Karl Ristikivi: Hingede öö

Härra Randall tõstis kokkupõimitud käed pea kohale ja tervitas nagu poksija. „Rolf,“ ütles ta. „Mu sõbrad kutsuvad mind aga sedaviisi…“ Ja ta pistis sõrmed suhu ja vilistas läbilõikavalt.

Mul polnud midagi selle vastu, seda vähem, et siin maal purjuski naised sinasõpruse joomise juures ei kipu suudlema.

Nad ei pannud üldse tähele, et daam leinariietes ei võtnud osa sellest üldisest vennastumisest. Ta oli nüüd pooliti seljaga minu poole pöördunud ja puhus demonstratiivselt suitsu – tahtsin uskuda, et ta püüdis rõngaid puhuda. Toto ulatas üle laua oma tüseda valge käsivarre, mis lõppes imeväikese pehme käpaga. Aga ta hoidis mu kätt tugevasti ja pööras peopesa ülespoole.

„Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon.“

„Pidage!“ ütlesin ma. „Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks.“

Ma ei jõudnud Rolfi kätt suruda, sest juba tuli Bobby magustoiduga. Ka naaberlauas olid külalised nähtavasti juba üles sulanud ja omavahel kontakti leidnud. Igatahes hüppasid nad äkki kõik püsti ja kõlas see tuttav neljakordne „Hurraa!“, mis meenutas kuiva köha. Siis istusid nad ja jõid, ja ma nägin, kuidas selles klaasis korraks kõik uppus valgesse udusse. (Seda kujutella pole mingi kunst, sest ma olen seda stseeni kinos näinud.)

„Rolf, kallis, sa saad ka minu portsjoni, ma tõesti ei või enam süüa. Pean mõtlema ka oma figuurile.“

„Parem hilja kui mitte kunagi,“ ütles Rolf tigedalt.

Toto näpistas ta kõrva. „Kes tohib nii tige olla. Tuleta meele, mis sa lubasid.“

„Milleks? Sa teed seda ju niikuinii. Mul pole endal vaja millegi meeleshoidmisega vaeva näha.“

Toto võttis nüüd taldriku ja ulatas tagasikätt üle õla Bobbyle, kes oli sinna seisma jäänud.

„Olge head, kui maitseb. Ma ei karda seekord mürgitamist, ma tean, et mürk ja magus vastastikku hävitavad üksteist. Ma olen sellest lugenud.“

„Kallim, on mitmesuguseid mürke,“ ütles Rolf. „Mis ühele magus, on teisele mürk.“

„Ära katsu olla teravmeelne. Kui inimesel on kõht täis, ei ole ta võimeline sellest aru saama, veel vähem seda hindama.“

Bobby seisis seal ikka veel natuke juhmilt naeratades. Ta naeratas nüüd peaaegu pidevalt, nagu oleks ta selle võimaluse just nüüd avastanud ja katsuks seda kogu aeg ära kasutada, kas nüüd harjutamiseks, või ka sellepärast, et see võimalus niipea ei kordu. Aga siis võitis vahukoor ta täielikult ja ta asus nii aplalt toidu kallale, et mitte ainult ta suu, vaid ka põsed ja nina varsti olid üle külvatud selle üksikosade proovidega. (Ma ei ole hoopiski irooniline. Tean nüüd, et beseed ei sobi kätte võtta. Besee – baiser – suudlus. Võite oma suudluse endale pidada, mu kaunitar, kuni oma elupäevade lõpuni. Ära pane tähelegi, Bobby! See, millega sa oma näo oled ära määrinud, on vähemalt maitsev.)

Rolf oli küll kummardunud Toto kõrva juure ja kõneles poole häälega, aga ta sõnad olid siiski selgesti kuulda.

„Kas sa usud, et temast saab asja? Ta ei näi olevat just eriti andekas.“

„Olen ennegi näinud noori inimesi, kes paistavad täiesti lootusetud.“

„Tänan komplimendi eest, kallis koolipreili!“

„Võiksid arvestada ka seda, et ma täna õhtul olen siin mitte enese, vaid sinu pärast. Mulle teeb see kaunis vähe nalja, sellepärast luba vähemalt, et ma lõbutsen neis piirides, mis on mulle praegu lubatud. Tead väga hästi, et me siit midagi ei saa kaasa võtta, mida me ei ole juba kaasa toonud.“

„Tean. Tean kahjuks ka, et midagi ei saa siia maha jätta, mida me oleme kaasa toonud.“

„Vabanda, aga nüüd peame mõtlema ka oma seltskondlikele kohustustele.“ Ja tõustes perenaise väärikusega ütles ta üle laua: „Kohvi pakutakse tõenäoliselt hiljem. Nüüd on vahest paras aeg natuke siin ringi vaadata ja kõike seda au ja hiilgust lähemalt vaadelda. Missugune au ja hiilgus – supp ilma veinita – see on ju nagu sõjaaeg! Me kohtame kindlasti hiljem.“

Tõusin minagi, ja kuigi ma ei teadnud, kuhu minna ja mida ette võtta, siis tundsin ometi kergendust, et vähemalt mu kohustused vaikiva lauanaabri vastu olid lõppenud.

Aga siis pöördus see äkki minu poole ja kõneles esimest korda.

„Kui teil midagi selle vastu ei ole, tahaksin hea meelega teiega paar sõna rääkida.“

Ta hääl oli teataval määral üllatus, see oli hoopis soojem ja meeldivam kui ma oleksin võinud arvata. Aga ta käsi, mis puudutas mind, kui ta mind endaga kaasa tõmbas, oli endiselt ebameeldival viisil temperatuuritu – nagu vahanuku käsi.

„Siin kõrval on üks väike tuba, kus me loodetavasti saame rääkida segamatult. Ma ei saa kahjuks rääkida suuremas seltskonnas, ja peale selle on see jutt ka liiga isiklikku laadi.“

Is there – is there balm in Gilead? – tell me – tell me, I implore!

Väike tuba oli tõepoolest väike. Sisse astudes tundus, et seal oli ruumi vaevalt kahele inimesele. Mööbel koosnes ainult ühest väikesest, ümmargusest lauast, millel oli vaas pikavarreliste leekpunaste amarüllistega. (Kaua olin pidanud neid liiliaiks, sest nii nimetati seda lille ühes minu lapsepõlve kodudest, mis seal ühel lihavõtte esimese püha hommikul ootamatult oma esimese õie avas. Ainult nädalapäevad varem oli see sahvris üles leitud ja tuppa toodud. Sahvrisse oli ta viidud, kui lehed talvel äkki kollaseks läksid ja arvati, et nüüd on lõpp. Varem oli ta aastate viisi kambriaknal seisnud, alati ühesugune, ja keegi polnud kunagi näinud teda õitsevat, ega teatudki, et ta üldse võis õitseda.)

Kummalgi pool lauda oli üks rohelise, veidi kulunud plüüsiga kaetud tugitool. Tuba oli valge, aga ma ei näinud kuski lampi – muidu nii vanamoeliselt tunduvas ruumis oli selline moodsus nagu peidetud valgusallikas teatud määral üllatav. Pleekinud lilla, kuldmustrilise tapeediga kaetud seinal oli ainult üks pilt – sõjaväelase portree raskes kullatud raamis. Sama raskepäraselt neljakandiline oli ka mees pildil, ta kuulus ilmsesti sellesse ajajärku, mida siin maal ühendatakse kuningas Oskar II nimega ja mida iseloomustavad armastus punši ja Bismarcki vastu.

Istusin, kui mu daam mulle armulikult oli käega märku andnud. Ta tõmbas oma tooli lähemale, nii et meie põlved peaaegu kokku puutusid, ja sirutas ennast ettepoole, nagu kavatseks ta sosistada. Võpatasin sellepärast, kui ta siis äkki täie häälega otsekohe küsis:

„Kas te usute elu pärast surma?“

Ma ei oleks ühelgi juhul osanud sellele kohe vastata. Püüdsin aega võita sellega, et süüdata sigaretti, aga kui tundsin taskus loperguseks pressitud pakki odavate sigarettidega, tuli mul meele, et ma peaksin pakkuma ka daamile, ja seda ma ei usaldanud. Püüdsin kõrvale põigelda ka otsesest vastusest.

„Teatud määral – jah…“

„Teatud määral? Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.“

Kehitasin õlgu. Mina ei saanud ju sinna midagi parata. Aga see oli nii tüüpiliselt naiselik valada oma rahulolematus etteheideteks konkreetsele inimesele, kelle uskumisest või mitteuskumisest midagi ei olenenud.

„Sellest on juba vähemalt viisteist aastat, kui ma viimati tõsisemalt sellele probleemile mõtlesin. Vahepeal on mul olnud niipalju küsimusi selle elu suhtes, et mul pole aega ja huvi üle jäänud teisele elule mõelda. Viimati – ma usun, see oli siis, kui ma lugesin Steineri „Vaimuteadust“. See tundus siis olevat väga mõistlik. Kuigi ei saa öelda, et seda saaks nimetada niipalju eluks pärast surma kui hinge surematuseks üldse. Elu ja surm on seega mõisted, mis on seotud ainult meie füüsilise kehaga, ja sel puhul on surm lõplik. Hinge puhul on see ainult miljöömuutus – üsna jämedalt võiks seda võrrelda riietevahetusega keha puhul.“