Betti Alver - Tuulearmuke

,,Ah mis! Mul on ju nii kuum!

,,Olge mõistlik! Tehke nagu ütlen!“

„Ma ei taha.“

Sõnalausumata võtab dr. Andersen taskust rätiku ja keerutab mulle kolmekordselt ümber kaela.

Aeg-ajalt pudeneb puilt teeraja liivale külmi piisku. Eemalt vilguvad kliiniku kollased tuled.

„Miks on Lea nii isemeelik?“

Arst süütab paberossi. Kollakaspunane tuli valgustab hetkeks kõhna nägu ja sügavalseisvaid silmi. Jooned suunurgis näivad veel süvenenumad.

„Kuis ütlesite? Isemeelik?.. Olen siis seda?“

„Usun küll. Teie tädi rääkis mõndagi, millest järeldan…“

Nii nii… Nüüd on tädi Matilde jälle õige laterna süüdanud!

Mida võis ta dr. Andersenile öelda?

Et tänamatu ja rumal olen, et poriseil puiesteil hulkuda armastan? Et minust eales, hoolimata kõigest kasvatusvaevast hääd nahka ega korralikku tütarlast ei saa? Et meeleldi tädi armsama tassi maha pillasin, lilla kübara sisse augu lõikasin ja üleeila Evat hammustasin? Illustreeris mu kalduvusi ohtralt veenvate näiteiga, nii et see vana pedant Least suurepärase iseloomustuse sai. Ja nüüd… Ah olgu! Minupärast mõelgu nad kõik mis eales tahavad ja Andersen rääkigu veel kolm korda koolipapalikumalt, mis puutub see minusse? Pole temagi asi, mis teen ja keda hammustan, jätku rahule mind! Olen jah halb ning isemeelik, tädi Matildel on õigus! Teadku, et kedagi, mitte kedagi ei karda!

„Pole see siis isemeelikus,“ jätkab dr. Andersen – „pole see siis isemeelikus, külmal märtsiööl väljas joosta, paljajalu, seljas vaid teab taevas mis? Ma ei suuda uskuda, et te tõepoolest nii võiksite… Päeval köhida ning palavikus lebada, et järgmisel ööl juba säärast lapsik-mõttetut tuju korrata. Usun, oli ju nii?“

„Jah muidugi oli see nii! Teen üldse alati, mis tahan – alati, alati! Mitte keegi ei saa mind keelata täna öösi sedasama tegemast. Võtan kingad jalast, kleidi seljast ning jooksen alla. Tuleb siis tädi ja hüüab: pöörane Lea, on lapsik-mõttetu, mis teed! – siis raputan sirelipõõsaid ja visnapuid, et tädi selga terve meri sajab ning ta oma lokkide pärast juba majja jookseb – hahahaa!“

,,Ma ei mõista, Lea, miks seda mulle räägite? Teil on palavik. Olete mõistlik täna ja ei lähe enam välja, kuulete?“

„Teie keelate mind?“

Dr. Andersen laseb mu käe lahti ja astub ettevaatlikult üle suure vihmaloigu. Arusaadav. Lakk-saapad seemisnahaga.

,,Ainult kui arst. Usun, mõistate seda ometi.“

Jõuame Kindluse tänavale.

Laternaist paisatud valguses näen, härra Anderseni nägu on ükskõikne-rahulik ja nagu mulle tundub, veidi tüdinud.

Surun käed sügavamale mantlitasku ja astun otse läbi külmade loikude. Raudvõrega piiratud maja ees seisatame.

„Siin elate vist? Mäletan, käisin kunagi härra Kuusiku pool. Pean teid üles saatma? Ei? Hää. Jooge klaas kuuma vett ning püüdke kohe uinuda! Paari päeva pärast astun sisse. Näete, kui tihedasti nüüd sajab! Minge siis… ja loodan, et täna loobute oma rännakust poolalasti. On mul õigus? Teie ei jookse enam vihmas?“

Oi, doktor, kuis olete tore! Miks peab seda kõike aga säärase igava häälega ütlema?

„Miks mitte?“ vastan samasuguse tooniga. „Täna palju kauemini veel kui muidu. Hääd teed, härra Andersen!“

Ta kehitab õlgu ja kergitab kübarat.

„Hääd ööd.“

Seisan uksel ja vaatan talle järele. Vaatab ta tagasi? küsin eneselt.

Ent ta läheb pääd pöörmata, veidi küürus. Ladinal langeb piisku trepiastmeile. Sel ööl jalutan kaua aias.

Esmaspäev pean voodisse jääma. Tunnen vasakus küljes valusaid pisteid ja ah, kuis on mul kuum! Tädi käib üles-alla, seljas jälle vana flanellkleit, kõrvult lokikesed kadunud. Kohendab patju ning mahalibisenud vaipa, ujutab mu üle köhatilkade ja kuuma soodapiimaga ning näib, ta on unustanud terve eilse loo. –

Mida oled siia joogi hulka seganud, tädi, et see nii kole maitseb?.. Brrr!.. Lükkaksin su hää meelega kõigi termomeetrite ja piimakruusega välja, tõuseksin ja läheksin alla tänavale.

Ent kui raske on väiksematki liigutust teha, keha on kui täis kive. See vana rumal, igav palavik!..

Milline ilm täna on!

Linnas lööb kell üheksa. Kollane hommikupäike silitab vihmast tilkuvaid musti puid, joonistab kuldseid arabeske mu väikesesse tuppa, paiskab kiirtevihke hämaraksjäänud nurgisse.

Üle sakilise katuserägastiku virvendav valgus, sügav kevadsina. Nii selge on täna, et silm kauguses jälle Nunnetorni nõelteravat tippu seletab. Armas, hää Nunnetorn!

Mis arvad, tädi, kui õige alla katsuksin minna? Tahaksin hää meelega näha, milline nägu me vanal Kindluse tänaval täna!

Niisugune, nagu ikka, ütled sa?

Ei tädi, kuis võiks see olla? Kas sa siis ei näe, et täna kõik, kõik teistmoodi? Ka sina, tädi, näid veidi parem kui tavaliselt.

– Pean jälle seda koledat rohtu jooma? Uhh, tädi Matilde, saan selletagi terveks! Sa ei pruugiks tõesti nii palju muretseda ja trepist üles-alla käia, tean kui raske see sulle on.

Vaata, kell käib juba kümnele, oled siis äri unustanud? Pead tõttama, tõesti, tädi! Täna on sind sääl ju nii väga vaja, usu mind, äri on täis ostjaid… Milline päike, milline taevas! Olen veendunud, täna tunnevad kõik tarvidust uue kleidi ja mantli järele… pole see nii? Juula toob juba, mis vaja, mine, tädi! Mine!

Tädi võtab termomeetri mu kaenlast. 39.4… Ei, ta ei või mind Juula hooleks jätta, olgugi et äris nii mitu hädalist asja õiendada. Vaja Kristjan arsti järele saata. Ta vist lõhub praegu hoovis puid. Juula, mingu Kristjan dr. Anderseni järele!.. Prokuröriproua jumaldab teda… olevat haruldaselt osav ja moes praegu, see dr. Andersen.

„Tädi, ma ei taha dr. Anderseni! Ma ei taha kedagi! Tunnen, olen juba peaaegu terve!“

„Ära räägi mõttetust, Lea! Näeksid ise, missugune oled! Kristjan, olete teie sääl?“

„Tädi, tädi, ainult mitte dr. Anderseni, pai tädi! Dr. Sheff näiteks on nii armas… tahan dr. Sheffi!“

Ent uus arst on millegi pärast tädi Matilde silmis armu leidnud ja päälegi olevat Sheff ajast ning moest. Seda ütlevat ka prokuröriproua. Nii siis, Kristjan, Vana-Puiestee!

„Ma tiia, tiia toda küll, prouake! Valge maja aia sehen. Miu vend oli sääl kojamiheks, kui veel tohtriärra isa elli. Küll ma ütle, küll ma ütle joht kõik nigu proua soovis, et latske om sängün kui külmavõetu ätsmeke… Nojah, majanummer oli jah katsatõist!“

„Tädi! Kristjan! Tädi Matilde, kuule siis ometi!“

Ent tädi sulgeb juba Kristjani järel ukse. Kuulen, kuidas kanged vanainimesejalad raskeis veesaapais trepist alla lohisevad, eeskoja uks käib ja sammud üle hoovikivide kajavad. Värava juures räägib Kristjan koeraga ja ajab teda tagasi. Mopi tükib vist jälle kaasa.

Pöörased, pöörased!

On’s seda vaja? Ah teie mõistmatud, oleks teil aimu, kuivõrt sobimatu on see, mis tegite! Millist närivat rahutuspiina mu olemisse valasite! Paljas mõte järgnevast visiidist võib mu hulluks teha! Pöörane tädi, inetu, naeruväärne tädi!

Puhh, palav on mul, võta ära need rasked vaibad!

Joo ise oma kibedaid vastikuid tilku, mõõda omaenese palavust!

Olen väsinud nüüd, jäta mind rahule!

Hää, et kinnisilmi lamades neid tüütavaid õisi su kleidil näha ei pruugi! See on patt, tädi Matilde, sellasel heledal hommikul seda koledat, halli kleiti kanda, kuuled sa?

Ning tänapäev peab Juula need pleekinud pildid siit välja viima, ma ei suuda neid enam kannatada! Kuis on meil ometi kõik värvitu ja luitunud, tädi! Kas sa siis ei näe, kui maitsetu mu tuba on? Ainustki lille, ainustki mõistlikku vaipa ega eesriiet! Imelik, et ma varemini sellele ei tulnud…