Betti Alver - Tuulearmuke

„Aga kuule, kes võib siis nii tujukas olla? Nii ei saa me kuigi kaugele.“

See on jälle Inge oma guvernanditooniga.

„Palume, palume!“

„Ootame põnevusega…“

„Armas Lea!“

„Kullake, paike, mängi ometi!“

„Lea peab mängima. On inetu nii tõrkuda. See ei kõlba kuhugi!

„Ei, Lea, sa pead mängima!“ ärritub ruuduline Petermann.

„Ja ja, Lea peab mängima!“

Neile kõigile on see täiesti ükskõik, ainult sellepärast, et ma ei suuda, kiusavad nad mind.

Tädi punetab juba ja näpistab mind käsivarrest.

„Lea, sa mängid!“

„Ah palun, palun, jätke mind! Ma ei saa ju.“

„Sa ei saa? Miks sa ei saa?“

„Ei, ei, armas Lea, meie ei jäta sind enne, kui meie palvet täidad.“

„Tead ju, milline mõnu on sind kuulata!“

„Ah armas laps, sa ei pääse ju kuhugi, jää aga paigale!“

Müürina seisavad nad mu ümber, mattes kinni iga väljapääsutee. Selja taga räägib vaheta tädi, ka teised kordavad oma palveid juba masinlikult.

Kas nad siis ei mõista, ma ei saa, kui nad mu siinsamas tapaksid?

Inge ja preili Petermann on kui kaks tüütavat kärbest mu ümber. Tunnen, kuidas jõud kehast kaob, viha liikmed nõrgestab ja kurgus midagi kramplikult luksuma hakkab.

„Härrased! Ta nutab!“

„Kuulete, Lea nutab!“

„Naeruväärt!“

„Lea, nutad tõesti?.. Hahahaa!“

Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo, muutes uduseks pilgu ja mõistuse. Ei, mul pole häbi! Keda peaksin häbenema? Surun kõvasti hambad kokku, et mitte valjusti nuuksuda, ja soovin, mind lastagu nüüd kaua-kaua nutta, või muidu…

„Vahest mängiksid meile nüüd Pisarate sonaati, hihihii?“

„Mis arvad sest, Lea?“

Jälle keerlevad pöörase kiirusega tulised rõngad ja kuskil taob kumisev kell. Oodake!

„Härrased, silmi vaadake! Kaege ometi, millised silmad!“

„Ai! Mis see on? Kuulge, ta tahtis mind lüüa!“

„Ohoo, tiigripoeg!“

Katan silmad käsivarrega, et mitte nägusid mu ümber näha.

„Näete, kuidas ta väriseb?“

„Ta on haige! Klaas vett, palun!“

Nata tuleb, võtab mu ümbert kinni ja me läheme magamistuppa. Hoolimata nutust märkan, et söögitoas laud kaetud ning juustu all kollane taldrik, mis harilikult saalis ümmargusel laual ja millele Nata väike õde Sonja tuttavate nimekaardid laob.

Väike poolpime ruum täitub askeldavate inimestega.

Laskun laiale voodile, surun näo patja ning soovin, nad jätaksid mu üksi. Ent nad ei mõtlegi sellele.

Kõik peavad mind nüüd silitama ja kahetsema, üksteise võidu vett ja palderjani pakkuma. Mida enam nad hädaldavad, seda suuremaks paisub viha, seda enam valgub silmist pisaraid.

Ukselt hüüab proua Lipov juba mitmendat korda:

„Härrased, palun õhtusöögile!“

Ta on valmis ise minu juurde jääma, ent preili Petermann tõrjub ta kõrvale:

„Minge, minge, armas proua, mina jään! Tunnen seda… Väike massaaž – ja laps on jälle rõõmus. Siin aitab ainult massaaž!“

„Ei ei, ma ei taha!“ hüüan läbi nutu. „Minge kõik ära! Minge, palun!

Kardan preili Petermanni külmi, kondiseid sõrmi.

,,Ärge puutuge mind!“ karjun, kui preili mulle läheneb ja kleiti tahab lahti päästa. ,Jätke mind rahule!“

„Hüsteerik!“ pomiseb preili, puuderdab väikese peegli ees nina ja läheb välja.

Magamistoas on hämar, ainult nurgas põleb pühapildi ees punakas tuli. Söögitoast kostub siia vaid nõrka kõnekõminat. Sirmi taga voodis hingab keegi sügavalt ja räägib unes midagi segast, see on Sonja.

Uksele koputatakse.

Kardan, see on jälle vanatüdruk oma massaažiga.

Keegi astub sisse. Pimedas ei näe tulijat enne, kui ta mu ees.

Dr. Andersen.

Tõukab vaikides nurgast tugitooli, istub voodi kõrvale ja paneb käe mu otsaesisele.

„Noh, kuis läheb?“ küsib ta viimaks. ,,Ei maksa nutta, rahunege! Mis ärritas teid siis nii väga? Nägin vaid…“

,,Aga… ma ei saa ju… ei taha neile mängida!“

,,Nii, nii. Muidugi, muidugi. Rahunege ainult! Te ei pruugi ju sugugi mängida, keegi ei või teid sundida! Ei maksa nutta, tõesti ei maksa! Ärge mõelge enam sellele, Lidia!“

,,Ma pole Lidia! Mu nimi on Lea.“

,,Õigus, õigus: Lea. Väga õrn nimi. Valutab midagi?“

,,Varbad valutavad,“ ütlen luksudes. ,,King on väike. Aga ma lööksin nad maha.“

„Mhh?“ tõstab ta pääd. „Mis see oli? Süda… lamage ometi rahulikult! On teil tavaliselt hää uni?“

,,Ma ei tea… Vist küll, igatahes ma magan. Tahaksin koju, varsti, praegu, kohe! Koju tahaksin!“

„Jah, muidugi, silmapilk. Ei maksa vaid nutta!“

Neelan luksumisi ja hammustan keelt ning huulde, et nuuksumist summutada. Vaatlen läbi pisarate dr. Anderseni. Pool ta näost näib lambikese paistel veripunane, kui oleks sinna õhukest purpurset siidrõivast kleebitud.

„Tubli, tubli. Kuis tunnete end nüüd?“

Nüüd on tal isegi juuksed punased. Kuskil lööb ägisev kell.

„Hästi juba. Palju ta lõi?“

„Üksteist.“ Äkki küsib doktor, endiselt naeratades: „Millised on teie silmad, laps? Selles petlikus paistes näivad nad kord sinised, kord mustad.“

Paistan ma talle ka punasena? pean äkki mõtlema. Tõusen põlvili ja vaatan vastasseinal rippuvasse peeglisse. Ent säält ei paista muud kui lai tooliselg kellegi kuklaga ja kaks heledat jalga.

„Nad on sama hallid kui teiegi omad, härra doktor!“ ütlen aeglaselt.

Arsti näole tekib kerge imestus.

„Nii tähelepanelik olete? Ent mina ei mäleta…“ vaikib ta äkki.

Mida ei mäleta härra Andersen?

„Ma ei nuta enam, tõesti mitte! Lähen nüüd.“

„Jah, jah. Elate?.. Õigus, Kindluse tänaval. Lähme siis!“

„Teate mis? Ma ei taha enam nende juurde minna.“

„Hm. Teie ei taha?.. Noh, olgu. Minge otse ette, ütlen proua Kuusikule, et teid saadan.“

Kargan põrandale. Dr. Andersen äigab korraks üle mu juuste.

„Püsti on nad kui inimsööjal!“ ütleb ta ja lükkab siis roseti õlalt seljataha. Tema arvates peab see vist sääl kõlkuma. Vaatan imestanult üles, suu juba avatud märkuseks, ent ta näib nii veider-asjalik, et valjusti naerma pean.

„Tasem, tasem ometi! Sääl magab ju keegi.“

„Ah, mis, ükskõik! Teate, teie… hahahaa! Inimsööjal! Lähme nüüd, härra doktor Andersen!“

Ka tädi tuleb eestuppa ja mähib mulle oma roosa siidsalli kaela ümber. Ta ei jõua doktorit lahkuse eest tänada ja jutul pole jälle otsa ega äärt.

„Hääd ööd, tädi! Mul on pööraselt kuum. Võin end nii külmetada.“

„Ole siis mõistlik, Lea! Tuhat tänu, doktor, astuge ometi, astuge vahel sisse!“

Väike trepilamp on kustunud. Tunnen eeskoda väga hästi ja võin sellepärast ruttu joosta. Ent alumisel trepil jõuab härra Andersen paar astet ette.

„Härra doktor, ettevaatust! See trepp on kivist!“

Ta naerab.

„Jah, teil on õigus. Tänan!“

Öö on endiselt vihmane ja pime. Tundub, kui oleks ilm tuulisemaks muutunud.

„Kust kaudu läheme?“ küsib Andersen. „Pargist või südalinnast?“ Laterna rohekas valgus langeb ta näole.

Ah! Nüüd, kübaras ja selles hallis mantlis tunnen ta ära! See on mees säält kliinikust, väikese Gerti isa!

„Läheksin meelsamini läbi pargi,“ ütlen talle otsa vaadates. ,,Aga säält on veidi kaugem.“

,,Hää. Läheme siis pargist. Andke oma käsi, Lea!“

Tükk aega sammume vaikides tühjal, märjal tänaval. Tädi rätik segab mind. Võtan selle kaelast, mähin kokku ja panen tasku.

,,Pange rätik kaela, niiske on.“