Friedebert Tuglas - Hingede rändamine

Pühendet Elo Tuglasele

Nii siis: suvine hommik, päikesetõus!

Aedades sirutusid puiesalgad õhkuvate pilvede poole. Nõtkusid maani roosipõõsad, laotades kastest, külma aroomi. Kuuldus puis ja roosides väikeste lindude vidin.

Androgüün liigutas lõo lõõritusest, mis keerles paviljooni kohal. Kord kostis linnu laul ühelt, kord teiselt poolt avat aknaist, kui vaikne äratushääl.

Kuid ei avanend Androgüüni silmad. Oli alles ärkamatu-sündimatu, alles kui elu-aimus, olemasolu esiakkord. Kuulis vaid linnu vidinat ja tundis laugeil valgusvärinat.

Imestas kaudu une, et ärkas täna siin toas, selles voodis. Kesoli ta olnud eile, kusoli ta olnud eile? Oli selle unustand. Mis oli minevik? – tuule külvat õietolm.

Ainult lõo sillerdas.

Kellena ärgata täna? uneles mõte. Olla noor kütt rohelises kuues, hallpäine rauk või rändav mustlane kuljustega –? Olla lamburneitsi, haljal niidul, must moorlane palmimetsis või sõdur kaugeis liivakõrveis –?

Kõik võimalused on avat alles ärkamatul’-sündimatul’.

Või üldse mitte olla tänasel päeval –? Viibida olemattuses nagu embrüon omas magusas unes –? Näha nägemusi, millega võrreldes harilikud uned on maiselt tõelised –?

Uinuda olemattuses üks päev, palju päivi, – aastasadu, ja virguda siis teisel ajajärgul, – võib olla, teisel planeedilgi –?

On ärkamatul-sündimatul rohkem võimalusi kui iial võimalik!

Sündis ja purunes mõttevari. Ainult valgus lainetas. Ainult lõo sillerdas.

Värises roosa valgus kaudu Androgüüni laugude, laienes ovaalidena, ringidena, segunes linnu lauluga. Äratas valgus-hääle aistimus olemasolu tunnetist.

Tungis ühes rooside lõhnaga sisse maa niiske lõhn. Tõusis maa-aistest oks, ajas lehti, lõi punga, avanes pung õieks. Mesilind tiirles õie kohal, laskus õiele, süüvis karikasse. Oli magus maa-mõte!

Järgnes silmapilk sügavat und, pimedat, tajutumat, kui pilkane öö. Siis ärkas Androgüün äkki ja avas silmad. Oli uues maailmas, milles ununend kõik endine.

Kesk aprikoosivärvilist magadistuba kerkis voodi altarina. Seda ümbritsesid sakilised sirmid kui liblikatiivad. Nende vahel lamas väike printsess naeratavi silmega, vaadates lakke.

Siis pöördus ta pilk akendele. Nende taga virvendas tuuluke tiikide vett. Veiklesid helekollased, roosad ja rohekad värvilained eesriiete siidil.

Printsessi meelespea-silmad pilgutasid vastuhelkide taktis. Ta roosad kõrvad naeratasid patjade kuhjas. Kusagil vaipade meres kihistasid naeru väikesed varbad.

Siis ilmusid äkki vaiba alt peened sõrmed. Käed kerkisid ja tegid võistu vastuhelkidega sõrmjäneseid, sõrmkänguruid, sõrmkaelkirjakuid. See loomaaed jooksis ja hüples, ning printsess naeris nõrkemiseni.

Sest ta oli alles kümne-aastane.

Tema ärkamine oli nagu esimene lehekülg pildiraamatust. Ees oli päev, täis imeväärseid mängusid. Tuhandeid pilte tahtis ta läbi vaadata õhtuni.

Kuid äkki oli tal küllalt sellest mängust. Ta ohkas sügavalt, veel naeratus näol. Ta sulges silmad ja plaksutas kolm korda käsi.

Samal silmapilgul avanes uks ja lävele ilmus madaam Pimpa, üleni vabarnavärvi ülikonnas. Tema hallid juuksed olid kammit tuhandesse keerdu, nägu säet sajasse naeratusvolti.

Pimpale järgnes Silvia, kandes kätes kullat potti. Tehes reveraanssi vibutasid ta käed kõrgele. Eesriide vahelt tungiv päikesekiir välgatas astja serval.

Silvia taga seisis Dorina, pisukesel kandikul hiina tass udutseva šokolaadi ja mikroskoobiliste biskviitidega, mille vahele poetet nelkisid.

Madaam Pimpa, Silvia ja Dorina lähenesid kesktoani. Kuid printsess tegi, nagu magaks ta, käsi põse all.

„Printsess, printsess!” häälitses Pimpa armastava bassihäälega ja tuli voodi ette. „Printsess!”

Androgüüni huuled ja silmanurgad värisesid. Siis ei jõudnud ta enam vastu panna, vaid purskas naerma kellukesena. Ta hüppas istuli ja plaksutas käsi. Pimpa mitmekordne lõug võbises samuti naerust ja mustad habemekarvad lõual värisesid.

Tehtud kurjusega haaris ta sipleva Androgüüni kätele. See oli kerge kui udusulekene. Tema öösärk ulatus maani nagu lumivalge luige händ.

Pimpa tõstis särgi üles ja paljastas printsessi roosavärvilise tagumiku. Siis asetas ta lapse astjale.

Printsess liigutas särgi alt roosatavaid varbaid ja vaatles ümber seisvaid naisi. Ta oli nende ringis pisitilluke, küürus astja kohal, ümber öösärgi voltide kuhi.

Sel silmapilgul, kui kuuldus tasane veesulin, kostsid kõrvalruumist viole d’amouride õrnad helid. Muusika jäljendas armuohkeid metsapaviljoonis vihma ajal.

Kui muusika lõppes, hüppas printsess uuesti voodi. Ta hakkas einetama, kogu aeg õõtsutades end patjadel. Pimpa istus voodi serval, lihavad käed vabarnavärvi kõhul, näol emalik hool.

Nad kõnelsid mõne aja tõsiselt unenägudest, milles ilmuvad väikestele lastele inglid ja vitsakimbud. Vaevalt oli aga printsess söönd, kui ta uuesti vaipade alla tõmbus. Ta siputas sääl sääri ja naeris heledalt. Kogu alkoov oli täis hullamist ning vallatust.

Vaheajal oli Silvia lükand vaiba vannituppa viivalt ukselt. Printsess peitis enese naerdes patjade alla. Madaam Pimpa haaris ta sülle ja kandis vannituppa.

Selle mauri-stiili ruumi tahvelseinad läikisid kuldselt, lapis-lazuulselt ja safiirselt roosakas-rohekas valguses, mis voolas ümaraist aknaist lae all.

Kesk ruumi seisva teokarbi-kujulise vanni serva piiras tantsivate puttide vanik. Lae stalaktiitide metsast kumardusid dušistiku kraanid kui tagupidi lootosõied.

Printsessi paljastet keha väreles peegelduva vee ees. Peites kätega niudeid ja rindu astus ta vanni. Läbi lõhnastet vee paistsid ta puhkevad liikmed. Ta oli viieteistkümne-aastane.

Ta lamas liikumata, silmad sulet, kukal toetet Silvia ja Dorina kätele. Tema kõrvaehted tilisesid südametuksumisest vastu vanni serva. Puhkevad rinnad tõistusid vee virvendusest, nii et neid näis olevat kaks ja kolmgi paari.

Oli silmapilk vaikust, mis sarnanes unele. Kui printsess uuesti silmad avas, oli saabund esimene visitöör.

See oli tema pühadus Benedictissimus, kelle kombeks oli ilmuda audientsile, enne kui veel mingi ilmalik hool oleks puudutand printsessi meeli.

Preester oli lillas mantlis, mis langes laiades voltides ta tüseda keha ümber. Tema paksud sõrmed olid lükit sõrmustega. Tema silmad vestsid suurest hingelikust ja ihulikust armastusest. Tema punane nina oli ümbritset glooriaga.

Preester laskus vanni kõrvale taburetile ja heitis õnnistava pilgu üle vee.

Ta kõneles vaikse häälega ööst, mis oli möödund ja mis on igavese öö õde. Mis on selle taga, seda meie ei tea. Kuuleme ainult kuma, aimame lähenevat ööd ja väriseme.

Printsessi silmad suurenesid hirmunult seda kuulates.

Siis kõneles preester hinge ja ihu võluvusest. Noored printsessid on kehastund inglid. Taevane arm laskub neisse otsekoheselt kui karikasse. Nende ilu on hing, nende keha on müsteerium.

Printsess naeris seda kuulates heledalt. Vann andis vastukaja kui templi kuppel palvekellukese helinal.

Kui tema pühadus lahkus, tõusis printsess vannist. Lae stalaktiitidest avanesid lõhnastet vetenired, värvit sinakaiks, roosaiks ja rohekaiks. Nad möödusid printsessi kehast kui udutsevad vikerkaared, andes ainult aimu oma lähedalolust.

Siis mässis Pimpa printsessi linadesse ja asetas diivanile. Kusagilt kostis vaikne muusika, mille helidel printsessi silmad hetkeks sulgusid. Kui ta need avas, oli Dorina tõstnud vaiba buduaari ukselt.