Betti Alver - Tuulearmuke

„Kannata ometi, ole mõistlik! Niisiis, veel kord: prints tuleb oma saatkonnaga naist võtma, ja kelle kosib ta?“

„Matemaatiku.“

„Balleriini“, arvab Eva.

„Hahahaa, see’p see punkt ongi! Mitte kumbagi. Ema kosib ta. Paksu, rikka, inetu lese. Tütardest läheb professor hoovinarrile ja balleriin kantslerile. Huvitav, mis?“

Inge võtab uue paberossi ja surub pää põlvile.

Eva vahib pettunult aknast välja ning närib huuli. Haigutab siis paar korda tugevalt, tõmbab mahalibisenud rätiku uuesti õlule ja ütleb halvakspanevalt:

„Lollus.“

Inge naeratab üleolevalt.

„Ei ole lollus. Kuulake mind lõpuni ja öelge siis, on see lollus või ei? Meie, meie mängime seda Akseli sünnipäeval, kostüümes ja parukais, mängime külaliste ees. Ja on teil aimu, kelle Aksel kutsub? Minge jooge enne külma vett, lapsed! Orviku, Jüri Orviku enda kutsub Aksel, ja meie mängime Orviku ees! Kuulsite, põrssakesed? Jumal, kuidas me teda nüüd pimestame! Meil on annet ja sarmi – ah lapsed, kuis saab ta olema üllatatud! Taevas, taevas!“

Inge tõuseb toolil püsti, surub käed rinnale ja karjub, kui oleksime Evaga kurdid:

„Meil on annet, tean seda! Minul vähemalt. Ja Orvik on jumalik! Jumalik, ütlen ma! Kui tal niisugused rohelised püksid ja pitskrae on… kas nägite teda „Viimses kandidaadis“? Kuidas ta tantsis ja millised silmad tal seejuures olid… oi, lapsed! Istusin teises reas ja mul oli niisugune tunne… ah jumal, lähen hulluks! Öelge, teie armastate ju Orvikut?“

„Aga muidugi, Inge!“ tõmbub Eva toolil kerra. „Surmani. Missuguses kostüümis ma mängin?“

Inge tuleb minu juurde ja istub klaviatuurile, nii et kõlab järsk, disharmooniline mürts.

„Kui imelik, et meie kolm kõik teda… jäta järele!“ rebib mu vasema käe kõrvale. „Ütle, Lea: armastad muidugi Orvikut?“ „Mina?.. Seda klauni? Mine eest!“

„Mis? Ei armasta? Ei armasta Orvikut? Aga naisterahvas, oled ju hull! Ent see tuleb veel. – Huvitav, kel meie hulgast on kõige enam edu?.. Ah, lapsed, mul on juba sellane aimus, et teile selle meelehärma pean tegema – ta vaatab mulle alati nii imelikult otsa – ärge mõistke mind siis hukka!“

„Absurd, Inge! Tänaval naeratab ta alati mulle. Kolmapäev nägin teda postkontoris, ta vaatas mulle kaua järele!“ Inge kergitab kulme.

„Nii? Sul on ka selja taga silmad?“

Eva hammustab huulde ja on väga tõsine.

„Ükskõik. Oli kuidas oli, aga ta vaatas mulle järele.“

„Pole võimalik, Eva! Ta eelistab üldse brünette.“

„Eksid rängasti. Blond on ta maitse!“

„Aga ta naeratas mulle!“

„Valetad!“

„Eva! Tahad tõesti salata, et…“

Uksekell kõliseb. Tädi tuleb ärist. Halvas tujus küsib ta:

„Jälle riid? Kes siin suitsetas?“

Inge seletab midagi Akselist, millele tädi õlgu kehitab ja magamistuppa läheb. Inge jätkab, nagu poleks midagi juhtunud.

„Osad jagasime nii: Grit mängib printsi, Ohakas kantslerit, hoovinarriks ei kõlba neist keegi pääle minu. Nad on nii kole puised.“

„Aga mina? Ütle, mis mängin mina?“ ei läbe Eva oodata.

„Kannatust! Lea on tantsija, jalgade pärast muidugi. Professor-printsess oled sina.“

Ent Evale ei näi see meeldivat.

„See on vist midagi pikas hallis mantlis, torukübara ja prillega? Tahaksin meelsamini Lea osa.“

„Ära kauple! Saad sulgedega kübara, paruka ja atlaspüksid. Võid rahul olla.“

„Aga proua kuningas?“

„Lahtine veel. See peab olema paks ja antipaatiline. Minupärast mängigu kes tahes, Hans ja Aksel võivad end ka veidi liigutada. Otsigu. Soovitasin Natat, noh see… teate juba… õrn muusikaline hing … ja korraga sellane šarivari. Ta ei ole nõus. Pole vajagi seda kriksadulli. Nii siis: olete nõus?“

„Jah.“

„Tore. Esmaspäev saate osad ja neljapäev esimene proov. Tead, Eva, mis eila Rennerti juures juhtus?“

Inge algab pikka ja laia juttu värskest kohviku-skandaalist.

Ülal oma toas leian kaks kirja. Esimene on kasuvennalt, kirjutatud halvale paberile, täis tindiplekke ja vigu.

Armas Lea, miks ei kirjuta sa siis enam? Tule varsti Turvastele! Täna parandasin sinu pingi ära, oli päris mädanenud juba. Ja postid viltu. Tegin uue kasepuust istme ja vedasin rannalt käruga liiva. Homme hakkan paati värvima ja lähen Roimarajale uute aerude järele. Vanaema ootab sind väga ja ta selg valutab ka ühtepuhku. Iseäranis enne vihmaseid ilmu. Määrin teda siis tärpentiini ja arnikapiiritusega, arnikapiiritus on parem. Rästapuurid on juba ülal, kõrb lonkab natuke. Veebruari lõpus ostsime uue lehma. Nüüd ei tea me aga, kuidas teda nimetada. Mis sa arvad? Eila käis Lood meil ja käskis Jenoveevaks ristida, aga mõtlen, ta tegi nalja, see on ju väga ilus jutt.

Tule varsti! Jaan.

Teine kiri on vennalt.

Sõidan niipea kui saan. „Maastik“ jäi auhinnata. Saatke raha, manitsuskirju pole vaja.

Harald.

Hilja õhtul, kui juba voodis laman ja virvendavasse küünlatulle vahin, tuleb Eva, tekk ümber, jalas sinised vilttuhvlid. Kuulatab paar sekundit uksel, vaatab alla koridori, kuhu köögist nõrk valgus langeb, ja ütleb: „Küll need sääl all kaklevad täna! Kalev on jälle langenud. Isa tahab terve kupatuse edasi anda, ema ootab paremaid hindu. Pöörased!.. Maksab sellepärast siis nii ärrituda ja kisendada?“

„Tead, Eva, Harald tuleb!“

„Harald? On see võimalik?.. Kunas?“

Ulatan talle venna kirja.

„Ah kui tore, kui tore, Lea! Ta tantsib jumalikult. On sul aimu, kui noobel ta võib olla? Nii viisakas ja kena, kui polekski su sugulane, vaid keegi võõras, elegantne kavaler. Maalikooli preilid olid mineva talve viimaseni viha pärast kollased, et Harald järjekindlalt ainult minuga five-o’clock’il tantsis. Ah jah, välismaalt tagasi tulles lubas ta mind maalida. Mu jumal küll, ja ma pole veel mõteldagi suutnud, missuguses kleidis poseerida! Mis sa arvad, Lea?“

„Pole see siis ükskõik?“

„Pöörane! Nagu näen, pole sul maalikunstist aimugi! Kui palju tähendab kleidi lõige, värv! Lasen end milleski kerges, heledas, näiteks mu hiinakrepp kleidis maalida, juustes ja käes õunapuuõied, silmis säärane unistav ilme,“ Eva võtab öölaualt peegli – „ma nimetaksin selle pildi „Hommikuks“ või „Kevade ärkamiseks“. Poseeriksin aga oma tumepunases sametkleidis, süles vaagen verevate õunte ja kirsimarjadega – nägu kurbtõsine, suunurgis kannatus – vaata! – mis nime annaksid sellele maalile?“ Eva kivineb oma kannatusrikkasse poosi.

„Mina?..Nimetaksin ta „Kõhuvalu liigsöömisest“.

Eva vaatab mulle imestanult otsa, taipab siis ja puhkeb heledasti naerma.

„Ah sina, balsameeritud printsess! Või niisugune oled sa?“

Muutub siis äkki tõsiseks.

„Lea, pean sulle midagi tunnistama. Enne aga annad ausõna, et seda kellelegi ei ütle. Jah?“

„Hää küll. Ausõna.“

„Aga sa vaatad nii imelikult, Lea! Sule silmad, palun! Ah, seda saladust kannan enesega juba kaua, kaua. Ei, ma ei söanda sulle seda siiski öelda! Hihihii! Anna ausõna, et sa enne silmi ei ava, kui ütlen!“

„Kestab see proloog veel kaua, Eva? Kui jah, siis ütle, ja ma ei ava silmi enne homme hommikut.“

„Ei, ei! Kohe! Oota ainult veidi!“

„Hääd ööd!“

„Üks, kaks, kolm! Armastan Haraldit. Nüüd tead seda.“

„Rumalus, Eva! Sa ei usu seda ometi ise?“

„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?“ küsib Eva haavunult. „Sellepärast, et ta sinu vend on, mis?“

„Aga ma ei mõista, Eva! Vaevalt mõni tund tagasi vandusid ometi, et seda näitlejat armastad, alles hiljuti veel jumaldasid professor Režinskit, minevaasta, mäletan, kirjutasid armastuskirju Harry Ohakale?“