani mehe käe roolil hetkeks värahtama, aga vilunud juhil ei tekkinud sellest probleemi. Auto juhtimine on ikkagi võrratult lihtsam kui ennast elu karide vahel laveerimine, sest autos sõites on enamasti näha, mis ees ootab. Elus seda ei näe, see on rohkem hea õnne peale minek, saatuse ja teiste inimeste usaldamine…

Ega mul pärast Elvist lahutamist pole oma kodu olnudki. Korteri, isegi majaga vabasid naisi leidub alati, ja mis kõige huvitavam – mida vanemaks saan, seda enam neid juurde tekib. Vanamehed kaovad neil lihtsalt kõrvalt ära, mõni laseb jalga, mõni sureb… Aga elu nõuab oma! Ja naisedki tahavad vaheldust proovida, on altid ust avama, nii sisse- kui ka… jah, ka väljapoole pääsemiseks, nagu minul praegu.

Aga nüüd on mul oma koht, kuhu minna, nüüd saab mul üle pikkade aastate olema jälle oma kodu. Enamgi veel – esimest korda on mul koht, kus ma saan olla ainumääraja. Koht, kus ma enam ei sõltu kellestki, kus keegi ei saa mind parasiidiks nimetada ega ette heita, et ma tema kulul elan. See oli Astridist ikkagi häbematu – ma olen alati väitnud, et mina olen vaimsete huvidega inimene, boheemlane, aga naised ei saa sellest aru! Minule pole muud vaja, kui vaikset ja rahulikku kohta, kus ma saaksin elada nii, nagu tahan. Kus saaksin rahus hakata oma tõlketöid tegema, või kui tahan, kas või maalima… Või siis mõne luuletuse kirjutada, kunagi ammu ma ju isegi luuletasin, kuigi kuulsaks ei saanud. Võiksin kõike teha, aga kui tuju ei ole, siis ei teeks mitte midagi!

Nüüd on mul niisugune koht, kõik tänu juhusele, et poolkogemata sattusin seda venekeelset lehte sirvima ja kuulutuse leidsin… Maja mingis metsakolkas, pealinnast kaugel, aga internet ulatub ka sinna. Mina saan kus tahes oma kirjatööd teha ja toimetustele saata, oleks ainult tellijaid…

Ligikaudu niiviisi võis Helmar Varimetsa mõte liikuda, kui ta oma Tammistu vallas asuva uue kodu poole sõitis. Vaariku küla, nii oli see aadress ajalehte pandud, kuigi lõppu lisatud kummaline sõna oli talle arusaamatuks jäänud: selo Vaariku, Polkora, oli kirillitsa tähtedega kirjutatud ja oma aastatepikkusest tõlkijakogemusest hoolimata ei suutnud Helmar seda viimast sõna maakeelde tagasi tõlkida. Polkora… Peaks ilmselt olema eestikeelne sõna, aga mis nimelt? Poolkera? Pulk-ora…? Kohanimeks ei kõlba kumbki! Ning selle korteri müüjatel oli asja vormistamisega sedavõrd kiire, et ei jõudnudki küsida, mis sõna see on. Nemad sõitsid Eestist päriselt minema, olid kuskil Bakuu lähedal onu käest suure päranduse saanud, peaaegu mõisa, nagu nad läbisegi rääkisid, ise suurest õnnest õhetades. Ja sellepärast olidki valmis oma suvekorterit selles üksikus maamajas nii odavalt, täiesti võileivahinna eest ära andma! Küsimise peale nimetasid vaid, et koht on rahulik, kogu majas elab vaid kolm inimest, kõik vanad üksikud naised. Eestlased, kes pole nendega erilist sõprust loonud. Ning oma viletsavõitu mööbli jätsid need korterimüüjad kõik sinna, soovitasid ära põletada, kui tarvitada ei kõlba… Justkui teadnuks, et minul pole hinge taga isegi mitte oma tooli, voodist või lauast rääkimata!

Üks on selge – tänapäeval saab elada igal pool. Eriti muidugi siis, kui on olemas auto, millega asju ajada ja poes käia. Ja internet peab olema, et maailmaga sidet pidada või mis tahes teadmisi juurde saada. Ka tõlketööd tänapäeval enam ilma arvutita ei saa teha – interneti kaudu on kõik sõnaraamatud imelihtsalt kättesaadavad. Aga mis mulle seal metsakolkas kõige tähtsam tundus: rahu! Hingerahu… Ei enam mingit tegemist naistega, keda elukaaslasteks kutsutakse, kes oma tahtmist peale sundima hakkavad, vahel isegi otsesõnu välja öeldes, et nende igale teenele peab eelnema ja järgnema minupoolne vastuteene. Niiviisi on mind terve teadliku elu jooksul valitsetud, naistega ja nende tahtmistega olen ma alati arvestama pidanud… Kõigepealt Elvi, siis Leili, siis Astrid. Elvi oli muidugi kõigist etem, tema oli vähenõudlik, temaga oleks ma edasi elanud, kas või surmani! Aga ei saanud – see tema töökaaslane, see alati naeratav ja lipsustatud Anton, ajas lõpuks naise pea segi ja siis polnud enam midagi parandada. Elvi küll nuttis ja palus andeks, aga läks ikkagi. Ja minul polnud raha talle poolt elamist kinni maksta! Jäingi justkui kodutuks, korter sai temale. Nii me siis oma varandust jagasime, mina sain auto ja lagunenud maamaja, mille me kunagi suvilaks ostsime, aga mille kordategijat minust ei olnud. Selle müüsin maha, remondi teha laskmine oleks hiigelsumma maksma läinud… Ja kelle jaoks ma seda olekski lasknud remontida?

Aga auto on alles, nüüd küll juba viisteist aastat vana, aga veel üsna tubli. Viib sinna, kuhu vaja ja pole seni eriti kallist remonti tahtnud.

„Viib sinna, kuhu vaja…“ kordas Helmar nagu alles nüüd taibates, et sellel lausel on ka sügavam sisu. Et sõidusihi ja vajaduse määrab ikkagi see, kes auto rooli taga istub, see sõit aga just praegu aga viib täiesti tundmatusse kohta ja vastu hoopiski tundmatule tulevikule. Ning alles nüüd jõudis meheni teadmine, et on veel ootamatult palju praktilisi asju, millele ta polegi mõelnud. Näiteks külmik, kus toitu hoida – Elviga elades olid nad niisuguse vajaliku kapi koos ostnud, aga millel see juba oli! Teistel, nii Leilil kui Astridil olid külmikud muidugi juba enne olemas… Või siis pesumasin – tänapäeval on ju mõeldamatu, et hakkaks pesu käte vahel pesema, meesterahvas pealegi, nagu ta on… Või triikraud – kuidas muidu pükstele viisakamat välimust anda, et kuskile toimetusse sisse astuda?

Niisugused mõtted panid Helmar Varimetsa kulmu kortsutama. Tema oli kogu elu praktilise poole jätnud naiste otsustada, oli alati väitnud, et on boheemlane, kes hõljub maapinnast kõrgemal ja tegeleb ebamaiste asjadega: tõlgib võõrastest keeltest ajaleheartikleid ja lühemaid väljaandeid, vahel luuletab või saadab mõnele ajalehele artiklikese, mida enamasti ei avaldata. Või siis avaldatakse kirjade rubriigis, mille eest honorari ei maksta… Eks siit tuligi Astridile põhjus teda parasiidiks sõimata!

Vahel küll natuke näkkab – ka sellesama maakorteri sinna metsanurka ostis ta ühe tõlketöö honorari eest, mida oli ligi pool aastat teinud. See paksemat sorti brošüür käsitles antiikskulptuuri ja oli temalt rohkesti peamurdmist nõudnud.

„Näed, ma ei ole parasiit, aga enam ei saa keegi keelata mul boheemlane olla!“ ütles mees võidukalt ja peatas auto teeservas. Ta oli just Tammistu valla piiritähiseni jõudnud ja hakkas kaasa võetud kaarti uurima, et Vaariku külla viiva tee otsa üles leida. Eelmine, seni ainsaks jäänud siiasõit oli toimunud korterimüüjate juhtimisel.