„Allan? See on noormees sõdurimundris, kes laulab, eks ole?“
„Sõdur? Muidugi mitte. Kuidas võiks see olla sõdur? Sa ei näi vist paljugi asju teadvat. Ei, see on see teine noormees, kes klaverit mängib. Aga mis sõdurisse puutub – kas sa oled teda näinud?“
„Muidugi! Kuidas ma muidu võiksin temast rääkida?“
„Ma arvasin, et sa oled selle juure luuletanud,“ ütles ta kavala naeratusega. „See on imelik – sa tead nii vähe, ja oled siiski näinud sõdureid, keda paljud ei näe. Mina näiteks ei ole ühtki näinud. Ja ometi olin ma ise sõdur, kui ma haigeks jäin. Aga nüüd ma ajan kaks hoopis ise asja segamini.“
Ta hääles ei olnud ei uhkust ega kibedust. Ma pidin mõtlema teistele sõdureile, kes iial ei väsi oma võlakirja igaühele nina alla torkamast. Ja ometi on nad vähemalt kunagi teadnud, mille eest nad on maksnud. Oli see siis vabadus ja isamaa, kuulsus- ja saagiiha, või lihtsalt ürgtungide vaba väljapurse. Ollel ei ole mingit võlakirja. Kõik on nii mõttetu, kui pole kedagi süüdistada, kelleltki midagi nõuda.
„Olgu – annan sulle kirjutamiseks täiesti vabad käed,“ ütles ta resigneerunult. „Mul ei ole ühtki medalit, mille sa peaksid tingimata asetama õigele kohale.“
„Nii vabad kui mu käed üldse saavad olla. On palju seadusi, mis piiravad absoluutset vabadust, kõige tugevamad neist on loodusseadused. Nad ei ole nimelt kuigi tugevad, mu käed, ja see seob neid rohkem kui miski muu.“
„Saan aru,“ ütles ta ja vaatas oma kätele.
Kõhklesin, kas öelda seda, millele ma praegu kõige rohkem mõtlesin. Kõhklesin mitte ainult tema pärast.
„Ma tean ka, mis on kõige raskem, kui inimene kõik kakskümmend neli tundi päevas on teiste hoole all, kes kõige oma armastusväärsuse juures siiski on ainult vangivalvurid. Olen seda isegi üle elanud, kuigi nõrgemal kujul. Alati on keegi, kes sul silma peal hoiab. Aga sellest ma muidugi ei kirjuta. Sellest ei saa kirjutada, ja sellel poleks ka palju mõtet, sest peale meie kahe vaevalt kedagi leidub, kes seda mõistab.“
Sedagi näis olevat palju, ta oli muutunud näost punaseks ja vaatas mujale. Ta hääl kõlas kuidagi surutult.
„On vist aeg, et lähed jälle alla – nüüd peaks söögiaeg käes olema.“
„Loodan, et ma ei ole sind liiga väsitanud.“
„Oh ei! Need on hoopis teistsugused unenäod, mis mind väsitavad. Oled alati teretulnud – ja sa tead nüüd, kui lihtne on mind leida. Ainult trepist üles ja siis kolmas uks paremal.“
Koputati uksele, kõvasti, nagu puu vastu puud. Ilma vastust ootamata astus sisse keskealine naisterahvas valges kitlis, karmide näojoontega ja terashallide juustega, mis olid tugevasti vastu pead soetud. Ta pilgus oli tõepoolest vangivalvuri umbusku, kuigi ma ta silmi selgesti ei näinud, sest ta hoidus minu poole vaatamast, kuigi ta ukse minu jaoks lahti hoidis.
„Nägemiseni, Olle! Tulen kindlasti varsti jälle.“ Kuigi teadsin, et selle lubaduse täitmine ei olenenud minust.
„Nägemiseni!“ Ta hääl kõlas summutatult, nagu oleks keegi oma käe ta suule surunud.
Naine valges kitlis seisis ukse juures. Ta sulges selle mu järel, aeglaselt ja hääletult, aga ometi lõplikult. Mulle jäi meele ta nägu, nii nagu seda nägin viimasel hetkel, see muutus pikkamisi elavaks, nagu puu kevadel, kui maa sulab.
Seisin jälle hämaras koridoris, kus lampide valgus oli nagu kinni külmunud, nii et see oma allikast kuigi kaugele voolata ei suutnud. Kuski kaugel kuuldus tume kõmin, nii nagu liiklusmüra kaugel linnas. Või oli see ainult minus eneses, see umbne, ebamäärane hirm, mis jälle tõusis? Tuletasin midagi meele, mingit juhist, mis mulle varem oli antud. Pidi olema mingi päästerõngas, mingi sõna, märgusõna, umbes nagu: „Seesam, avane!“ Aga ma teadsin ka, et see ei tule meele enne, kui olen unustanud ukse enda taga, ja seda polnud kerge unustada.
„Bobby!“ ütlesin ma siis, peaaegu teadmatult. Aga vaevalt olin seda öelnud, kui ma teadsin, ja siis kordasin juba hoopis rõõmsamalt ja täiesti teadlikult: „Bobby!“
Over buttered scones and crumpets Weeping…
T. S. Eliot
Noormees, kes oli istunud koridoris laua juures, ei kandnud valget kitlit, nagu ma alguses olin arvanud, vaid ainult valget kelnerikuube, nagu ma nüüd nägin, kui ta mulle vastu tuli. Aga selle elukutse vastu kõneles ta kohmakus, ta kehahoiak ja kõnnak meenutasid rohkem robotit kui inimest, tõepoolest, mul tuli otsekohe meele Frankensteini monstrum. Ometi oleks ta näojooni võinud nimetada isegi ilusaiks, kui ta ilme poleks olnud nii kohtlane, lausa idiootlik. Tal olid heledad juuksed ja kulmud, näojume elutult kahvatu ja ta silmadki, milles raske oli leida midagi pilgutaolist, olid erakorraliselt heledad.
„Palun, seda teed!“ ütles ta, kui ma suundusin trepi poole, millest ma varem olin üles tulnud. Ta rääkis kõlatu kurguhäälega, ebaselgelt, see kõlas pigemini nagu kulunud grammofoniplaat. Mõnes teises olukorras oleksin vaevalt ta sõnadest aru saanud.
Klaasuks, millel varem olin näinud naise varju, oli nüüd poollahti ja nägin sellel silti: „Valvekorra-arst“. Võisin veel näha, kuidas keegi parajasti valge kitli varna riputas ja siis ukse kinni lükkas. Bobby möödus uksest väikese kaarega, nagu oleks tal hirm sellele läheneda. Ma ei tea, miks ma mõtlesin Dr. Moreau’le. Et mõni inimene võib kiuslikult meenutada seda või teist looma, seda on paljud märganud. Bobby ei meenutanud mingit looma, tal oli igapidi inimese tegumood. Pigemini võiks öelda, et ta meenutas esimest inimest, kes vaevalt on ärganud ega oska midagi peale hakata oma kehaga ja veel vähem selle elava hingeõhuga.
(Kuidas ma teadsin, et ta nimi on Bobby? Õigust öelda – ma ei teadnudki seda ja ma ei tea seda tänapäevani. Nimetasin ta lihtsalt Bobbyks, et tal oleks mingi nimi.)
Pika koridori lõpus viis keerdtrepp alla, otsekohe söögisaali. See osa, kuhu saabusime, oli siiski suurest saalist eraldatud puuvõrega, mille rohelised väätkasvud muutsid peaaegu läbinähtamatuks. Ma ei teadnud tähele panna, kas see lehestik oli loomulik või kunstlik, aga kaldun arvama viimast, sest see oli väga korrapärane. Siin oli kaetud kaks väiksemat lauda, kumbki neljale inimesele, ja nad seisid seal ja näisid ootavat, võimalik, et mind. Nad noogutasid teretuseks veidi kangelt ja sunnitud viisakusnaeratusega. Ja nagu kogu aeg olin kartnud, nii oligi, et mu lauanaaber oli daam leinariietes.
Kui ma istusin, jõudsin juba näha, et see leinariietes daam ei olnud siiski see vana naine, kes kontserdi ajal oli istunud mu kõrval. See oli veel üsna noor naine kergelt punaka jumega, nii nagu on inimesel, kes esimest korda on olnud pikemat aega kevadise päikese käes. Ta oli brünett, ta mustad juuksed olid tihedalt vastu pead soetud ja ta ripsmed olid nii pikad, et ma pidasin neid kunstlikeks. Mu vastas istuv daam oli lopsakalt oma viimast õitsengut õitsev naine säbrulise valge parukaga, mis andis talle lambaliku ilme. Rasvasel näonahal oli puuder kogunenud kõõmataolisteks laikudeks. Ta paksult värvitud punane suu võttis tagasihoidlikult osa naeratusetaolisest grimassist, kui ta tegi ettepaneku tuttavaks saada.
Leinariides daam ulatas mulle käe, aga ta ei lausunud sõnagi, ja võib-olla ainult näis see mulle, et ta kergelt pead noogutas. Ta käsi tundus kuidagi ebameeldivalt temperatuuritu, ei külm ega soe. Blond daam seevastu oli peaaegu kuum, ja ta sõrmed haarasid mu käe ümbert nii tugevasti, nagu oleks ta tahtnud mind põgenemast takistada. Pikad, tumepunaseks lakitud küüned on mulle alati vastikud olnud. Tema kõrval istus noor mustajuukseline poiss sinises gabardiinülikonnas, keda ma esimesel hetkel pidasin ta pojaks, kui ta tutvustamisel ütles sama nime: „Randall.“ Aga ma hakkasin kohe, kuigi vastumeelselt, seda arvamist muutma, kui ma nägin, et noormehe vasakus käes oli sõrmus, mida siin maal meeste juures alati nimetatakse kihlasõrmuseks, ka siis, kui nad on juba ammu abielus. Esimesel pilgul tundus noormehe nägu peaaegu lapselik või veel rohkem nukulik, sest tal oli portselani läbipaistev jume ja ta näojooned ei liikunud isegi mitte kohustatud naeratuseks. Aga selle läbipaistva glasuuri all võis üsna varsti märgata jooni, mis tunnistasid seda erilist külma julmust, mis tihti on omane ilusatele ja hellitatud lastele. Proua Randall tõmbas ta istudes kättpidi alla toolile ja samaaegselt tugevasti enda vastu, nagu mingis omandiõiguse demonstreerimise tuhinas. Portselannägu ei liikunud, aga noormehe vaba käsi tõmbus aeglaselt rusikasse.
Читать дальше