Erik Tohvri - Tants läbi rukki

Kolm päeva pärast Ain Pajupuu kahekümne seitsmendat sünnipäeva kinnitas ettevõtte nõukogu ta direktori kohale. Sünnipäeva ja nimetamise vahel ei olnud tegelikult mingisugust seost, uuemal ajal oli direktoripositsioonile jõutud isegi nooremalt, aga Ainil endal oli seda niiviisi hea meeles pidada, ikkagi nagu sünnipäevakink, kuigi hilinenud. Muidugi, tegemist ei olnud mõne superettevõttega, vaid suhteliselt väikesevõitu vabrikuga, kus tootmises töötas poolesaja töölise ringis ja nendele lisaks kontori poolel veel ligi kakskümmend valgekraed. Need valgekraed või tagumikunühkijad, nagu nimetas koolivend ja koos Ainiga juba ligi neli aastat konstruktorina töötanud Siim, jagunesid muidugi mees- ja naissoolisteks, kusjuures esimeste käes oli arvuline ülekaal: üksteist-seitse, oleks spordireporter selle arvudesse pannud. Tootmine ise aga tähendas kõigepealt metallitöötlemist, sest vabrik valmistas mitmesuguseid metallkonstruktsioone, peamiselt eritellimuste alusel. Sellega oli seletatav ka suhteliselt suur kontoritöötajate hulk, sest kümmekond nendest tegeles otseselt tootejoonistega, tehnoloogiaküsimustega ning kõige selle juurde kuuluvate arvutustega. Ka Ain ise oli alustanud joonestuslaua taga, kuid juba esimesel aastal pärast tema tööleasumist tulid arvutid ning tõrjusid kohmakad ja palju ruumi vajavad joonestuslauad välja; nüüdseks oli juba mõeldamatu, et konstruktor väikeste hiireliigutuste asemel peaks pliiatsiga paberile jutte vedama, mida tarbekorral oli pealegi tüütu ja raske kustutada.

Direktoriks saamine ei tulnud Ainile ootamatult. Hoopis vastupidi, see oli tulemus, mille poole ta viimased kaks aastat oli teadlikult liikunud, alates sellest, kui ettevõtte juhatus ta enda ette kutsus ja temalt otsesõnu küsiti, kas ta oleks valmis tehase juhtimist enda peale võtma. Muidugi mitte kohe, vaid siis, kui selleks võimalus avaneb. Või täpsemalt: siis, kui senine direktor Eldor Rasmusson oma lahutamatu viltkaabu viimast korda kabineti ukse kõrval olevast nagist võtab ja lõpuks pensionile jääb. Rasmussonil oli ettevõtte arenguloos vaieldamatuid teeneid, õigemini oli just tema see, kes kunagisest tähtsusetust artellist oli üle vabariigi tuntuks saanud väikevabriku teinud. Rasmusson otsis kokku parimad mehed, kes vastupidi üldlevinud mentaliteedile oskasid teha kvaliteetset ja kohati juuspeent, lausa filigraanset täpsust nõudvat käsitööd; see oli aeg, mil vabrik Terastooted oli spetsialiseerunud unikaalsete väikemasinate valmistamisele. Keeruliste eritellimuste kõrval tehti ka seeriatooteid, alates käsikudumismasinatest, mida kodustöötajad õhinal ostsid, kuni juuksuritele vajalike föönideni. Kord kaaluti tõsiselt ka hambaarstitoolide valmistamist, kuid sellest tervishoiuministeerium kui tellija loobus, sest kindlam oli need ikkagi hankida välismaalt spetsialiseerunud tehastelt.

Muutusid ajad ja muutusid ka tooted. Peent käsitööd teinud lukksepad saadeti riburada mööda pensionile ja neile polekski olnud enam taolist tööd pakkuda, sest nõukogude aja sünonüümiks saanud defitsiit oli minevikku jäänud ning kõik uksed kapitalistliku külluse maailma pärani lahti. Seevastu tuli ettevõttel leida uusi võimalusi eluspüsimiseks ning siin avanes jällegi direktor Rasmusseni talent, mille ta aegade muutusest hoolimata oli alal hoidnud. Just individuaaltellimused pidi olema see paljutõotav nišš, mis vabrikule Terastooted tõotas äkki tekkinud konkurentsi tingimustes anda uue elu. Kõikjal hoogsalt käivitunud ehitustegevus, mille tulemuseks olid nii seest kui väljast kõigiti elegantsed ja äärmuseni viimistletud panga-, äri- ja kauplusehooned, vajas ka selliseid asju, mida ehitusmaterjaliturg oma küllusest hoolimata siiski pakkuda ei saanud – olgu selleks siis eriprojektiga trepikäsipuud, dekoratiivsed uksekäepidemed või hoopiski välisrõdusid kaunistav raudvõrestik. Siin avanes ettevõttele uus ning paljutõotav tegevusväli. Muidugi nõudis see kõik ka vabriku sisemist uuendamist, uute tööpinkide ja muu tehnika soetamist, ning sellised investeeringud tingisid omakorda üsnagi radikaalsete muutuste rakendamist. Moodustati aktsiaselts, mille enamusaktsiad rändasid piiri taha, juhatuses hakkas kõlama võõras keel ning kogu ettevõtmine sai ka uue nime – senine vabrik Terastooted nimetati ümber tehaseks Finesteel.

Ain Pajupuu tänas õnne, et tal tehnikaülikoolis õppides oli tekkinud huvi inglise keele vastu, mida välismaal praktikal olles veelgi viimistleda sai ning mida ta seetõttu üsnagi heal tasemel valdas. Sest see oli üks, kui mitte peamine eeldus, see võti, mis talle lõpuks avas ukse ettevõtte juhi kabinetti. Juba ainuüksi see, kui ta mööda kontorit kõndides mõne välismaise külalisega lobises ja seniste kolleegide kadedaid pilke teenis, oli olnud enesetunnet kõditav; et aga juhatuse koosolekutel nüüd ilma tõlgi abita hakkama saadi, tõstis uue direktori mainet ka omanike seas – seda enam, et Rasmusseni keeleoskused olid piirdunud vaid eesti ja vene keelega.

“Õnnitlen, härra direktor!” pisteti Ainile koridoris pihku õbluke käsi. See oli Maige, üks kolmest raamatupidajannast, väikest kasvu ja blond, aga tragi olemisega noorik.

“Aitäh, kuigi…kuigi ma ise ka ei tea, kas mind peaks õnnitlema või hoopis mulle kaasa tundma,” kehitas Ain õlgu ja tundis kerget ebamugavust, et öeldu just siiralt välja ei kukkunud. Tegelikult ta ju lausa pakatas rahulolust.

“Kas sind peab nüüd teietama hakkama, kõrge ülemus?” narris Maige edasi.

“Ei, minu poole tuleb pöörduda nüüd kolmandas isikus, just nagu kuningatega suheldes,” andis Ain vastu, aga samas tekkis nende kõrvale veel üks õnnitleja, pearaamatupidaja Elsa Lomp.

“Noh, noor direktor, palju õnne ja head koostööd!”

“Tänan…” Elsa Lomp, ebamäärases vanuses, ilmselt juba üle keskea jõudnud daam, kuulus nende inimeste hulka, kellega suheldes Ain ei osanud õiget tooni leida. Võibolla segas siin omajagu ka eelarvamus, sest Elsa oli üksikuks jäänud naisinimene. Niisugune, keda tagaselja vanatüdrukuks nimetati ja kellel seetõttu arvati suuremal või vähemal määral mitte just päris tavalisi komplekse leiduvat. Aga vallaline seisus andis Elsa Lombile ka eelise, mida just direktor Rasmussen oli kõrgelt hinnanud – pearaamatupidaja ei mõõtnud kunagi oma tööpäeva pikkust ja siis, kui kolleegid juba ammu olid kodus õhtusöögi lõpetanud ning televiisorite ees istusid, põles pearaamatupidaja kabinetis ikka veel tuli. Elsa Lombil lihtsalt polnud kuskile rutata, tema oli abielus oma ettevõttega ning tuhnis hilisõhtuni selle keerukas numbrimaailmas, hoolitsedes, et kõik arvud ja nende juurde kuuluvad komakesed oleksid omal kohal.

Seekordne kohtumine nende nappide õnnitlussõnade vahetamisega piirduski. Elsa Lomp sisenes oma kabinetti ja Maili tegi selle ukse suunas paljutähendava grimassi.

“No on kuivik… Kui sa teaksid, kuidas ta võib iga numbri kallal närida!” väristas ta õlgu ja vaatas nagu abiotsivalt Aini poole.

“Näed siis – inimene on oma tööle pühendunud! Sa võiksid eeskuju võtta,” arvas mees aasimisi, aga teine võttis öeldut solvamisena.

“Arvad, et mina… et mina ei teegi oma tööd korralikult? Nojah, ülemuse asi. Pool tundi tagasi said direktoriks ja juba hakkad inimesi mõnitama…” ütles Maige, pööras vastsele ülemusele selja ja astus eemale.

“Oota’nd, mis kärbes sind hammustas! Naljast ei saa enam aru või?” muutus ka Ain tõredaks. “Siiamaani sai sinuga inimese moodi rääkida, ei tea, mis nüüd lahti on?”

“Nüüd…” Maige seisatas ja pöördus. “Nüüd on see vahe, et sina ei ole enam lihtsalt inimene, vaid direktor. Ja oma alluvatega niimoodi ei räägita!”